Posts Tagged sbk

XLV – Elu tsivilistina

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 11 aprill, 2011

Ajateenistuse 11 nädal (PUHKUS)

Tunne on tõesti hetkel selline nagu oleks kuskilt vanglast vabanenud või kuskilt ikkest. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, mis tunne on minna lõplikult sõjaväest ära ja sukelduda pea ees jällegi tsiviilellu. Ja uskuge, see tunne saab olema kuradima magus. Ma pooldan igati seda, et mees peaks Kaitseväes käima, aga praegu ootan siiski ka ise seda lõppu. Seni võtan aga mis võtta annab.

Esimesel õhtul väljas olles tuli juba kell 22.00 valus unekas. Ütleme nii, et rutiin on korralikult sees. Esimesel öösel kodus magades oli mu vaim ikka veel Kaitseväes ja kui naine mind kaissu üritas võtta, olevat mina öelnud, et ära tee, et ma pole pede. Ju nägin unes, et viibin endiselt meeste keskel. Õnneks see nii polnud. Järgmistel öödel seda nalja õnneks enam ei kordunud.

Kujutan ette, et valdav osa meestest oma puhkuse ajal muud väga teha ei jõudnud kui juua ja lebotada. Mulle selline asi väga kohane ei ole. Seega saingi kokku paljude sõprade ja tuttavatega, arendasin natuke edasi oma äriideid. Kirjutasin arvutisse Kaitseväes tehtud märkmeid, aitasin natuke mtü-d kuhu kuulun ning käisin mängimas cashflow’d. Ma ei kiidagi ennast ega laida teisi, lihtsalt erinevatel inimestel on erinevad väljakutsed ja arusaamad.

Tuttavad kiitsid, et olen päris heasse vormi saanud. Muidugi paljuski tänu sõjaväele, sest keskkond on vägagi soosiv, kuid eelkõige peab olema endal tahtmist teha lisapingutust. Väga kerge on ju lihtsalt istuda ja puhata. Palju küsiti minu muljeid ja arvamust Kaitseväest. Ütlesingi, et olen positiivselt üllatunud ning praegused kogemused on kõvasti minu ootusi ületanud.

Neljapäev oli see tore päev puhkusest mil sai toimuma meie SBK lõpupidu. Tähistasime kõige sitema ja raskema perioodi möödumist Kaitseväes. Olime ainuke rühm, kes seda viitsis korraldada. Meil mingit probleemi ei olnud ja paari kaasvõitlejaga tegime selle ära. Vast kõige parem moment oli see, kui nägime üksteist isiksustena ja tsiviilriietes. Ütleme nii, et üllatusmoment oli jõhkralt suur. Kes oli hip-hopi stiilis, kes ei tea milles. Kaitseväes kandsid kõik ühtset vormi ja midagi muud ei osanud ka teiste seljas ette kujutada. Aga jah igati pull. Kohale tuli ca 20 ajateenijat ehk peaaegu pool meie rühmast. Sisenesime oma kiilaspäise pundiga Baribali piljardiklubisse, kus meile pakuti igati korralik ja viisakas teenindus. Alkoholi kulus muidugi omajagu, kuid kõik jäi suhteliselt mõistuse piiridesse. Mõni võitleja hindas küll oma alkoholi hävitamise võimet pisut üle, kuid pole hullu – see käib asja juurde. Lahkusime sealt ca kahe paiku. Ise läksin koju, osad klubitasid ja jõid veel hommikul kaheksani. Ja pean tõdema, et selle pundiga olles oli tunda ka seda õiget küünarnuki tunnet ja ühtehoidmist.

Viimased päevad veetsin naise seltsis ja uurides natuke internetiturundust. Elu on hetkel igati lill. Neid ridu kirjutan bussis sõites Rakverre, et sealt edasi juba suunduda väeossa. Parema meelega oleksin muidugi väljas, kuid tagasiminekul eriti vastikustunnet hetkel ei ole ja loodan, et ehk juba järgmine reede saab jälle välja.

Pühapäev

Ütleme nii, et kui ma bussis olles veel tagasituleku kohta mingit vastikust ei tundnud, siis esimesed sammud väravast sisse astudes olid küll jubedad. Reaalsus jõudis liigagi järsku kohale. Jälle tuleb alluda korrale ja distsipliinile. Sõbraga sisse jalutades tegime küll nalja, aga eks tuju oli sellele vaatamata kehvapoolne. Selliste olukordade puhul aitavad head mõtted pikemas perspektiivis. Olgu selleks siis helesinine reservinägemus või mõni muu motiveeriv seik. Igatahes seda taktikat kasutades muutus olukord minu jaoks pisut paremaks. Sest kurat, eks iga asi saab ju millalgi otsa – pole sel sõjaväelgi enam pikka pidu.

Tuppa sisse astudes sain aru, et ma polnud sugugi ainus sellises vaimses seisundis. Üheksa kutti oli toas ja praktiliselt juttu ei aetud. Kõik olid omades mõtetes ja jällegi tuli üle elada väike kohanemise šokk. Ainus asi mis meid lohutas oli see, et varsti tulevad uued poisid teenima ja neil on veel hullem. Tüüpilisele eestlasele on kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm. Loodan, et juba lähipäevil läheb see tunne üle ja harjub jälle Kaitseväega ära.

XLIV – Kauaoodatud puhkus

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 4 aprill, 2011

Ajateenistuse 10 nädala lõpp ja 11 nädala algus (SBK)

Olemine oli suht lõbus. Meie ülem luges lõbusamaid palu ette. Paremad luuletused ja laulud, mis me talle ise olime SBK jooksul vorpinud. Lisaks tegime ära oma 202 meeldivat harjutust ja lõpuks olime ka nendest priid. Magama saime lõpuks pool üks. Ega eriti und ei tahtnud tulla kuna meeled olid homse pärast ärevil.

