Posts Tagged saabumine

XLV – Elu tsivilistina

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 11 aprill, 2011

Ajateenistuse 11 nädal (PUHKUS)

Tunne on tõesti hetkel selline nagu oleks kuskilt vanglast vabanenud või kuskilt ikkest. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, mis tunne on minna lõplikult sõjaväest ära ja sukelduda pea ees jällegi tsiviilellu. Ja uskuge, see tunne saab olema kuradima magus. Ma pooldan igati seda, et mees peaks Kaitseväes käima, aga praegu ootan siiski ka ise seda lõppu. Seni võtan aga mis võtta annab.

Esimesel õhtul väljas olles tuli juba kell 22.00 valus unekas. Ütleme nii, et rutiin on korralikult sees. Esimesel öösel kodus magades oli mu vaim ikka veel Kaitseväes ja kui naine mind kaissu üritas võtta, olevat mina öelnud, et ära tee, et ma pole pede. Ju nägin unes, et viibin endiselt meeste keskel. Õnneks see nii polnud. Järgmistel öödel seda nalja õnneks enam ei kordunud.

Kujutan ette, et valdav osa meestest oma puhkuse ajal muud väga teha ei jõudnud kui juua ja lebotada. Mulle selline asi väga kohane ei ole. Seega saingi kokku paljude sõprade ja tuttavatega, arendasin natuke edasi oma äriideid. Kirjutasin arvutisse Kaitseväes tehtud märkmeid, aitasin natuke mtü-d kuhu kuulun ning käisin mängimas cashflow’d. Ma ei kiidagi ennast ega laida teisi, lihtsalt erinevatel inimestel on erinevad väljakutsed ja arusaamad.

Tuttavad kiitsid, et olen päris heasse vormi saanud. Muidugi paljuski tänu sõjaväele, sest keskkond on vägagi soosiv, kuid eelkõige peab olema endal tahtmist teha lisapingutust. Väga kerge on ju lihtsalt istuda ja puhata. Palju küsiti minu muljeid ja arvamust Kaitseväest. Ütlesingi, et olen positiivselt üllatunud ning praegused kogemused on kõvasti minu ootusi ületanud.

Neljapäev oli see tore päev puhkusest mil sai toimuma meie SBK lõpupidu. Tähistasime kõige sitema ja raskema perioodi möödumist Kaitseväes. Olime ainuke rühm, kes seda viitsis korraldada. Meil mingit probleemi ei olnud ja paari kaasvõitlejaga tegime selle ära. Vast kõige parem moment oli see, kui nägime üksteist isiksustena ja tsiviilriietes. Ütleme nii, et üllatusmoment oli jõhkralt suur. Kes oli hip-hopi stiilis, kes ei tea milles. Kaitseväes kandsid kõik ühtset vormi ja midagi muud ei osanud ka teiste seljas ette kujutada. Aga jah igati pull. Kohale tuli ca 20 ajateenijat ehk peaaegu pool meie rühmast. Sisenesime oma kiilaspäise pundiga Baribali piljardiklubisse, kus meile pakuti igati korralik ja viisakas teenindus. Alkoholi kulus muidugi omajagu, kuid kõik jäi suhteliselt mõistuse piiridesse. Mõni võitleja hindas küll oma alkoholi hävitamise võimet pisut üle, kuid pole hullu – see käib asja juurde. Lahkusime sealt ca kahe paiku. Ise läksin koju, osad klubitasid ja jõid veel hommikul kaheksani. Ja pean tõdema, et selle pundiga olles oli tunda ka seda õiget küünarnuki tunnet ja ühtehoidmist.

Viimased päevad veetsin naise seltsis ja uurides natuke internetiturundust. Elu on hetkel igati lill. Neid ridu kirjutan bussis sõites Rakverre, et sealt edasi juba suunduda väeossa. Parema meelega oleksin muidugi väljas, kuid tagasiminekul eriti vastikustunnet hetkel ei ole ja loodan, et ehk juba järgmine reede saab jälle välja.

