Posts Tagged rivistus

LV – Rambot imiteerides

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 juuni, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Rivistus venis täna nagu paks tatt, sest üks noortest oli korrapidaja. Loomulikult on see arusaadav kui kauem läheb, sest ta pole seda kunagi varem teinud. Tema kiituseks peaks ütlema, et ta sai isegi hästi hakkama. Osad kangelased karjusid „mina“ täiest kõrist ja andsid sellega võimaluse meile rivistuselt joostes tagasi minna – kuradi hälvikud.

Õhtul oli toas suur šlangimine (viilimine). Keegi ei viitsinud enam koristada. Osad arvasid, et kui nemad on õppurid ja mitte enam reamehed, siis nemad moppi käes hoidma ei pea. Selline asi ajab korralikult närvi ja ütlesime üksteisele juba päris teravalt. Teisiti aga ei saa, sest asjad on vaja selgeks teha ja paika panna, sest nii edasi minna ei saa. See kui osad pingutavad ja teised lebotavad, tõmbab tervet jao moraali ja motivatsiooni alla. Kui see on all, on s**ad tulemused igal pool ja jälle hakkame ülemustelt vastu kaela saama. Seda pole aga kellelegi vaja, tahaks nagu rahulikult oma aja ära siin libistada ja mitte võllide fookusesse sattuda.

Reede

Hommikul käisime lühikeste valangutega laskmas. Kui siiani olime harjunud üksiklaskudega, siis seekord saime teada mis tunne on Terminaatoril ja Rambol. Need on muidugi klass omaette ja meil nii libedalt ei läinud. Märklaudadel oli tunduvalt vähem auke kui oli kuule, mis me relvadest välja lasime. Igatahes saime natuke aimu, kui keeruline on valangutega laskmine ja mida relv su käes teeb. Pärast seda kogemust on kindlasti päris huvitav hollywoodi actioneid vaadata.

Peale lõunat nägime, kuidas noored pidid kägarkõnnis sülitamise eest kasarmu esist puhastama. On nõme kui mehed ilastavad ja tatistavad sinna kuhu juhtub. Seega oli see päris õiglane harjutus neile. Usun, et pärast seda rohkem sama olukord ka ei kordu.

Oleme siiski sõdurid ja sellised asjad kombeks pole. Aga meie muidugi saime hea lõuatäie naerda ja selle lõpetas ülemate käsk „rivis ei möliseta, ise olete tulevased allohvitserid!“ Pärast seda ainult muigasime vaikselt. Kasarmusse jõudes kuulsime, et ka esimene rühm peab sisse jääma, et asi oleks õiglane. Ei tea mis mõte sellel on, aga ju ülemad teavad mis teevad.

Kella viiest suundusime lasketiiru, et oma laskmine ära teha. Sinna sõitsime auto kastis, mis on super lux võrreldes SBK-ga, mil pidime sinna jala minema. NAK ongi aga see koht, kus keskendutakse heale väljaõppele. Panime märklauad üles ja ootasime pimedust. Katelokkidest sõime ära oma õhtusöögi, mis meile sinna kohale toodi. Pärast seda oli juba hämar ja saime esimese seeria ära lasta.

Lõpuks oli pimedus täiel määral maad katnud ja saime hakata valgusrakettide saatel paugutama. Oli igati vinge jälgida punaseid jutte märklaudade suunas lendavat. Hästi oli ka näha kuidas osad kuulid rikošetti läksid ja taeva suunas lendasid. Kuna läbi tagumise sihiku märklauda ei näinud siis tuli üle sihikute vaadata ning see tagas vähesed augud märklehtedes.

Kui meie lastud saime, läksime ohutusse kohta ja saime rahulikult juttu puhuda. Pean mainima, et seekord oli (pede) nalja jõhkralt, vahepeal naersin pisarateni. Mõtlesin, et kuradi hea, et sellised huumorivennad on kokku sattunud, lihtsalt suurepärane. Muidu oleks need päevad Kaitseväes ikka väga hallid.

Tagasi minnes puhastasime oma kallikesed AK-d ära. Seejärel ennast ja kõige lõpuks territooriumid. Trasserid olid relva päris hoolega ära tahmanud, et nühkida ja kraapida seda tahma ikka andis. Lõpuks olid kõik toimetused tehtud ja oligi aeg magama minna. Voodis veel mõtisklesin, et kui hea on see, et homme saab linnaloale ära ja sellest kasarmust natukenegi vaheldust.