Reede

Hakkas suur kolimise möll ja autojuhid aka barankakeerajad kolivad minema. Meie korrusel hakkavad koos elama 65 NAK-i võitlejat. Jah, te kuulsite õigesti 65. Ütleme nii, et läheb omajagu kitsaks. Kui ennem oli tubades üks nari, siis nüüd tuleb narisid viis. Ühes toas hakkab elama 13-14 meest. Kurat, varem oli ikka mõnusalt palju ruumi, aga ega sellest ennem aru ei saanud kui nüüd. Saime teada tubade nimekirjad ja näha kellega järgnevad kaks ja pool kuud koos elama hakkame.

Aeg venis täna kuidagi eriti palju. Päeval toimus mööbli tassimine ja rivistuse peaproov. Lõunal peame selle sooritama perfektselt. Ühel hetkel jõudis õnneks aeg sinnamaale, mil täitsime ära oma esimesed linnaload ja puhkuseload. Rivistusele minnes tõmbas mõnusa väreluse sisse, ei oskagi öelda miks see nüüd täpselt oli.

Tore oli märgata pealtvaatajaid (kuskil 300-500 ringis), kes olid tulnud vaatama kuidas me Eesti riigile truudust vannume. Rivi õnnestus ilusti ja keegi õnneks midagi ära ei käkkinud. Eelnevatel aastatel olla juhtunud sedagi, et relvaga marssides salv alt ära kukub ja siis pooled mehed sellest üle trambivad.

Vannet andes oli hea ja mõnus tunne. Osalt selle sisu pärast, aga osalt sellepärast, et lõppude lõpuks on see noorteaeg läbi. Kõik on rääkinud, et see on kõige raskem. Seega edaspidi peaks kõik paremuse poole minema. Mina igatahes hoian pöidlaid.

Elevus tõuseb, sest puhkuseni on ainult loetud tunnid. Enne seda veel koristatakse ülemuste kabinetti ja aetakse korda viimased asjad. Lõpuks jagatakse kätte puhkuse- ja linnaload. Ma vist ei oodanud väikese poisina jõuluvana ka nii pingsalt kui nüüd. Näitasime ka oma rühmaülema vastu austust üles, et ta meid hästi juhtis ja kasvatas. Kinkisime talle hinnalise noa graveeringuga „elu algab valust“. Pärast kuulsime, et ükski teine rühm oma ülemusele kinki ei teinud. Ei tea kas nad polnud siis väärilised või polnud meestel piisavalt pealehakkamist, et sellega sebida. Kinki üle andes tegi meie ülemus suured silmad ja pean tõdema et ta oli ikka päris üllatunud. Seda, kas ta ka meiega rahule jäi, ma ei tea. No loodame, sest otseselt me mingit s**ta oma SBK ajal kokku ei keerutanud.

Tik-tak. Lõpuks oleme rivistunud kasarmu ette ja teeme läbi veel ühe traditsiooni. Ülema käskluse peale „vöörihmad pealt“ võtsime need ära. Vot see oli mõnus tunne, selle kandmine on üks parajalt tüütu tegevus ja ilma selleta oli kohe päris „võll“ tunne. Alates sellest hetkest need meile ka enam kohustuslikud polnud ja neid saavad kandma hakata noored ehk oktoobrilased.

Rühmalauluga liigume sõdurikodu ette. Süda hõiskas rõõmust, pea oli uhkusest püsti ja laul läks kuidagi eriti hinge. Võiks öelda, et lausa nii palju et, ihukarvad tõusid püsti – no tõesti hea tunne oli. Seal ootas mind mu kallis abikaasa. Pääslast välja saades kajas käsklus „Vabalt, rivitult“ ja algas meie üheksa päeva kestev puhkus. Oi oi kui magus hetk see oli. Seda on raske kirjeldada, seda tuleb ise läbi elada. Istusin naise kõrvale autosse, kus makist tuli raske muusika – hing ei osanud tol hetkel midagi muud tahta ja nautisin seda hetke sajaga. Ei hakanud üldse mõtlemagi, et nädala pärast pean siia tagasi tulema.

Nädala kokkuvõte: Alaku üheksa päevane muretu ja distsipliinivaba elu.

11 nädal – puhkus

Ütleme nii, et oma ühika tuppa astudes ma seda ära ei tundnud. Kaks pool kuud metallist voodite ja roheliste kappidega oli teinud oma töö. Esimese hooga ei osanud ka kohe seista ja istuda ega astuda. Kiirelt asendasin oma laigulised riided tavalistega. Oppa kui hea tunne see oli. Aga jah, esimesed viis tundi oli täitsa harjumatu olla. Muidu oli igati super lux tunne.

Teate, mis oli esimese hooga kõige parem. See, et võisid keset päeva voodisse pikali visata, ilma, et oleks mingit hirmu mõne ülemuse ees. Mõnus oli ka see, et keegi sind ei käsuta, välja arvatud oma naine loomulikult – väike nali. Oma kallimaga olemine oli kõik mida too hetk soovida oskasin, see oli lihtsalt nii hea. Me polnud üksteisest ennem eemal olnud kahte nädalatki ja nüüd tuli vastu pidada kaks ja pool kuud.

XLIII – Eksamid ja ulatuslik puistamine

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 28 märts, 2011

Ajateenistuse 10 nädal (SBK)

Teisipäev

Tänaseks eksamiks oli „välioskused“. Seal pidime oskama liikumisviise ja käemärke. Lisaks tuli näidata oma teadmisi kuulipilduja peal. Kõige lihtsamaks osutus rivieksam. Võrreldes ülikooli eksamitega on need ikka suhteliselt lihtsad. Seda muidugi mitte kõigile, sest inimesed on erinevad. Mõned läksid eksamite ajal päris närvi ja üleüldse tundub, et poiste kannatus hakkab vaikselt katkema.

