Posts Tagged rivistus

XV – Emalik hääl telefonitorust: „Miks te mu poega alandate?“

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 september, 2010

Rivistuselt tulles võttis ülemus meid kokku ja korraldas vabama istumise murul. Küsis kuidas meil siiani läinud on ja kas on tekkinud peale katkiste jalgade ka mingeid probleeme. Ta rääkis väga rahulikult. Hetkeks oli tunne nagu oleks käskude ja valjuhäälse militaarelu keskelt sattunud taas arutlevasse tsiviilmaailma. Samas, vaadates laigulisi kaasvõitlejaid enda ümber haihtus see mõte kiirelt. Räägiti sellest, mis meid ees ootab ja mis meist edasi saab. Järgnes küsimuste-vastuste voor, kus huvilised said oma uudishimu rahuldada ja erinevate asjade kohta pärida. Kes uuris kuidas autojuhiks saab, kes küsis mis NAK-is tegema hakatakse.

Kui veel enne õhtust rivistust olid omavahelised pinged õhus ja nähvamisi oli üksteisele tubades päris väikeste asjade pärast, siis peale sellist vestlust ja väikest taastumist rännakust oldi tunduvalt rahulikumad. Ma ei tea kuidas teistega oli, aga need kellega koos me rännaku kui esimese tõsisema katsumise läbi tegime, tundsin mina küll suurt ühtekuuluvustunnet. Sees pulbitses sellel hetkel juba motivatsioon ja võisime kõik endale vastu rindu lüüa ja öelda, et ära tegime. Läbi valu ja vasktorude, kuid see enam ei loe.

Õhtul saime kõhutäie naerda kui öeldi, et kellegi ema helistas staapi ja ütles, et tema poega alandatakse sellega, kui peab pakkide ja kirjade eest tegema kätekõverdusi. Tea mispärast see alandav peaks olema? Mees saab natuke trenni teha ja austab juba sissejuurdunud traditsioone. Mina mingit isiklikku tragöödiat küll selle pärast ei näe, et pean tegema 50 pumpa, et kätte saada oma kallima kiri. Aga eks inimesed on erinevad ja ka psüühika on teistsugune. Seega võeti vastu otsus, et enam ei pea tegema. Küll aga võib. Ma ei mäleta et meie rühmast pärast sellist otsust kellelgi pumbad tegemata oleks jäänud.

Laupäev

Tavaliselt algab meie laupäeva hommik järgmiselt: hommikuvõimlemist ei toimu ja selle asemel klopime oma patju ja tekke. Need hommikud on alati mõnusad. Saab rahulikult ärgata ja mitte kohe tegutsema hakata. Peale kloppimist ei pea ka voodeid tegema, kuna linade vahetus toimub kuskil lõuna aeg. Seejärel teeme ära oma hügieeni, käime sööme kõhud täis ja naudime hommikust kohvi. Pärast seda algab majanduspäev. Argipäeviti on peale sööki hommikune ülevaatus, nädalavahetustel aga mitte.

Seekord oli üllatus. Karjuti, et välja rivvi. Sain kohe aru, et kompanii vastutaval on seekord omad plaanid. Enamasti ma laupäeviti habet ei aja, laskmaks vahepeal nahal ka puhata. Ei tea küll miks, aga mingil põhjusel lasin täna hommikul igaks juhuks pardliga oma habeme maha. Ja see oli ka minu õnn. Ülemus käis ringi ja ütles igale kolmandale: „50 läks“. Mehed pumpasid.

Ühelt vene poisilt küsiti, et miks habe ajamata. Kuna vastust ei tulnud, sai ta ca 5 minutit toenglamangus olla. No ikka juhtub, ehkki jah, sellised üllatused laupäeva hommikuti tuletavad valusalt meelde, et oleme Kaitseväes mitte sanatooriumis või kodus. Distsipliini nöör ümber meie kõride hoitakse ikka parajalt pingul, et me ennast lõdvaks ei laseks.