Pühapäev

Rahulik nagu enamasti pühapäevad ikka. Kes linnaloalt varem tagasi jõuab, saab veel trenni teha või lihtsalt rahulikult oleskleda kuni õhtuse loenduseni. Kuna ma liigun rongiga, siis jõudsin päris varakult tagasi. Ja siis otsustasingi, et vaja oma füüsilist vormi hoida ja jooksin ca 7 km ja tegin veel üht-teist füüsilist juurde. Kui ma lõpetasin, hakkas suurem osa mehi kohale jõudma. Nii mõnegi näost võis lugeda, et kõrist on omajagu alkoholi alla läinud ja magada pole väga saanud. Jah, eks see ole igaühe enda asi kuidas oma nädalavahetuse sisustab.

Nädala kokkuvõte: Niikaua kuni linnaloale saab, suudab nii mõndagi ära kannatada.

LI – Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 23 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Neljapäev

Hull päev. Nagu oleks noorteaeg tagasi tulnud. Käisime laskmas, harjutasime varitsust ja ei tea mida kõike veel. Varitsust harjutades sai omajagu passitud ja ka mõnusalt joosta. Terve päev oli täis toimetamist ja askeldamist. Hoolda relvi, täida käske, korista, küüri ja tee ei tea veel mida. Just vaba aja puudumine on minul see, mis motti mõnusalt alla tõmbab. Kui saad vähemalt natukenegi päevast tegeleda oma asjadega või puhata on enesetunne ikka tunduvalt parem.

Paljudel võitlejatel on tuju päris kehv kuna järgmise nädala alguses minnakse metsalaagrisse. See ei ole just kõige mõnusam. Telke me kaasa ei võta ja magamine toimub bibide all. See omakorda tähendab sittade ilmade korral külmetamist. Ülemused ütlesid, et see toob välja mis puust mehed me oleme. Lisaks soovis ta, et vihma tuleks, et asi huvitavamaks muutuks. No mida veel, seda jama poleks küll vaja. Niigi teada, et öösel eriti magada ei saa ja vihm on viimane asi mida meil vaja on. Seda muidugi minu seisukohast.

Rivistusel olles polnud olukord parem kui eile ja jällegi surusin oma keelt ja huuli hammaste vahele, et mitte naerma puhkeda. Ise saad veel vahel naeru nagu pidama, siis aga turtsatab keegi su kõrvalt ja endalgi läheb käest ära. Rivistusel seistes sai selgeks, et sügis on taaskord kätte tulnud. Tuul on läinud ebameeldivalt külmaks ja jahedaks. Samuti on märgata seda, et õhtud samm-sammult lühenevad ja see pole hea, sest valgus on see, mis energiat annab. Noortel võib ikka raske olla, niigi raske ja masendus ning ilmad ei tõsta eriti tuju. Meil veel polnud nii hull, sest suvel olid päevad pikad ja tihti paistis ka päike. Neil seda privileegi pole, jah aga nemad on ka ainult kaheksa kuud.

Reede

Enne lõunat oli ca kümne kilomeetri pikkune orienteerumine. Ilm oli jooksmiseks mõnusalt jahe ja seega oli lausa vägagi nauditav trenn. Saad joosta ja rahulikult pead mõtetest tühjendada ja lihtsalt jooksmisele keskenduda.

Pärast seda oli topograafia arvestus ja linnalubade täitmine. Töö ise oli päris lihtne, eriti kui veel selleks natukenegi valmistunud oled. Ja neid lube täitsid juba suurima hea meelega, sest need on selge vihje, et varsti pääseb jälle koju.

Kuna toad olid kehvasti koristatud, saime 15 minutit lisaaega juurde, et puudused kõrvaldada. Kui me sellega hakkama poleks saanud, oleksime pidanud veel terve tunni koristama. Sellega ühel pool, seisime jälle rivis ja ootasime neid vabastavaid sedelikesi. Nendeni läks veel aega, kuna rahul ei oldud duširuumide koristamisega. Täpsemalt olid ülema arvates segistid liiga katlakiviga koos. Pean tunnistama, et me neid siiani polnud kordagi küürinud ka. Reede polnud nende puhastamiseks muidugi mõista just parim aeg, aga mis teha.