Siiski on jäänud loetud päevad SBK lõpuni. See terendaks ees juba nagu reserv. Sest lõpuks ometi saab siis koju ja seda lausa üheksaks päevaks – milline õnn. Loodan, et te suudate ette kujutada kui väga me seda ihkame. Sest mõelgem ise – täiesti uus ja võõras keskkond, eemal sõpradest ja perest, tehes ühtlasi asju, mis pole just kõige huvitavamad – ja nõnda 2,5 kuud jutti. Pole just meelakkumine. Siinkohal ma ei taha hakata üldse mõtlemagi meie isadele, kes pidid kordades hullemat välja kannatama kolm aastat. Võõras väes ja võõras keeles, tuhandete kilomeetrite kaugusel oma kodupaigast, kesise puhkuselootusega jne – tundub üldse üle mõistuse. Ja ega ennem sellest aru ei saa, kui seda vähegi kogeda saab.

Õhtul oli suhteliselt tavaline rutiin. Lugesin oma raamatut ja mõtisklesin niisama elu üle. Lisaks tuli ka tegeleda õppimisega, sest homme on viimased neli eksamit ja tahan need normaalselt ära teha. Ega ei tahagi mingit maksimumi saavutada, selleks nagu motivatsiooni pole meile antud, peaasi et lihtsalt läbi ei kukuks. Kui eksameid ära ei tee, siis öeldi, et linnaloa saamise võimalused on kesisemad. Kuna mul niigi laskmine pekki läks, siis seda jama pole küll vaja. Seega väike kordamine ja magama ära, eks homme paistab mis saama hakkab.

Kolmapäev

Õnneks on siis täna viimased neli eksamit. Ja nendeks oli side, kauguste hindamine, topograafia ja meditsiin. Õhtuks olid need kõik kenasti tehtud ja ütleme nii, et päev läks vägagi kiiresti. Kui vaid kõik päevad nii kiiresti läheks! Siis me oleks vist juba reservis…

Lõpuks pandi seinale üles ka pingerida eksamite tulemustest. Ise olin päris rahul. Olin kuskil viiekümnes ja ainult siis see laskmise asi ebaõnnestus. Vene kuttidel oli seis vähe täbaram ja nii mõnelgi oli rohkem eksameid läbi kukutud kui ära tehtud. Eks siis ole näha kas need tulemused meil tulevikus hakkavad ka väljalubasid mõjutama – loodan et mitte.

Neljapäev

Hommikupoolne sisustati meil orienteerumisega. Tänu väikesele trükiveale ühe koordinaadi osas, panime korralikult puitu. Ma veel enne teele asumist küsisin ülemalt, et kas see number peabki selline olema. Saades jaatava vastuse, asusime teele.

Pärast tund aega otsimist ja sumpamist mingis kuradi võsastikus saime aru, et nii need asjad olema vist ei peaks. Tulemuseks oligi see, et peale kolme tundi jooksmist ja kasarmusse saabumist saime teada, et peame selle õhtul uuesti tegema – nii äge. Sellised asjad viskavad normaalselt kopa ette. Samas ega seal vahet pole, saabki trenni teha.

Õhtul oligi uus katse, seekord ma siiski enam joosta ei viitsinud ja jäin lennuvälja värava juurde ja andsin ühele tüübile oma lipiku ka kaasa, et ta selle ära täidaks. Seega minu orienteerumine läks põlluserval istudes ja ilusat sügisilma nautides.

Riviplatsil oli jällegi meie nelja pioneerirühma poolt tekitatud mölin see, millega ülem rahul polnud. Kasarmu ette jõudes käskis ta viiendal rühmal kükki võtta. Me tegime suured silmad ja saime aru, et ka temal kammib. Eks ülemad vajavad samuti puhkust, sest 160 mehe treenimine ja nende eest vastutamine pole just kõige kergem töö. Mõistan igati, kuidas see kopa ette võib visata. Mina ennast sellises ametis küll ette ei kujuta. Lõpuks kui ta nägi, et keegi sikli asendit ei võta, sai ka tema oma veast aru.

Kasarmusse jõudes oli meil tuju muidugi ülev, sest juba homme algab meil puhkus. Kes mõtleb siis naistest või joomisest või mõlemast. Pakun, et homme samal ajal on kolm neljandikku meestest korralikult juua täis. Endal mingit vajadust alkoholi järgi pole, aga jah – nii mõnegi mehe kurk kuivab.

Õhtul toimus ulatuslik läbiotsimine, et me midagi tsiviili kaasa ei veaks. Kapid pidime ise segi keerama ja kõik asjad välja katkuma. Mõnel oli kapis nii palju tühje pudeleid, et küsiti: „kas kardad eriti hullusti majanduslangust?“ Leiti hülsse ja üks lõhkepakett (selle eest tuleb kindlasti ka mingi karistus). Lisaks leiti veel üks playboy, fhm-e ning kondoome (ärge minult küsige milleks neid kellelgi seal vaja oli).

Kontroll kestis ca 3 h ja pidime selle aja koridoris olema. Saime siis kätte oma embleemid ja nüüdsest alates oleme täieõiguslikud pioneerid. Igati uhke tunne oli see endale külge õmmelda.

XLII – Lugu sellest, kuidas puss tuleb pika punnitamise peale…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädala lõpp ja 10 nädala algus (SBK)

Õhtul saime teada, et nädala pärast lähme laiali, kuna autojuhid kolivad ära kõrvalkasarmusse. See tekitas veidi kurva tunde, sest kui oled ikkagi kuttidega kaks ja pool kuud ninapidi koos olnud ja selles uues militaarkeskkonnas koos hakkama saanud, siis on ikka kahju. Samas eks üksteist näeb ikka ja osadega jätkan suhtlemist nagunii. Muidu valitses meil ülev meeleolu. Hoolimata korralikust santlaagrist mis meil oli. Tegime endale mõnusa sauna ja nautisime saavutamisest tulenevat head rõõmu. Ja vähemalt minu jaoks osutus rännak oodatust lihtsamaks.