Pühapäev

Ütleme nii, et kui ma bussis olles veel tagasituleku kohta mingit vastikust ei tundnud, siis esimesed sammud väravast sisse astudes olid küll jubedad. Reaalsus jõudis liigagi järsku kohale. Jälle tuleb alluda korrale ja distsipliinile. Sõbraga sisse jalutades tegime küll nalja, aga eks tuju oli sellele vaatamata kehvapoolne. Selliste olukordade puhul aitavad head mõtted pikemas perspektiivis. Olgu selleks siis helesinine reservinägemus või mõni muu motiveeriv seik. Igatahes seda taktikat kasutades muutus olukord minu jaoks pisut paremaks. Sest kurat, eks iga asi saab ju millalgi otsa – pole sel sõjaväelgi enam pikka pidu.

Tuppa sisse astudes sain aru, et ma polnud sugugi ainus sellises vaimses seisundis. Üheksa kutti oli toas ja praktiliselt juttu ei aetud. Kõik olid omades mõtetes ja jällegi tuli üle elada väike kohanemise šokk. Ainus asi mis meid lohutas oli see, et varsti tulevad uued poisid teenima ja neil on veel hullem. Tüüpilisele eestlasele on kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm. Loodan, et juba lähipäevil läheb see tunne üle ja harjub jälle Kaitseväega ära.

I- saabumine ajateenistusse

Posted by Timo Porval on Neljapäev, 29 aprill, 2010

saabumineVäljusime kõik see mees bussist, meid oli ca 40 ringi. Kõik poisid olid erariietes ja pead küllaltki püsti. Muidugi polnud ka halli aimugi mis toimuma nüüd hakkab. Puhus väga soe ja mõnus suvetuul, just selline mida tahaksid tunda kui oled rannas ja mängid vollet.

Seda tunda aga suurel asfaldiplatsil kus marsivad ringi mundris mehed, polnud päris see. Uskuge mind. Kaugemalt kostus „vasak vasak 1-2-3“, „vasak vasak 1-2-3“ Osad olid saabunud päev-kaks varem ja nemad harjutasid marssimist. Silme ette tuli automaatselt mingi USA sõjaväe film, kus uued poisid saabuvad sõjaväkke. Minu jaoks see polnud aga film vaid reaalsus.

Minu mõttelennu katkestas kohe üks veebel, kes karmi häälega (esmamuljel tundus see lausa hirmutav) käskis meil ühte viirgu astuda ja oma kotid laiali laotada, et näha, et meil midagi keelatut kaasas poleks (erootilise alatooniga ajakirju, narkot või alkot). Ja siis kui asju laoti avanes päris lahe vaatepilt. Kes oli võtnud blokkidega suitsu, suurest hirmust, et mine tea millal juurde saab sebida, kes oli kaasa võtnud elektroonikat, kes kilode ja kilodega magusat, tundus, et lausa pool Kalevi kommivabrikut. Veebel kukkus kohe kurja häält tegema ja käskis osadel olla vait ja mitte rabeleda.

Ise hoidsin suu kinni, sest algul tuleb olla rahulik ja tähelepanelik, et näha kuidas asjad toimivad ning olla pigem keskpärane ja mitte silma paista. Nii see on sõjaväes. Tsiviilis kipub asi just vastupidine olema, et tuleb murda ennast hallist massist välja ja keskpärasus annab ju vaid ka keskmisi tulemusi. Aga sõjaväes soovitan olla hall mass, endal kergem. Osad olid võtnud kaasa lausa pool majapidamist ja hunnikuga hügieenitarbeid, et sellepeale küsiti mõnitavalt, kas võtsid oma naise asjad kaasa. Sellise küsimuse peale ei osatud vastata muidugi ei ööd ega mütsi, lihtsalt kohe alguses pannakse su suu kinni nii, et sa hakkaksid alluma distsipliinile ja suhtuma ülematesse nagu ülemustesse, et tekib nende vastu autoriteet, et sa ei võtaks neid kui sõpru. Mõne jaoks oli autoriteedi tunnistamine kindlasti esmakordne kogemus.