Teised seisid rivis kuni meie segisteid küürisime. Olukord seal eriti paremaks ei läinud ja meie olime nühkimisest higised. Lõpuks tuli ülem ja ütles, et kobige rivvi ära. Sel hetkel küll tundus, et ekstra otsitakse vigu, mille eest meile keerata. Lisaks rääkis ta ära loo moraali. See oli nii, et kui üks jagu blokib ja ei tee asju korralikult, siis see tähendab, et terve rühm blokib. Ühtsus, ühtsus ja veelkord ühtsus on oluline. Lõpuks saime siiski minema

Annaksin teile edasi ka enda väikese õppetunni, mis ma Kaitseväest olen saanud. Kuna nädalavahetus möödub kiiresti, siis sõjavägi õpetab nautima olevikku ja väikeseid hetki, mida muidu ennem tsiviilis ei osanudki märgata. Ja see tegelikult on väga vajalik, sest me elame ju olevikus ja kui me seda nautida ei suuda, ei suuda me ka tervet elu nautida. Tihti on nii, et ootame ja ootame midagi – ja kui see käes on, siis sel hetkel hakkame uut asja ootama. Ilma, et me naudiks seda hetke, mida olime oodanud. Ok – läks vähe filosoofiliseks ära, aga usun, et saate poindile pihta.

L – Kiirusega ok. Mopilükkamine vajab timmimist.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 16 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Nagu ma siin korduvalt olen maininud, on elu läinud paremuse poole ja päevas jääb lausa ca 1 h vaba aega, et tegeleda oma asjadega. Mina kasutan enamasti seda aega lugemiseks ja oma ideede analüüsimiseks. Tänagi istusin sõbraga maha ja genereerisime ideid, mis äri tuleks välja saades alustada. Selline asi hoiab ilusti Kaitseväes meele erksa ja motivatsiooni üleval, lisaks saad oma aega otstarbekalt kasutada. Lihtsalt lebotamine oleks ju selge ajaraisk.

Paljud võitlejad ütlesid, et nad pole elus nii palju lugenud, kui nüüd Kaitseväes. Et kellel tahtmist on, saab ennast igati harida. See on loll jutt, et ei jõua või ei saa. Noorteajal on jah raskem, kuid seda enam peab olema endal tahtmist. Nagu mul üks tuttav, kes teenis minust aasta varem ütles, et lugeda sa raudselt ei jõua, sest tema ei jõudnud SBK ajal mitte ühtegi lehte lugeda. Kahtlesin tema väites ja see sai ka tõestust – SBK lõpuks olin lugenud ca 1200 lk – seega kõik on tahtmise küsimus.

Kolmapäev

Kiiruse oleme vähemalt hommikul paika saanud ja tundidesse me enam ei hiline. Hästi palju sõltub vastutavast ja tema oskusest planeerida aega ja nõuda seda sama meestelt. Kui ikka rühma vastutav on uimane, siis pole tervest rühmast ka midagi head oodata.

Üks asi selgeks saadud, tuli hakata õppima järgmist. Meie ülemad ei olnud meie koristamisega täna rahul. Üks kraanikauss määriti ekstra nende poolt ära, et me asjadest aru saaksime. Koristamine on mul tsiviilis suhteliselt viimane asi mida ma teha viitsin, nii ka Kaitseväes. Ega mu nägu särama ei lähe kui moppi saan lükata. Pole parata, tuleb olukorraga leppida ja tõdeda, et peale seda kui saame endale pulgad peale, hakkavad seda tegema reamehed. Vot see on seerude puhul küll igati hea eelis. Muidugi on vastutust rohkem ja muid kohustusi, aga vähemalt ei pea lappi mööda lennuvälja (loe koridori) vedama.

Kaitseväes on nii, et igal rühmal on oma söömise kellaaeg. Tobe on aga see, et peame söökla ette minema koos kompaniiga. Seega enne meid sööb sisuliselt mingi 200 meest. Seega saime ka täna passida söökla ees rivis lihtsalt mingi 30 minutit ja oodata oma korda. Ilm oli harjumatult jahe ja see seda ei soosinud. Loodan, et ülemused saavad asjast aru ja rohkem kui kaks rühma korraga sööma liikuma ei pea. Mis mõte on lihtsalt niisama seal seista, oodata ja külmetada? Mina seda biiti ei jaga.