Pühapäev

Toimus külalistepäev ja oli ülimalt hea koos oma naisega aega veeta. Vahelduseks meestele on ka naiste seltskonda vaja. Igatahes, oma kallima nägemine andis jälle kõvasti motti juurde. Lisaks veel see, et kohe-kohe on algamas puhkus. Ma võib-olla korrutan seda pidevalt, aga no tõesti – hetkel ei oota ma midagi muud, kui et siit kasvõi natukeseks eemale saada. Seekord polnud külalistepäeval ka mingit ajalist limiiti, seega sai rahulikult koos olla. Väike täpsustus siiski – oli 40 minutiline paus korrapidaja kontrollrivistuse ajaks. Ja kuna me viie minuti asemel jõudsime sinna viieteist minutiga, siis öeldigi, et niimoodi tegutsedes me sõjas küll hakkama ei saaks. Lisaks veel mõnitas, et näete – tänu teile pioneerid kaotati sõda ja kõik suurtüklased on surnud.

Pärast mõnusat külalistepäeva algas meil koristamine. Kompanii vastutav vist kartis, et me vabal ajal mingi lollusega hakkama saame ja seega pani meid kõiki kasarmut küürima. Tõmbasin aknalaualt tolmu kui märkasin, et üks rühm koristab gaasimaskides. Näitasin seda ka teistele ja jälle oli meil lõbu laialt.

Kaitseringkonna korrapidaja ei olnud meie territooriumitega eriti rahul ja lubas öösel eriti hoolikalt neid kontrollida. Väikeseks ergutamiseks pidime kõik koos tegema „korda ja distsipliini“ riviplatsil. Pioneerid jäid kohale – meie ülemus polnud meiega rahul. Kuna rivis keegi ennem peeretas pidime võtma kükki ja olema seal seni kuni ta kuuleb kolme korraliku peeru. Oi plää kui palju meil oli nalja. Mul pisarad peaaegu voolasid. Osad punnitasid aga tuli nii vaikne suss, et keegi peale taga oleva mehe seda ei kuulnud. Kaks pussu olid kiired tulema. Kolmas tuli tänu meie rühmale. See oli nii kõva, et kartsin, et see tuli küll varrega ja kutil on nüüd sääred täis. Ca 5 minutit seisime kükis ja punnitasime. Seejärel saime naermise eest veel 30 pumpa. See õhtu ja see pull mul vaevalt niipea meelest läheb.

Kompanii vastutav lubas, et kui territooriumite kohta tuleb märkusi, siis kolime kompanii ette. Ja kui siis ka ei saa korda majja, siis lennuväljale. Vot seda ma tahaks juba näha. Kahtlen sügavalt, et ta ise sellega ka mässata viitsiks. Aga jah, kunagi ei või teada, seega tasub olla hoolas ja mitte asju üle lasta.

Nädala kokkuvõte: Paljud asjad on tegelikult palju kergemad ja vähem hirmsamad kui ma endale ette kujutan. Asi on mõtlemises kinni.

10 nädal

Esmaspäev

Eksamite maraton jätkub täie hooga. Täna tuli sooritada kaks eksamit. Üks on A kategooria minööri- (lõhkeained) ja teine on AK-4 eksam. Mõlemad olid suhteliselt lihtsalt ja mingeid erilisi probleeme need ei tekitanud. Samas, osad vennad suutsid relva ohutuskontrolli teha ikka salv all ja kuna see on ohutusnõuete vastu eksimine, siis oli ka tagajärjeks kohe läbikukkumine.

Päeval käisime veel rivi harjutamas. Üks võitleja ajas parema ja vasaku poole sassi ja kuna ülem teda ka eriti ei sallinud, määras ta mälu arendamiseks järgmise ülesande: roomata ümber rivi parem käsi üleval samal ajal korrutades, et see on minu parem käsi. Kui ta püsti tõusis, olid ta püksid kohati lausa ribadeks. Mööda asfalti ennast nühkides pole ju eriti teistsuguseid uudiseid oodata. Meil oli muidugi nalja palju. Temal mitte just nii palju. Ega kellelegi ei meeldi kui tema üle naerdakse. Samas me ei naernud ka tema üle vaid tegu oli situatsiooni koomikaga. Talle lubati uued püksid hankida. Samas teades kui kiirelt sellised asjad Kaitseväes käivad, olen päris kindel, et päris kaua käib ta veel ringi oma taktika pükstes.

XXXIX – Elu päevnikuna

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 28 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädala lõpp ja 9 nädala algus (SBK)

Reede

Kuna olin esimest korda toimkonnas, sain teada, et päevnik = jooksupoiss. Hommikul läks korrapidaja magama ja mina asusin tema ülesandeid täitma. Elu sebimine hakkas pihta. Küll oli vaja pesu vastu võtta, miine välja anda, relvaruumi võtmeid jagada ja ei tea mida veel. Ja vene kutt kellega koos olin, ei saanud suurt si..agi aru eesti keelest. See viimane just olukorda kergemaks ei teinud. Lõpuks sai lihtsas keeles seletatud ja kätega näidates talle tema ülesanded selgeks tehtud. Ega ma ei tea, võib-olla ta ei tahtnud meelega aru saada, sest nii oli ta elu lihtsam.

Päevnikuks olemisel olid muidugi ka omad plussid. Üks rühm kontrollis õues oma varustust. See tähendas seda, et nad olid oma terve kapi sisu õue vedanud ja telkmantlile laotanud. Kui kellelgi midagi tuppa maha oli ununenud, siis teised ootasid teda toenglamangus või tegid pumpasid. Kui rivis mölin liiga suureks läks, pandi pähe gaasimaskid ja käidi nendega korra mingit lühikest otsa jooksmas. Poisid said korralikult trenni teha.

Ühesõnaga – neil seal arvatavasti nii lõbus ei olnud kui minul postil olles. Aga mis seal ikka, see on Kaitsevägi mitte mingi noortelaager. Ma ei tahaks näha, mis kaos siis tekiks, kui korda ja distsipliini poleks. Muidugi esineb ka tühja panemist, kuid eks see käib ka asja juurde ja mis peamine – kunagi on seda kõike hea naerdes meenutada. Suht nutune oleks ju kui käid Kaitseväes ära ja meenutada poleks midagi. Eks see mugavustsoonist väljumine ongi paljude jaoks nii raske ja ebameeldiv. Aga noh, inimene harjub ju kõigega isegi poomisega – alguses sipleb ja pärast on päris rahulik.

