Posts Tagged tankitõrjerelvad

XXXVII – Mängime turakat. Kaitseväe moodi.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 14 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädala lõpp ja 8 nädala algus (SBK)

Täna kanti üle Olümpia korvpalli finaali, kus vastamisi oli USA ja Hispaania. Paraku meie seda mängu näha ei saanud, kuna pidime kaplani tundi minema. Kohale jõudes teatati, et tund jääb ära. Seega oli suht tühja marssimine jälle ja arutasime, et sellises asutuses nagu Kaitsevägi, peaks suutma selliseid apse vältida. Jah, keegi pole täiuslik ja kus vähegi on mängus inimfaktor, eksisteerivad eksimused. Seega panime läbi paksu paduka joostes kiirelt tagasi mängu nautima.

Nädala kokkuvõte: Kõik oskavad linadega nüüd ringi joosta ja voodeid teha kiiremini kui keegi teine. Lisaks avastasime seda, et oleme rohkemaks suutelised kui arvame.

8 nädal

Esmaspäev

Täna anti meile õppida vähe karmimaid relvi. Nendeks olid kahte tüüpi tankitõrjerelvad. Korralikult suured torud, millega vaenlase soomukeid lasta. Sellist seljas pidevalt tassida pole just kõige meeldivam ülesanne muidugi. Iseenesest olid tunnid huvitavamad, osalt ka seetõttu, et tegu oli meie jaoks uute relvadega ja need ei meenutanud nii väga meie tavalist AK-4 7.62 mm hernepüssi.

Sinna relvadesse pannakse sisse tõsisemad granaadid. Muidugi on kurb see, et saame ainult kuiva drilli ja päris moonaga lasta ei saa. Aga jah, tänu tänasele oleme paremad sõdurid. Loodame, et seda kunagi ainult tõestada ei ole vaja. Sest nagu meile öeldi, mida paremini oleme valmis sõjaks ja selleks valmistume, siis seda ebatõenäolisem on selle puhkemine. Seega andkem endast parim.

Pärast lõunat oli aeg mängida kaarte Kaitseväe moodi. Meie uus ülemus järjekordselt ei olnud rahul meie kasarmu korraga. Selline asi hakkab vaikselt üle viskama, korista, korista ja korista ning ikka öeldakse et sitasti. Mis parata. Seega rääkiski meie ülemus, et saab aru, et karjumine enam ei mõju ja ei tööta, et aeg on kasutusele võtta teistsugused meetmed.

Ta jagas mehed kahte viirgu. Ühed olid punased ja teised mustad. Tal oli terve kaardipakk kaasas ja hakkas sealt ükshaaval kaarte välja tõmbama. Iga number oli vastav arv kätekõverdusi. Soldat – 20, emand – 30, kuningas – 40 ja äss 50. ja vastavalt värvile pidi siis tegema. Algus oli küllalt lihtne, kuna numbrid olid väiksemad ja värvid vahetusid. Siis aga hakkasid käed väsima ja kui ikka jutti pead tegema 80 pumpa, siis võtab ikka läbi. Selleks puhuks oli lubatud, et teine mees tuleb sulle appi ja aitab sind vööst sikutades harjutust teha. Kokku tegime selle mänguga 350 pumpa näkku. Ütleme nii, et üks päris korralik trenn ja sellise väikese katsumuse läbi suurenes ka meie ühtekuuluvustunne.

Paljude jaoks oli selline asi fustreeriv, kuid mina koos osade võitlejatega lihtsalt muigasime ja tegime, mida vaja. Kaitseväes ei ole üldse mõtet paljusid asju hinge võtta. Ja see õpetab paksu nahka selga kasvatama. Alguses võis olla küll veidikene imelik, kui said mõne asja eest väikese ülesande või pidid pumpama või öeldi lausa sitasti. Aga selle kõigega harjub ja see on hea. Tsiviilis on käitumine sinu vastu kohati palju hullem, kuna sulle ei öelda kohe asju välja. Kaitseväes ollakse vähemalt otsekohesed. Ja kui ikka mingi ülemus sinu peale karjub, kuuladki vaikselt ja mõtled – kuule, võta rahulikult ja puhka jalga, ahv.

Õhtul jagati ka väikest infot kõige raskema füüsilise katsumuse, lõpurännaku kohta. Saime teada aja, millal see toimub ning ka orienteeruva pikkuse. Kokku pidime kahel päeval täisvarustuses läbi käima 50-60 km. Kui sellest räägiti päris alguses, siis tundus see ikka täitsa lõpp ja lausa võimatu. Praegu seda kuuldes enam sellist hirmu pole, sest meie füüsiline vorm on tunduvalt paranenud ning üksjagu kilomeetreid on maha käidud. Seega olen igati selleks valmis.