Käisime täna lasketiirus. Noorteajal kõndisime sinna alati jala. Maa iseenesest pikk ei ole – ca 3 km. Seekord läksime sinna meie üllatuseks autoga. Väga luksuslik. Nii on see laskmine täitsa mõnus. Viiakse kohale, teed oma paugud ära ja asi tahe.

Iseenesest läks laskmine päris hästi. Tihedus oleks võinud vähe parem olla, kuid vähemalt kõik kuulid leidsid oma tee märklauda. Ikka imestan, kui uimased mõned mehed võivad olla. Üks käis lasketiirus vinnastatud relv seljas. Liikuvad osad olid ettelöömata ja padruniväljaheite ava passis lahti. Need, kes Kaitseväes on käinud, teavad täpselt, mida ma mõtlen. Teistel võib olla vähe keerulisem. Igatahes ma ei kujuta eriti ette, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.

Õhtul oli esimest korda uute meestega koos rivistus. Vast mäletate kui naljakas meil oli esimesel rivistusel üldse. Seekord oli umbes sama. Ja pärast seda olid vähemalt minul huuled korralikult puruks hammustatud, et mitte naerma puhkeda. Põhjus lihtne – oli väga palju uusi ja naljakaid nimesid. Nimi muidugi meest ei riku, aga nalja sai omajagu.

Loodan, et sellega harjub, sest naeru kinni hoida on suhteliselt vaevaline ja kui rivis kihistada, siis on kindel, et mingi jama sellest tuleb niikuinii. Ausalt öeldes eriti mingeid lisategevusi ja kohustusi nagu ei tahaks teha, seega pigem olla rahulikult hall mass ja seda kogu rühmaga.

XLIV – Kauaoodatud puhkus

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 4 aprill, 2011

Ajateenistuse 10 nädala lõpp ja 11 nädala algus (SBK)

Olemine oli suht lõbus. Meie ülem luges lõbusamaid palu ette. Paremad luuletused ja laulud, mis me talle ise olime SBK jooksul vorpinud. Lisaks tegime ära oma 202 meeldivat harjutust ja lõpuks olime ka nendest priid. Magama saime lõpuks pool üks. Ega eriti und ei tahtnud tulla kuna meeled olid homse pärast ärevil.

Reede

Hakkas suur kolimise möll ja autojuhid aka barankakeerajad kolivad minema. Meie korrusel hakkavad koos elama 65 NAK-i võitlejat. Jah, te kuulsite õigesti 65. Ütleme nii, et läheb omajagu kitsaks. Kui ennem oli tubades üks nari, siis nüüd tuleb narisid viis. Ühes toas hakkab elama 13-14 meest. Kurat, varem oli ikka mõnusalt palju ruumi, aga ega sellest ennem aru ei saanud kui nüüd. Saime teada tubade nimekirjad ja näha kellega järgnevad kaks ja pool kuud koos elama hakkame.

Aeg venis täna kuidagi eriti palju. Päeval toimus mööbli tassimine ja rivistuse peaproov. Lõunal peame selle sooritama perfektselt. Ühel hetkel jõudis õnneks aeg sinnamaale, mil täitsime ära oma esimesed linnaload ja puhkuseload. Rivistusele minnes tõmbas mõnusa väreluse sisse, ei oskagi öelda miks see nüüd täpselt oli.

Tore oli märgata pealtvaatajaid (kuskil 300-500 ringis), kes olid tulnud vaatama kuidas me Eesti riigile truudust vannume. Rivi õnnestus ilusti ja keegi õnneks midagi ära ei käkkinud. Eelnevatel aastatel olla juhtunud sedagi, et relvaga marssides salv alt ära kukub ja siis pooled mehed sellest üle trambivad.

Vannet andes oli hea ja mõnus tunne. Osalt selle sisu pärast, aga osalt sellepärast, et lõppude lõpuks on see noorteaeg läbi. Kõik on rääkinud, et see on kõige raskem. Seega edaspidi peaks kõik paremuse poole minema. Mina igatahes hoian pöidlaid.