Kella viiest, kui toimkond lõppes, oleks ma nagu tiivad saanud. Hea ja kerge oli jälle olla tavaline, ilma eriliste kohustusteta reamees. Suur koorem langes kohe õlgadelt. Oli küll selline väsinud tunne, kuid head emotsioonid võimutsesid. Pigem olin energiline kui loid.

Õhtusele rivistusele minnes oli küll jahe, kuid väga ilus augustikuu õhtu. Selle asemel, et rivis marssida, oleksin tahtnud oma kallimaga kuskil ilusal rannal või metsateel jalutada. Usutavasti oleks seda soovinud ka kõik teised. Ent mis parata, pidin seda õhtut nautima ilma oma kallimata. Vahel ongi vaja olla eemal kõigest, et aru saada kui kallis midagi või kedagi sulle olla võib. Tõmbasin oma kopsud jahedat õhku täis, ajasin oma pea püsti nagu ühele sõdurile kohane ning mõtlesin, et juba kahe nädala pärast saan puhkusele.

Nädala kokkuvõte: Ainult tänu positiivsele mõtlemisele suudan oma motivatsiooni hoida. Tuju üleval hoidmine on igaühe isiklik asi.

9 nädal

Esmaspäev

Algas sideõpe. Saime näppida Motorola raadiojaamu ning mingeid vanu vändaga Ericsone. Need olid vist aastast 60 vms. Mõne võitleja jaoks oli see kole igav ja tukk tuli peale. Seda märkas aga tundi läbi viiv ülem ja saatis kohe oma pastaka vastu uneleva sõduri pead. Selle peale sai võitleja silmad lahti ja lubati, et kui selline asi peaks korduma, hakkab ta gaasimaskiga tunnis istuma. See oli vast piisav motivaator, sest ega niigi umbses klassis mingi kumm peas eriti olla küll ei tahaks.

Päeval hakkasime meie rühmale kogunenud harjutusi ära tegema. Tänaseks on neid kokku kogunud üle 850-ne. Tegime järgnevaid harjutusi – tavalised pumbad, kükid, telemargi hüpped ja kõhulihased. Ütleme nii, et oli päris korralik trenn ja selle lõpuks oli meil veel jäänud teha 202 sooritust. Selle tegemise käigus sai palju nalja ja kui me korralikult ei teinud, väänati kohe paar tükki juurde. Näiteks saime lobisemise eest ca 20 juurde. Aga mis võiks olla sõduril selle vastu kui ta tugevamaks saab? Liigutamine nüüd kellelegi küll halba ei tee.

Õhtusel uudiste vaatamisel suutsid kaks meest ülemustele telefonidega vahele jääda. Sel ajal polnud need meil ka lubatud, sest polnud ametlikult vaba aeg, mil neid kasutada. Ma toksisin samal ajal sõnumit, kuid vähe varjatumas kohas kui need tegelased. Igatahes sellele ei järgnenud muud, kui mobiilide ärakorjamine. Üks nendest meestest sai veel enne õhtust rivistust viis korda miinipilduja tuld. Kui mäletate, siis selle korral pidi kõhuli viskama. Põhjus oli lihtne, ta mölises ja tõmbles rivis. Kohas, kus see on rangelt keelatud.

Pärast õhtust rivistust jäid osad mehed veel välja kiirust harjutama, kuna nad olid liiga aeglased. Lisaks sellele tegid nad pumpasid karjudes samal ajal „kord“ ja „distsipliin“. Ja otseloomulikult vaatasime meie neid aknast ja naersime.

XXXVIII – Kuulipritsust

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädal (SBK)

Kolmapäev

See nädal on päris põnevalt läinud ja tänagi saime õppida enda jaoks täiesti uut relva. Selleks oli Rootsi päritolu kuulipilduja. Õppisime selle taktikalisi ja tehnilisi andmeid ning kokku panemist ja lahti lammutamist. Läbiviija oli päris korraliku huumorisoonega ning tegi omajagu nalja. Seda tehti muidugi osade meeste arvelt. Nende, kes olid vähe uimasemad või lihtsalt lasid schlangi.

Täna on see päev, kus meil on toimkonda määratud kolm vene kutti, kes eriti eesti keelt ei jaga. Meie ülemus sellega vist eriti ei osanud arvestada, kuna ta oli meil rühmas alles uus. Seega olekski pidanud mehi natuke tundma õppima, mitte meil elu kohe karmimaks muutma. Igatahes õhtusel rivistusel suutis meie korrapidaja marssides jalgu nii kõrgele tõsta, nagu mõned rätipead kõrbes. Ütleme nii, et meil oli äärmiselt raske naeru kinni hoida ja terve kompanii vaikselt vappus. Oleksite te ise seda näinud, võiksin peaaegu et kihla vedada, et ka teie poleks suutnud tõsiseks jääda.

Mida rohkem SBK või nagu öeldakse noorteaja lõpuni jääb, siis seda rohkem infot hakatakse meile avaldama. Igatahes pandi üles nimekirjad, kes saavad baranka taha ehk autojuhiks. Ja ülejäänutel polnud raske nuputada, et nemad lähevad NAK-i (noorem-allohvitseri kursus). Paljud kartsid seda NAK-i kui tuld ja tahtsid lihtsa elu peale minna. Juhtida meeste asemel masinaid. Seega võite arvata, kui rõõmsad mehed olid kui nägid oma nime nimekirjas. Õnneks oli meie rühmaülem vähemalt nii vastutulelik, et pani mehed just sinna, kuhu nad soovi avaldasid. Minu arust on see õige lähenemine. Siis on meestel motivatsioon kõrgem. Loomulikult saab seda teha siis, kui on võimalik. Aga jah, see aasta oli pigem isegi NAK-i tahtjaid rohkem kui seal kohti oli.