Edasi läks meie päev koristades ja loomulikult omavahel jällegi suheldes ja tutvudes. Seda kuni kella kolmeni, mil meie motivatsiooni tuli tõstma Nexuse laulja Merka. Teda nähes hakkasid paljude poiste silmad särama nagu põhjatähed. Osad klammerdusidki oma pilguga tema külge algusest lõpuni. Eks see, et me polnud naisi näinud juba tükk aega, tegi oma töö. Aga kontserdil saime tunda ennast vabalt. Võtsime mütsid peast ja lasime vöörihmad lõdvaks. Seal olles panin silmad kinni ja nautisin pehmet suvetuult ning muusikat. Pole küll selliste meloodiate austaja, kuid mitu nädalat muusikata olla muudab asja.

Mõni mees viskas pikali ja tundus, et lausa uinus. Saimegi naerda, et ongi õige valla pidu, kus osad vennad on ennast segi kamminud ja külili visanud. Mingil hetkel tundus olema jälle normaalse inimese tunne, kus võisid olla vabalt. Merka korraldas meile väikese võistluse, kus pidime kaasa laulma refrääni. Võidu suurtüki-poistega. Võite juba ise arvata, et meie võitsime ja laulsime nad lihtsalt üle. Selline vabadus ja ülimalt chill olemine ei kestnud muidugi kaua. Kui Merkal laulud otsas olid, võtsime aga jälle rivvi ja marssimine oma kasarmu ette võis alata. Edasi oli vaba aeg, mil saime teha omi asju. Nädalavahetused kaitseväes ongi just need hetked, mil saad natuke lugeda ja puhata. Nädala sees sellist aega eriti ei ole. Isegi kui on vabamad hetked, leitakse meile alati tegevust, olgu see siis nii nõme ja mõttetu kui tahes.

Nädala kokkuvõte: Mida sitem, seda parem. Tapa vanasõna.

II- esimesed paar päeva

Posted by Timo Porval on Reede, 7 mai, 2010

Asjad koos ja kasarmu demo võis alata. Valisime endale toad ja voodid ära. Seltskond toas tundus igati ok. Kuid oh rõõmu, kuna meie toas polnud ühtegi vene keelt kõnelevat kutti, tehti vahetusi ning toa seltskonda tõsteti veidike ringi.

Õnneks aga ei midagi hullu, põhituumik jäi samaks. Koha sain endale väga hea. Akna all. Kui ülemus uksest peaks tulema, silmab ta minu voodit suhteliselt hilja. Seega super luks koht. Ja ega siis oligi aeg end põõsaks riietuda ehk laigulised selga tõmmata.

Alguses ikka väga imelik pole ju harjunud selliseid riideid kandma ja naljakas oli, et kõik olid ühtemoodi. Kõige ebameeldivam asi oli vöörihm, pitsitas ja pingestas. Lisaks tuli kogu aeg vaadata, et kõik nööbid oleks kinni, saapapaelad sees, müts korralikult ja ei tea millega veel tuli arvestada. Mõtlen, et sellega küll nii pea ära ei harju, aga eks elu näitab.

Õhtul oligi aeg minna rivistusele. Teised rühmad juba oskasid taktsammu, meie vantsisime niisama, siiski rivikorras. Jõudes riviplatsile, võtsime sisse meile määratud koha ja jäime suurte silmadega ootama, et mis nüüd saama hakkab.

Toimus nimede ettelugemine korrapidaja poolt, ja kui kõlas sinu nimi tuli kõva ja selge häälega hüüda „Mina“. Ei midagi rasket ega üleloomulikku. Rivis pidime kõik vait olema ja liikumatult seisma.

Siiski esimesel korral oli ülimalt raske naeru tagasi hoida, kui vene poisid hüüdsid „Mjiiinaa“. Proovige seda ise ette kujutada, saate aru, mida mõtlen. Ei naernud nende üle vaid lihtsalt oli kuradima naljakas. Hammustasin kõvasti põske, et kihinat tagasi hoida.