Elevus tõuseb, sest puhkuseni on ainult loetud tunnid. Enne seda veel koristatakse ülemuste kabinetti ja aetakse korda viimased asjad. Lõpuks jagatakse kätte puhkuse- ja linnaload. Ma vist ei oodanud väikese poisina jõuluvana ka nii pingsalt kui nüüd. Näitasime ka oma rühmaülema vastu austust üles, et ta meid hästi juhtis ja kasvatas. Kinkisime talle hinnalise noa graveeringuga „elu algab valust“. Pärast kuulsime, et ükski teine rühm oma ülemusele kinki ei teinud. Ei tea kas nad polnud siis väärilised või polnud meestel piisavalt pealehakkamist, et sellega sebida. Kinki üle andes tegi meie ülemus suured silmad ja pean tõdema et ta oli ikka päris üllatunud. Seda, kas ta ka meiega rahule jäi, ma ei tea. No loodame, sest otseselt me mingit s**ta oma SBK ajal kokku ei keerutanud.

Tik-tak. Lõpuks oleme rivistunud kasarmu ette ja teeme läbi veel ühe traditsiooni. Ülema käskluse peale „vöörihmad pealt“ võtsime need ära. Vot see oli mõnus tunne, selle kandmine on üks parajalt tüütu tegevus ja ilma selleta oli kohe päris „võll“ tunne. Alates sellest hetkest need meile ka enam kohustuslikud polnud ja neid saavad kandma hakata noored ehk oktoobrilased.

Rühmalauluga liigume sõdurikodu ette. Süda hõiskas rõõmust, pea oli uhkusest püsti ja laul läks kuidagi eriti hinge. Võiks öelda, et lausa nii palju et, ihukarvad tõusid püsti – no tõesti hea tunne oli. Seal ootas mind mu kallis abikaasa. Pääslast välja saades kajas käsklus „Vabalt, rivitult“ ja algas meie üheksa päeva kestev puhkus. Oi oi kui magus hetk see oli. Seda on raske kirjeldada, seda tuleb ise läbi elada. Istusin naise kõrvale autosse, kus makist tuli raske muusika – hing ei osanud tol hetkel midagi muud tahta ja nautisin seda hetke sajaga. Ei hakanud üldse mõtlemagi, et nädala pärast pean siia tagasi tulema.

Nädala kokkuvõte: Alaku üheksa päevane muretu ja distsipliinivaba elu.

11 nädal – puhkus

Ütleme nii, et oma ühika tuppa astudes ma seda ära ei tundnud. Kaks pool kuud metallist voodite ja roheliste kappidega oli teinud oma töö. Esimese hooga ei osanud ka kohe seista ja istuda ega astuda. Kiirelt asendasin oma laigulised riided tavalistega. Oppa kui hea tunne see oli. Aga jah, esimesed viis tundi oli täitsa harjumatu olla. Muidu oli igati super lux tunne.

Teate, mis oli esimese hooga kõige parem. See, et võisid keset päeva voodisse pikali visata, ilma, et oleks mingit hirmu mõne ülemuse ees. Mõnus oli ka see, et keegi sind ei käsuta, välja arvatud oma naine loomulikult – väike nali. Oma kallimaga olemine oli kõik mida too hetk soovida oskasin, see oli lihtsalt nii hea. Me polnud üksteisest ennem eemal olnud kahte nädalatki ja nüüd tuli vastu pidada kaks ja pool kuud.

XLII – Lugu sellest, kuidas puss tuleb pika punnitamise peale…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädala lõpp ja 10 nädala algus (SBK)

Õhtul saime teada, et nädala pärast lähme laiali, kuna autojuhid kolivad ära kõrvalkasarmusse. See tekitas veidi kurva tunde, sest kui oled ikkagi kuttidega kaks ja pool kuud ninapidi koos olnud ja selles uues militaarkeskkonnas koos hakkama saanud, siis on ikka kahju. Samas eks üksteist näeb ikka ja osadega jätkan suhtlemist nagunii. Muidu valitses meil ülev meeleolu. Hoolimata korralikust santlaagrist mis meil oli. Tegime endale mõnusa sauna ja nautisime saavutamisest tulenevat head rõõmu. Ja vähemalt minu jaoks osutus rännak oodatust lihtsamaks.