Neljapäev

Jätkusid meie kuulipilduja tunnid ja seekord harjutasime lahingpaari koostööd selle relva taga. Harjutasime neid ülesandeid mida kuulipilduja peab oskama ja mida tema abi tegema. Osad mehed ei suutnud oma linte laadida ja ülemus käis ringi, et: „Noh, Hansuke ja Greteke. Millal teie küll oma asjadega valmis saate?“. Selle peale järgnes otseloomulikult naer.

Üks vend oli nii tainas, et lihtsalt tõusis vahelduseks püsti, kuigi tegelikult pidi lamama. Kohe tuli ka ülemuse sajatus: „Mis pulmatola sina oled, et niimoodi püsti passid?“. Sellest sai võitleja kiirelt aru ja järgmisel hetkel ta jällegi lamas. Ei, hea et niimoodi nalja tehakse ja meie tuju üleval hoitakse.

Pärast harjutamist sai iga nägu ära lasta ca 20 paukpadrunit. Tuleb tunnistada, et päris tore oli täristada. Osadel muidugi relvad tõrkusid nagu see sellise aastaarvuga relvade puhul on täiesti tavaline. Meie oma töötas laitmatult ning need 20 padrunit kulus sekunditega.

Pärast seda harjutust korraldas ülemus väikese jagudevahelise võistluse. Relvadel käivad otsa düüsid, mis tagavad selle, et relv töötaks ka paukpadrunitega. Ja laskmise käigus on need korralikud tahmakäkid ning nende puhastamine on paras tüütus. Seega pidigi kaotaja jagu, kes lennuväljalt viimasena kasarmusse jõuab, düüsid puhtaks nühkima. Kasarmuni oli maad vast 2 km.

Seda joosta rakmete ja muu nodiga, mis meil sel päeval kaasas oli, polnud just kõige meeldivam. Samas keegi ei tahtnud ka oma niigi vähest vaba aega kulutada mingite kuradi düüside puhastamisele. Niisiis tuli liduda. Ja ega võitjaks ei pidanudki tulema, peaasi et viimane ei oleks. Seda viimast me suutsime ilusti, sest teise jao vend oli parajalt paks ja tema oma pekki vedada ei viitsinud. Seega sellega me vähemalt tegelema ei pidanud. Küll aga tuli puhastada ära meie kuulipilduja, mis oli samuti korralik tahmakäkk. Paraku (või pigem õnneks) ei saanud ma seda teha, sest pidin asuma toimkonda. Ja see tähendas öö jooksul nelja tundi magamist – aga pole hullu midagi.

XXXV – …ikka miin-miin-miin, ikka miin-miin-siin…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 31 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Neljapäev

Õppisime puhtalt meie erialaga seotud asju, ehk siis miine. Põhiline teema oli, et kuidas käituda miiniväljal, kui oled sinna juba kord sattunud. Sorkisime noaga pinnast ja otsisime olematuid miine. Pidime neid ette kujutama. Ausalt öeldes, ega ei sooviks neid ka reaalselt otsida, sest kõigil on oma jalalabad kallid. Selline sonkimine võttis oma aja, et rajada tee tagasi sinna, kust alustasime. Lisaks mängisime läbi situatsiooni, kus üks võitleja on astunud miini otsa ja jalgadest ilma jäänud. Mina olin üks nendest, kes pidi teda lohistama. Taaskord sai omajagu huumorit, kuna tegu ju õnneks ikkagi mängulise olukorraga.

Lisaks tegutsemisele miiniväljal õppisime paigutama soomuki vastaseid miine. Saime teada, kuidas neid matta ja maskeerida ning mis põhimõttel need töötavad. Olime nii osavad, et suutsime ühe õppemiini maha unustada ja kohe peale sööki läksime sellele järgi. Joosta tuli ca 1 km. Seda teha vöörihma ja täis kõhuga, pole just meeldiv. Saime sisuliselt võimaluse toidu uuesti läbi mäluda. Olgu, nii hull olukord polnud, aga mugav see ka polnud.

Pärast seda hakkasid meil enesekaitse tunnid. Soojenduse ajal hakkas räigelt vihma kallama. Jooksime seal vihma käes, pead kiilad, vettinud riided seljas. Ülemus jagamas käske, igal pool on muda. Selle peale tuli jälle see filmist nähtud sõduri elu kujutav tunne peale. Mulle on kogu aeg suvise vihmaga joosta meeldinud, seega minul selle vastu midagi polnud.

Pärast seda oli aeg jõuharjutuste jaoks. Ütleme nii, et asjale läheneti teisiti kui me harjunud oleme ja tegime harjutusi, mida ennem polnud näinud. See väsitas ikka omajagu. Ülemus ainult muigas ja küsis, kas me tõesti nii nõrgad oleme. Edasi läksime sellega, et õppisime kuidas õigesti kukkuda. Nii mõnigi mees sai oma sisikonda põrutada. Sellised tunnid on väga kasulikud ka tsiviilis, sest üht-teist on sellest siiski kõrva taha panna.

Kaitseväes toimub peaaegu alati midagi. Seega ei erinenud ka tänane õhtu. Üks võitleja suutis kogemata leitnanti seersandiks nimetada. Kes ei tea, siis leitnant on tükimaad kõrgemas auastmes kui seeru. Selline tegevus lausa kisendas mingi huvitava tegevuse järele. Kaua ei pidanud me ootama. Saime teada, et ta peab tegema auastmete tabeli täis suuruses. Võin öelda, et see on korralik 5 tunni töö. Edaspidi proovime sellistest keelevääratustest hoiduda, sest sellist lisatööd väga teha ei viitsiks. Parem loen raamatuid või lihtsalt jutustan.

Reede

Päeval jätkusid meie enesekaitse tunnid. Loomulikult oli jälle Eesti tublile suvele omane ilm – kallas vihma. Tänane teema oli palju huvitavam kui eilne. Õppisime vigastama ja tapma… Sest nagu meil ülemus ütles, siis sõjas niisama lihtsalt molli andmisest jääb väheks. Samas rõhutas ta ka seda, et kui meil on ikka püss käes, siis pole mõtet vaenlasele paljakäsi kallale tormata. Targem on maha lasta. Mingit kung-fud pole vaja hakata tegema, kui on muid võimalusi.

