Posts Tagged toenglamang

XXVIII – Tahaks lennukiga lennates pea aknast väljas sõita…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Esmaspäev

Saime endale uue rühmavanema. Ütleme nii, et enne seda kui see mees kompaniisse tagasi tuli, liikus ringi ma ei tea kui palju legende. Et ta pidavat olema kõige karmim ja rangem ülemus üldse. Arvate, et sellised asjad meid rõõmustasid kui seda kuulsime? Ilmselgelt mitte. Samas pidi ta tegema korralikku huumorit. Ükskord oli ta küsinud ühelt ajateenijalt, kes kartsas istus, et kas sa välja tahaksid. Sellepeale vastas loomulikult tahaks. Tema omakorda vastu, et: „Tead, ma tahaks lennukiga lennates ka pea aknast väljas sõita, aga näe ei saa“.

Ja kurat. Alguses oli lugu selline, et ta pidi kolmanda rühma juurde minema. Küll meie siis pilkasime ja naersime, aga nüüd pidime ise seda sama suppi helpima hakkama. Osad mehed alustasid temaga tutvumist toenglamangus, kuna ei osanud õigesti pöörduda või ei tõstnud küsimiseks kätt. Tema pani ikka asjad väga konkreetselt ja kiirelt paika. Naljast oli asi kaugel. Kunagi ma kindlasti naeran, aga siis kui ta rääkis sellest, et on kolm seismise viisi – valvel, vabalt ja toenglamangus, siis see nii lõbus ei tundunud.

Ta tegi ka kohe tiiru tubades ja ütles, et need on ikka täielik porno – oi kuidas meie mott tõusis. Kui väikeste asjade eest saime juba pumbata, mis siis selle eest kaela sadada veel võib. Igatahes ütles ta, et kui asjad ei parane, teeme kasarmu ette põllule täpse koopia oma toast ja viime sinna oma kapid ja voodid. Selline mõte eriti ei erutanud. Vaimusilmas nägin kuidas juba raskete kappidega mööda treppe roomame. Igatahes loodan, et see on ainult ähvardus ja selliste tegudeni ei jõuta. Samas minu akadeemiline isa rääkis, kuidas nemad kunagi Vahipataljonis sellist asja harrastasid.

Alustasime erialase pioneeriõppega. Saime põgusalt teada, milliseid lõhkeaineid Kaitseväes kasutatakse. Peale lõunat toimus näidis-lõhkamine. Platsile minnes oli seal nelja erinevat sorti materjalidele laengud pandud – puit, betoon, maa ja metall.

Osades kohtades oli manti päris palju pandud. Eemaldusime ohutusse kaugusesse. Käis tume müts ja asjad pidid idee järgi pilbasteks olema. Oli aeg seda tulemit oma silmaga vaatama minna. Kõik mis lubati et toimub toimus. Maas oli ca 2×2 meetrit auk, betoonpaneel oli puruks, puit pilbasteks ja metall justkui pooleks lõigatud. Iseenesest päris huvitav ja fun, kuid oleks kuskilt mäe otsast tahtnud plahvatuse momenti ka oma silmaga näha.

Ma ei tea, kas kellelgi teil on keset suve käinud päkapikud? Meile nad tulid. Nendeks olid esimese rühma poisid. Nad tõid kogu oma magusa varud meile hoiule, kuna üks „andekas“ võitleja suutis ülema poole pöörduda suu šokolaadi täis. Seega anti neile õhtuni aega oma varude hävitamiseks. Keegi aga kõike kohe ära ei tahtnud süüa, seega veeti mant meie kappidesse. Meil oli ikka korralik pidu, sest asjade hoidmise eest võtsime ka väikese tasu nagu kord ja kohus. Lõpptulemusena olid kõik osapooled rahul. Ülemused said mida tahtsid – et kapid oleks tühjad -, mehed said oma asjad hoiule antud ja meie saime nende magusat nautida.

Esimesel rühmal ei olnud täna üldse hea päev. Olin juba magama jäämas, kui kuulsin väljast hääli. Mõtlesin, et mis see olla võiks ja avasin akna. Nad olid mingi jamaga hakkama saanud ja tegid trussikute väel (nagu ma hiljem kuulsin, siis selle eest, et nad 4 minutit öörahule jäämisega hilinesid) väljas kätekõverdusi. „Üks“ oli all ja öeldi „kord“, „kaks“ oli üleval ja öeldi „distsipliin“. Seega oli mõnus kuulata unelauluks kuidas kõlas kord ja distsipliin. Olles ise rahul, et seal hetkel ei pea olema, vaid saad rahulikult päevast puhata oma valgete linade vahel. Aga sellised distsiplineerivad pumbad on ainult meeste ergutamiseks, et olla täpne. Lisaks pakuvad mõnusa mälestuse, mida tsiviilis teistele rääkida.