Saad oma naeru seisma ja siis vaatad kuidas mehed ees ja kõrval lihtsalt hääletust naerust vappuvad ja hakkad ise ka uuesti, täiesti võimatu olukord. Muidugi ei läinud kaua, kui saime ka selle eest pähe. Karistuseks pidime seisma 10 minutit täielikus vaikuses ja liikumatuses. Selline seismine oli harjumatu ja kandadel hakkas päris valus.

Kui lõpetasime läksime kasarmusse ja oligi aeg magada oma esimene öö kaitseväe voodis, eemal oma naisest. Oi kui imelik oli voodisse minna, kui väljas oli ikka väga valge. Kell oli ju vaid 22 00.

Järgneva päeva hommikul ja nii edaspidigi oli hommikune äratus 06.00. Liigutama pidi ennast kiirelt. 5 minutiga tuli olla dressides ja kasarmu ees rivis. Osadel poistel nagu näha, oli selline varajane ärkamine lausa piin ja nende silmad olid kissis nagu hiinlastel.

Hommikul oli mõnus ja karge. Alguses jooksime 15 minutit ja pärast seda 15 minutit võimlemist. Selline kerge jooks väsitas nii mõnegi mehe ära. Endal õnneks probleeme ei olnud, kuna paar kuud enne kaitseväge hakkasin natuke sportima käima, et saaks normaalsemasse vormi (tasus ära).

Pärast seda anti süüa. See oli harjumatu, et selleks et sa süüa saaks pidid oma kasarmu ees rivisse võtma, et siis kõik koos sööma minna .Söökla ees sai ka tükk aega oma korda oodata (olime neljas rühm ehk viimased). Pärast sööki tuli üles rivistuda söökla ette. Kui kõik kohal olid, ütles vastutav „toidu eest…“ ja meie vastu „…täname“ Kui kõik 40 võitlejat (nii kutsutakse ajateenijaid) seda koos ütlesid, kõlas see päris hästi.

Lõunal saime teha üldfüüsilist testi, mis koosneb kolmest osast- kätekõverdused, kõhulihased ja 3200 m jooksu. Saavutamaks maksimaalset tulemust oli vaja joosta ca 11 mindi kanti teha 92 kõhulihast ja 82 kätekõverdust.

See test näitas kohe ära, kes on ennem sporti teinud ja kes on ikka väga vähe liigutanud (arvuti tagant külmikuni näiteks) Umbes pooled mehed said testist läbi, selleks oli vaja saada 190 punkti. Ka mina sain läbi ning skooriks kujunes 209 p, aga oi kuidas jooks tappis. Olin pärast ikka väga võhmal, kuigi aeg polnud suurem asi kuskil 16 minuti kanti. Seega on näha, et jooksuvormi saab veel kõvasti parandada.

Mida veel välja oskan tuua oli see, et saime toenglamangus seista, kuna rivis ei oska vait olla ja naeru oli palju. Muidu harjusime vaikselt ja proovisime rutiini sisse sulada. Paljudest asjadest oli vähemalt ülevaade saadud ning enam nii hull polnud.

Nii mõnigi mees oli ikka väga löödud näoga, kuna ei saanud oma kodustega ühendust võtta või lihtsalt hing ihkas vabadust, mis paraku oli kättesaamatu. Endalgi oli tuju veidi maas, kuna oleks tahtnud kuulda oma kallima häält või sõpradega lobiseda.

Päeval meil vabu hetki peaaegu polnud, kuna pidime õppima sisekorda, paigutama oma asju ja tegema veel ei tea mida. Õhtusel rivistusel ütles korrapidaja: “Nüüd on esimene nädalavahetus, kus teie naised on naabripoiste hooleks jäetud ja teie ei saa sinna midagi parata.” Päris motiveeriv või mis?