Meile näidati erinevaid võtteid, kuidas käsi väänata nii, et kutt maas lõpetaks ja seejärel seda, kuidas purustada selgroog või kõri – lihtne. Toonitati ka seda, et me õpitut tsiviilis ei kasutaks. Jah, õige see on, sest kes tahaks meist lõpetada vanglas ja „saada päevas paar korda tagant tasuta seksi“ nagu laulab Noizmakaz. Tegelikkuses pole muidugi küsimus seaduslikes tagajärgedes, vaid selles, et kõige siin õpituga kaasneb vastutus. Võimekuse omandamine ei anna mingit voli õpitu vastutustundmatuks kasutamiseks.

Õhtul oli meie kõigi üllatuseks paar tundi vaba aega. Meie aega ei sisustatudki mingi trenniga või relvade puhastamisega – super luks. Naudime igat viimast minutit sellisest ajast. SBK-l sisustataksegi meie aeg võimalikult tihedalt, et ei oleks vaba aega ja ei tekiks lolle mõtteid pähe, mida korda saata. Samamoodi on see vajalik distsipliini hoidmiseks ja annab aimu, mis on Kaitsevägi. Praegu on mul äärmiselt rahulolev tunne, sest sain lugeda oma raamatuid ja nädalavahetus on tulekul. Linnaloale veel ei lasta, samas nädalavahetusel saab rahulikult olla ja ei pea nii palju taidlema.

XIX- Ettevalmistused maastikumängudeks

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 11 oktoober, 2010

Neljapäev

Terve päeva veetsime maastikul. Kõigepealt tutvustati meile Kaitseväes olevaid telke ja nende püstitamist. Nende üles panemise juures midagi erilist ei olnud ja tundus, et nendes võib igati hästi magada. Meie jaol oli veel isegi suurem telk kui teistel. Suvel on see hea, sest ruumi on rohkem, talvel jälle halvem – peab rohkem hagu alla loopima. Jah, telkides olid sees ka ahjud, nii et super luks.

Lisaks õpetati meile maskeerimise põhimõtteid ja näidati maskeerimise võrke. See kate pidi olema varjamiseks vaenlase õhuluure eest. Esimese hooga kahtlesin selles. Samas kui korralik kämo (maskeering) oli tehtud, siis olin isegi valmis oma esialgsest arvamusest loobuma. Kui telk sai püsti, ronisime oma jaoga sisse ja viskasime pikali, et näha kuidas me ära mahume. Ruumi oli laialt käes, samas koos varustusega see enam nii libedalt ei pruugi minna.

Pärast seda saime ohutusnõuete kohta instruktaaži. Saime teada kus peab olema vesi, kus tulekustuti ja miks ahjuvalve ei tohi magama jääda ning mida ta tegema peab. Pärast seda seletati meile kuidas varjata maastikul autosid. Põhimõtteliselt pidime tegema autole ümber võrkudest garaaži. Sellise, et saaks kiirelt minema sõita kui selleks vajadus peaks olema. Ühesõnaga, meile tehti korralikke ettevalmistusi tulevase nädala metsalaagriks. Pidime maastikul olema 5 päeva jutti. Eks paistab mis seal toimuma saab.

Sellele hullule varjamisele järgnes söömine, mil saime jällegi kõhud Tapa kokkade maitsvat toitu täis. Kokkasid tuleb igatahes kiita. Enamasti saan paremini süüa kui üliõpilasena tsiviilis. Pelmeenide ja pidevate makaronide asemel saab ikka süüa korralikku liha ja kala ning lisaks hommikuti soe puder (sellest viimasest paljud võitlejad eriti vaimustatud muidugi pole).

Toit söödud, saime teha väikese pausi ja suitsumehed oma suitsu. Kujutan ette kui mõnus on 25 pumpa enne suitsu ja 25 pärast teha täis kõhuga. Aga järelikult on suitsunälg siis nii suur, et see ei osutu probleemiks. Lõpuks läksime lasketiiru ja alustasime järjekordset laskeharjutust. Täna saime lasta kokku kuus seeriat. Vaikselt ääri-veeri hakkab tulema ka relva tunnetus. Tegelikult, et korralikult laskma õppida, peaksime palju rohkem tiirus viibima ja praktiseerima, aga no elab üle.

Pärast seda oli nagu ikka ala puhastus. Ei tea kas seekord olime laisad või olid ülemuste silmad eriti teravad? Igatahes meist jäi maha üheksa padrunit, mis tähendas 225 meeldivat harjutust kogu rühmale. Jälle mingi lisa jama ja kohustus kaelas. Aga tegelikult, mis võiks olla mehel selle vastu, et temast korraliku füüsisega sõdur vormitakse? Või mis?

Tahaks rohkem tegeleda oma asjadega, mitte koguaeg ora perses ringi jooksta. Samas annan endale aru, et see on Kaitsevägi, mitte puhkekeskus. Ja et see on kõik mööduv periood minu elus. Lohutuseks on ka see, et selline asi pidi olema ainult SBK (sõduri baaskursuse) ajal. Tahaks loota, et nii see ka on ja pärast läheb asi lihtsamaks ja aega enda jaoks leiab rohkem.

I- saabumine ajateenistusse

Posted by Timo Porval on Neljapäev, 29 aprill, 2010

saabumineVäljusime kõik see mees bussist, meid oli ca 40 ringi. Kõik poisid olid erariietes ja pead küllaltki püsti. Muidugi polnud ka halli aimugi mis toimuma nüüd hakkab. Puhus väga soe ja mõnus suvetuul, just selline mida tahaksid tunda kui oled rannas ja mängid vollet.