Edasi liikusime auditooriumisse, kus tuli tegeleda veidi bürokraatiaga. Ette anti meile tutvustavat materjali Pioneeripataljoni kohta ja lehed, mis ära pidime täitma. Küsimused polnud eriti isiklikku laadi, küsiti pereseisu ja muid taolisi andmeid. Oli ka vaba mikrofon kuhu sai kirjutada, mida ajateenistusest ootad ja mida siit saada tahad. Tulevastel autojuhtidel läksid silmad kohe särama ja ees terendas C kategooria. Juhtimistahtelised said sinna kirjutada, et tahavad saada jaoülemateks, ka mina kirjutasin, et soovin peale sbk-d (sõduri baaskursus) minna nak-i (nooremallohvitseride kursus).

Pärast seda kui ankeedid said täidetud näidati Tapast tutvustavat filmi, et mis asjad ja üksused siin üldse on ning seejärel promos Pioneere üks leitnant ja Suurtükk reklaamis ennast ühe päris laheda videoga. Kuna mul osa sõpru ja tuttavaid olid Tapal olnud, siis mulle hakkas siiski sümpatiseerima Pioneeri kompanii, sest kuuldavasti pidi seal valitsema kord ja distsipliin ning huvitavat toimetamist rohkem. Seega oli mul juba enne seda tutvustust peas otsus tehtud. Lisaks pioneeri eriala on seotud päris tihedalt ehitamisega ja siis veel mind ehitus kirgastas seega, minu jaoks valik polnud raske.

Kuna ajateenijad viibivad palju metsas, tehti meile ka puukentsefaliidi süstid ning mõõdeti välja mehed, kes hommikuti lisa manti hakkavad saama. 1.90 oli see piir, kuid osavamad 1.86 mehed venitasid enda vajaliku normini täis. Enne kui kõige selleni jõudsime ootasime koridoris mingi 45 minutit. Ja siis hakkas esmane tutvumine ja tegime nalja, näe tere tulemast ajateenistusse ja juba sa passidki:)

Pärast seda liikusime alla korrusele, kus sa sisuliselt otsustasid ära oma järgmised 11 kuud. Valida oli Pioneeripataljoni ja Suurtükiväe vahel. Pärast valikut siis kirjutati su käele vastavalt P või S viimased õnnelikud said valida P ja P vahel, milline rõõm. Põhjus väga lihtne suurtükimeestel on kergem elu, distsipliin on väiksem ning seetõttu nõudlus ka tunduvalt suurem. Eriti kippus sinna vene keelt kõnelevat seltskonda. Nende protsent oli ca 40-50, meil Pioneeris seevastu 10-20.

Pärast seda saime kätte oma esimese toidukorra Tapal. Üks asi sai kohe selgeks. Toidu pärast muretsema küll ei pea ning  toidud on maitsvad. Pean mainima, et üliõpilasena sõin kehvemat putru kui seda, mis meile kaitseväes pakuti. Seejärel liikusime bussiga lattu, et kätte saada oma varustus. See käis üllatavalt kiiresti ja 11 poisile anti varustus ca 20 minutiga. Kõht täis ja varustus olemas viidi meid meie järgmise 11 kuu koju ehk siis kasarmu ette.

Seal võttis vastu üks meie ülemustest, kelle ülesanne oli üle kontrollida meie saadud varustus ning korjata ära üleliigne elektroonika ning ehted. Alles võisid jääda abielusõrmus ja kellad ning usulist kuuluvust näitavad asjad, muud mitte midagi. Jämedaid kette ja klotsereid otseloomulikult jääda ei võinud. Mobiilidega saime teha veel viimase kõne ja rõhutati, et me ütleks, et oleme jõudnud kohale ja oleme õnnelikud. Meie ülemus muidugi muigas ja sai ise ka aru, et sel hetkel olime rahulolust ja õnnest üsna kaugel. Ja seda just seetõttu, et me ei tea, mida oodata järgmiseks ja mis toimuma hakkab.