Posts Tagged tapmisgrupp

LIV – S**u ruttu – Pasi tuleb!

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 juuni, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Vahetasime laagrit ja seekord asusime sinna tunduvalt varem. Ülemused lasid meil järgmiseks päevaks rahulikult välja puhata. See oli meile väga meeldiv üllatus. Mina olin arvestanud, et ega jälle üle paari tunni magada ei saa. Seega saime homseks oma juhised ja võisime asuda laagrirutiini. Ehk käia postil valvet pidamas ja muidu lihtsalt puhata.

Kuna ilm oli ilus, siis mina oma lahingpaarilisega bibi üldse üles ei viitsinud panna ja otsustasime lageda taeva all magada. Ei tea palju seda üldse inimesed teinud on – pean silmas just kaine peaga. Rääkisime veel õhtul temaga päris pikalt juttu ja arutlesime, et peaks ikka ennast tagalasse sebima, sest sellisest jalaväe-asjast on korralik kopp ees ja lihtsalt mööda metsa pole kõige lahedam põrgata. Seega vaatab mis teha annab. Viimase asjana mäletan veel seda kui lummav oli vaadata läbi männilatvade tähistaevast ja hingata värsket metsaõhku. Pärast seda saabus aga uni ja see oli väga mõnus.

Kolmapäev

Varitsusele minnes sai selgeks, et eelmise päeva õppetundidest oli ikkagi vähe kasu. Saime ülemuselt korraliku peapesu. Ta võttis meid kokku ja küsis, et miks me oleme sellised primaarsed olendid, kes suudavad ainult mõelda toidust ja unest ning mitte võtta ennast kokku ja keskenduda ning loogiliselt mõelda. Muidugi polnud selline jutt meeldiv, kuid tema ägestumine ajas meid tegelikult jällegi muigama. Ja no Kaitseväes kasvab sulle nagunii paks nahk selga ja sul on sellisest sõimust ikka suhteliselt pohhui. Ega me keegi sellest varitsusest just vaimustatud polnud ja meie mõtted olid juba kasarmus.

Lõpuks saime oma varitsuse püsti ja asusime vaenlast ootama. Kuulsime kaugelt kuidas üks jagu oma turmtuld vaenlasele andis. Seega oli oodata, et varsti on meie kord. Üks mees, kes oli tapmisgrupis ehk seal, kus on kõige suurem tulejõud, otsustas, et tema ei jõua kannatada ja läheb sitale. Ja siis kui madinaks läks, oli tema kuskil puu najal punnitamas ja meie pidasime elu eest lahingut.

Vaenlane tuli Pasidel ja nagu aru saime, oli tegu surematute EOD meestega. Keda ei niitnud maha ei miine imiteerivad signaalraketid, granaate meenutavad lõhkemaketid ega ka meie paukmoonaga täristamine. Nemad olid tõelised Rambod ja kui nemad lasid, siis nad karjusid, et meie oleme surnud – no vot on kõvad mehed ikka. Meie kangelane, kes otsustas, et tema häda on tähtsam kui varitsus, sai pärast ülemalt korraliku sauna.

Pärast seda poolkoomilist ja adrenaliini täis varitsust saime rahulikult süüa ja asusime ootama, millal meile järgi tullakse. Kuulsime kuidas veel esimene rühm madistas ja saime aru, et läheb veel aega enne kui ära saame. Kuna aga oli väga ilus sügisilm siis polnud meil ka erilist kiiret ning ajasime lolli juttu ja tegime nalja. Õhtul kasarmusse oma kallisse voodisse visates oli see pehmem kui kunagi varem ja uni oli magusam kui suhkruvatt.

Neljapäev

Täna toimus lennuväljal aktiivne jaorünnaku harjutamine paukpadrunitega. Ütleme nii, et see tahab saada palju harjumist ja tulemus oli suhteliselt kehv. Eks see kokkutöötamine tuleb ajaga ja enne lihtsalt teooriat teades mingit head sooritust ei maksa oodata. Igatahes kuulsime veel, et reedel me linnaloale ei saa, kuna me peame ära tegema oma öise laskmise. Võite ise arvata, kas see tõstis või langetas mu tuju.

Kuna meie ülemus tahtis meist ikka tõelised mehed teha, tulime lahingvarustuses (kiiver, relv ja rakmed) joostes tagasi. Samal ajal pidime takti lugema. Kui joosta veel kannatab, siis samal ajal täiest kõrist röökides tõmbab keti korralikult maha. Lõpuks olime kavalad ja pool rühma luges „vasak, vasak“ ja teine pool „1,2,3“ – see andis võimaluse vahepeal hingata.

Osad mehed olid maha jäämas, kuid seda ülemus ei lubanud ja nõudis, et nad rohkem pingutaksid, sest rühm on ja jääb ühtseks. Saime jälle korralikult trenni teha. Ülemuse vorm tundub olema uskumatult hea, sest ta tegi selle meiega kõik kaasa ja ei tundunud üldse olevat väsinud samal ajal kui meie hingeldasime nagu ei tea mis asjad.

Kasarmusse jõudes olid esimese rühma mehed päris kahjurõõmsad, et nemad varem minema saavad kui meie. See muidugi meile eriti ei meeldinud aga oleks ka tobe, kui nemad lihtsalt peaksid sisse jääma kuna meie jääme. Meil oleks põhjus, neil aga mitte.