Seda tunda aga suurel asfaldiplatsil kus marsivad ringi mundris mehed, polnud päris see. Uskuge mind. Kaugemalt kostus „vasak vasak 1-2-3“, „vasak vasak 1-2-3“ Osad olid saabunud päev-kaks varem ja nemad harjutasid marssimist. Silme ette tuli automaatselt mingi USA sõjaväe film, kus uued poisid saabuvad sõjaväkke. Minu jaoks see polnud aga film vaid reaalsus.

Minu mõttelennu katkestas kohe üks veebel, kes karmi häälega (esmamuljel tundus see lausa hirmutav) käskis meil ühte viirgu astuda ja oma kotid laiali laotada, et näha, et meil midagi keelatut kaasas poleks (erootilise alatooniga ajakirju, narkot või alkot). Ja siis kui asju laoti avanes päris lahe vaatepilt. Kes oli võtnud blokkidega suitsu, suurest hirmust, et mine tea millal juurde saab sebida, kes oli kaasa võtnud elektroonikat, kes kilode ja kilodega magusat, tundus, et lausa pool Kalevi kommivabrikut. Veebel kukkus kohe kurja häält tegema ja käskis osadel olla vait ja mitte rabeleda.

Ise hoidsin suu kinni, sest algul tuleb olla rahulik ja tähelepanelik, et näha kuidas asjad toimivad ning olla pigem keskpärane ja mitte silma paista. Nii see on sõjaväes. Tsiviilis kipub asi just vastupidine olema, et tuleb murda ennast hallist massist välja ja keskpärasus annab ju vaid ka keskmisi tulemusi. Aga sõjaväes soovitan olla hall mass, endal kergem. Osad olid võtnud kaasa lausa pool majapidamist ja hunnikuga hügieenitarbeid, et sellepeale küsiti mõnitavalt, kas võtsid oma naise asjad kaasa. Sellise küsimuse peale ei osatud vastata muidugi ei ööd ega mütsi, lihtsalt kohe alguses pannakse su suu kinni nii, et sa hakkaksid alluma distsipliinile ja suhtuma ülematesse nagu ülemustesse, et tekib nende vastu autoriteet, et sa ei võtaks neid kui sõpru. Mõne jaoks oli autoriteedi tunnistamine kindlasti esmakordne kogemus.

Edasi liikusime auditooriumisse, kus tuli tegeleda veidi bürokraatiaga. Ette anti meile tutvustavat materjali Pioneeripataljoni kohta ja lehed, mis ära pidime täitma. Küsimused polnud eriti isiklikku laadi, küsiti pereseisu ja muid taolisi andmeid. Oli ka vaba mikrofon kuhu sai kirjutada, mida ajateenistusest ootad ja mida siit saada tahad. Tulevastel autojuhtidel läksid silmad kohe särama ja ees terendas C kategooria. Juhtimistahtelised said sinna kirjutada, et tahavad saada jaoülemateks, ka mina kirjutasin, et soovin peale sbk-d (sõduri baaskursus) minna nak-i (nooremallohvitseride kursus).

Pärast seda kui ankeedid said täidetud näidati Tapast tutvustavat filmi, et mis asjad ja üksused siin üldse on ning seejärel promos Pioneere üks leitnant ja Suurtükk reklaamis ennast ühe päris laheda videoga. Kuna mul osa sõpru ja tuttavaid olid Tapal olnud, siis mulle hakkas siiski sümpatiseerima Pioneeri kompanii, sest kuuldavasti pidi seal valitsema kord ja distsipliin ning huvitavat toimetamist rohkem. Seega oli mul juba enne seda tutvustust peas otsus tehtud. Lisaks pioneeri eriala on seotud päris tihedalt ehitamisega ja siis veel mind ehitus kirgastas seega, minu jaoks valik polnud raske.

Kuna ajateenijad viibivad palju metsas, tehti meile ka puukentsefaliidi süstid ning mõõdeti välja mehed, kes hommikuti lisa manti hakkavad saama. 1.90 oli see piir, kuid osavamad 1.86 mehed venitasid enda vajaliku normini täis. Enne kui kõige selleni jõudsime ootasime koridoris mingi 45 minutit. Ja siis hakkas esmane tutvumine ja tegime nalja, näe tere tulemast ajateenistusse ja juba sa passidki:)

Pärast seda liikusime alla korrusele, kus sa sisuliselt otsustasid ära oma järgmised 11 kuud. Valida oli Pioneeripataljoni ja Suurtükiväe vahel. Pärast valikut siis kirjutati su käele vastavalt P või S viimased õnnelikud said valida P ja P vahel, milline rõõm. Põhjus väga lihtne suurtükimeestel on kergem elu, distsipliin on väiksem ning seetõttu nõudlus ka tunduvalt suurem. Eriti kippus sinna vene keelt kõnelevat seltskonda. Nende protsent oli ca 40-50, meil Pioneeris seevastu 10-20.

Pärast seda saime kätte oma esimese toidukorra Tapal. Üks asi sai kohe selgeks. Toidu pärast muretsema küll ei pea ning  toidud on maitsvad. Pean mainima, et üliõpilasena sõin kehvemat putru kui seda, mis meile kaitseväes pakuti. Seejärel liikusime bussiga lattu, et kätte saada oma varustus. See käis üllatavalt kiiresti ja 11 poisile anti varustus ca 20 minutiga. Kõht täis ja varustus olemas viidi meid meie järgmise 11 kuu koju ehk siis kasarmu ette.

Seal võttis vastu üks meie ülemustest, kelle ülesanne oli üle kontrollida meie saadud varustus ning korjata ära üleliigne elektroonika ning ehted. Alles võisid jääda abielusõrmus ja kellad ning usulist kuuluvust näitavad asjad, muud mitte midagi. Jämedaid kette ja klotsereid otseloomulikult jääda ei võinud. Mobiilidega saime teha veel viimase kõne ja rõhutati, et me ütleks, et oleme jõudnud kohale ja oleme õnnelikud. Meie ülemus muidugi muigas ja sai ise ka aru, et sel hetkel olime rahulolust ja õnnest üsna kaugel. Ja seda just seetõttu, et me ei tea, mida oodata järgmiseks ja mis toimuma hakkab.