VIII – Sööme terast ja laseme naelu välja

Posted by Timo Porval on Neljapäev, 17 juuni, 2010

Laupäeval oli jälle aeg suurpuhastuseks. Seekord me nii aktiivsed küürima polnud ja nühkimisest enam tutvusime üksteisega. Kui sa pead samade meestega paratamatult 10 nädalat koos elama, siis on seda parem teha, kui sa ka üksteist rohkem tunned. Rääkisimegi, et millega keegi tegeleb, kus koolis käinud on jne. Otsiti ühiseid tuttavaid ja arutati niisama üldiseid asju ja sõjaväe teemasid. Kuna mulle suhelda on alati meeldinud, siis mina jäin selle päevaga igati rahule.

Pärast lõunat olid meil territooriumid korras ja sai jällegi teha sporti ja tegeleda enda asjadega. Mina sisustasin oma aja lugemisega ja pinksi mängimisega. Suur hulk ajateenijaid vaatas mingit filmi. Ühesõnaga oli aega enda jaoks ja polnud vaja tuli takus ringi joosta. Saime endale kompanii laulu, milleks oli Lili-Marleen. Eks püüame selle kiiresti selgeks õppida, siis on marssida ka väheke lõbusam.

2 nädal

Esmaspäev

Iga esmaspäev on Tapal suur rivistus, kus kohal on nii pioneerid kui ka suurtüklased. Nii tore kui sellel ajal tuleb taevast alla üsnagi külma vihma ja sina pead lihtsalt paigal seisma. Tunned kuidas vesi tilgub krae vahelt sisse ja paneb külma jutina mööda selga alla. Aga pole hullu midagi, sõdur on tugev kui kivi. Sööb terast ja laseb naelu välja. Üks ülemus ütles ka meile, et jätke meelde – mida sitem ilm, seda sirgem selg. Tõsi ta on, et ühel ajateenijal ei ole normaalne olla kössis nagu mingi kreeka E. Hoiad aga selja sirgu ja kannatad ära.

Rivistust oodates lasin silmadel natukene ringi rännata ja vahi aga vahi – mõnel oli sellest vihmast nii külm hakanud, et õlad olid pea juurde nii kõrgele tõmmatud, et peaaegu varjavad kõrvad ära. Kujutan ette, et paljude jaoks oli see esimene natukenegi tõsisem kogemus Kaitseväes.

Mina igatahes jään põnevusega ootama enda esimest väljakutset Kaitseväes. Pean silmas just füüsilist. Emotsionaalse karastuse saime me kõik tulles tsiviilist üle Kaitseväkke. Tsiviilis enamasti räägitakse sinuga ikka mõistvalt ja sind ei käsutata. Kaitseväes käivad asjad vastupidi. Pidevalt hoitakse su perse tules ja saad käske nii eest kui tagant. Muudkui jookse lakkamatult ning ülesanded on alati käskides, valju ja selge häälega. Minule tundus see esialgu karjumisena, kuid nüüd olen juba päris ära harjunud.

Teisipäev

Hommikune esimene tund oli rividrill. Pidime harjutama, harjutama, harjutama ja veel umbes üheksa korda kordama eelnevates tundides õpitut. Moodustasime rivi ja marssisime kasarmust veidi eemale. Sel hetkel oli kõht täis ja päike paistis nii mõnusalt, et oli päris hea olla. Paraku on nii, et rühma distsipliini näitab just see, kuidas suudame rivis käituda. Kui ikka peeretatakse ja möla käib, siis võite ise arvata, kas distsipliin on kõrge või mitte.

Ja täna oligi see päev, kus see sai meile nö saatuslikuks. Tihti tundub, et oma lõksu leiva jaoks ei suuda kinni hoida just vene poisid. Nii siis ka täna – alustasime tundi toenglamangus. See oli meile ergutuseks. Et fakt, et rivis ei räägita, sööbiks ikka sügavalt meie lihasmällu. Tegu polnud mingi lühiajalise seismisega. Käed ikka jõudsid värisema hakata. Või siis teine variant, et mu käed olid lihtsalt nõrgad, mis on ka täiesti tõenäoline.

Pärast seda väikest intsidenti saime isegi päris hästi hakkama. Eriti arvestades seda, kui vähe võrreldes teistega seda harjutada oleme saanud. Saime isegi ülema käest kiita. Viimane tõstis tuju küll, kui võtta arvesse seda kui suur vahekorra erinevus on heade sõnade ja käskude vahel.

Pärast rivi saime minna laskesimulaatorisse ja harjutada laskmist. Mingi lahedam tegevus vähemalt ja sai esimese väikse kõksu teha. Simulaatori eesmärk oligi meid õpetada sihtima ja hingama nii, et lasketiirus oleksime juba osavamad. Kokku saime teha ca 15 lasku. Seda oli küll ilmselgelt liiga vähe, et sihtimine ära õppida, aga vähemalt oli mingi eelaimdus olemas.

Üks võitleja oli kogunisti nii osav, et ei suutnud oma silma kinni panna. Need läksid kas korraga kinni või olid korraga lahti. Seega oli lahendus see, et võitleja keskendus mitte kahele kirbule mida ta nägi, vaid ühele. Pärast seda kui ta sellega hakkama sai lootsime, et nüüd on korras, aga oh ei – nüüd oli märklaudu kaks. Nalja kui palju.