Pühapäev

Toimus külalistepäev ja oli ülimalt hea koos oma naisega aega veeta. Vahelduseks meestele on ka naiste seltskonda vaja. Igatahes, oma kallima nägemine andis jälle kõvasti motti juurde. Lisaks veel see, et kohe-kohe on algamas puhkus. Ma võib-olla korrutan seda pidevalt, aga no tõesti – hetkel ei oota ma midagi muud, kui et siit kasvõi natukeseks eemale saada. Seekord polnud külalistepäeval ka mingit ajalist limiiti, seega sai rahulikult koos olla. Väike täpsustus siiski – oli 40 minutiline paus korrapidaja kontrollrivistuse ajaks. Ja kuna me viie minuti asemel jõudsime sinna viieteist minutiga, siis öeldigi, et niimoodi tegutsedes me sõjas küll hakkama ei saaks. Lisaks veel mõnitas, et näete – tänu teile pioneerid kaotati sõda ja kõik suurtüklased on surnud.

Pärast mõnusat külalistepäeva algas meil koristamine. Kompanii vastutav vist kartis, et me vabal ajal mingi lollusega hakkama saame ja seega pani meid kõiki kasarmut küürima. Tõmbasin aknalaualt tolmu kui märkasin, et üks rühm koristab gaasimaskides. Näitasin seda ka teistele ja jälle oli meil lõbu laialt.

Kaitseringkonna korrapidaja ei olnud meie territooriumitega eriti rahul ja lubas öösel eriti hoolikalt neid kontrollida. Väikeseks ergutamiseks pidime kõik koos tegema „korda ja distsipliini“ riviplatsil. Pioneerid jäid kohale – meie ülemus polnud meiega rahul. Kuna rivis keegi ennem peeretas pidime võtma kükki ja olema seal seni kuni ta kuuleb kolme korraliku peeru. Oi plää kui palju meil oli nalja. Mul pisarad peaaegu voolasid. Osad punnitasid aga tuli nii vaikne suss, et keegi peale taga oleva mehe seda ei kuulnud. Kaks pussu olid kiired tulema. Kolmas tuli tänu meie rühmale. See oli nii kõva, et kartsin, et see tuli küll varrega ja kutil on nüüd sääred täis. Ca 5 minutit seisime kükis ja punnitasime. Seejärel saime naermise eest veel 30 pumpa. See õhtu ja see pull mul vaevalt niipea meelest läheb.

Kompanii vastutav lubas, et kui territooriumite kohta tuleb märkusi, siis kolime kompanii ette. Ja kui siis ka ei saa korda majja, siis lennuväljale. Vot seda ma tahaks juba näha. Kahtlen sügavalt, et ta ise sellega ka mässata viitsiks. Aga jah, kunagi ei või teada, seega tasub olla hoolas ja mitte asju üle lasta.

Nädala kokkuvõte: Paljud asjad on tegelikult palju kergemad ja vähem hirmsamad kui ma endale ette kujutan. Asi on mõtlemises kinni.

10 nädal

Esmaspäev

Eksamite maraton jätkub täie hooga. Täna tuli sooritada kaks eksamit. Üks on A kategooria minööri- (lõhkeained) ja teine on AK-4 eksam. Mõlemad olid suhteliselt lihtsalt ja mingeid erilisi probleeme need ei tekitanud. Samas, osad vennad suutsid relva ohutuskontrolli teha ikka salv all ja kuna see on ohutusnõuete vastu eksimine, siis oli ka tagajärjeks kohe läbikukkumine.

Päeval käisime veel rivi harjutamas. Üks võitleja ajas parema ja vasaku poole sassi ja kuna ülem teda ka eriti ei sallinud, määras ta mälu arendamiseks järgmise ülesande: roomata ümber rivi parem käsi üleval samal ajal korrutades, et see on minu parem käsi. Kui ta püsti tõusis, olid ta püksid kohati lausa ribadeks. Mööda asfalti ennast nühkides pole ju eriti teistsuguseid uudiseid oodata. Meil oli muidugi nalja palju. Temal mitte just nii palju. Ega kellelegi ei meeldi kui tema üle naerdakse. Samas me ei naernud ka tema üle vaid tegu oli situatsiooni koomikaga. Talle lubati uued püksid hankida. Samas teades kui kiirelt sellised asjad Kaitseväes käivad, olen päris kindel, et päris kaua käib ta veel ringi oma taktika pükstes.

XXXVI – Distsipliini tabletid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 7 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Laupäev

Laupäeva hommikuti tuleb samuti viie minutiga olla väljas – padi ja linad käes. Paraku leidub alati kedagi, kes on vähe väiksema kohusetundega ja uimasem. Seega õigel ajal me välja ei jõudnudki. Kloppisime tekid ja padjad ära ning uuesti hakkas öörahu. Pugesime voodisse ja ootasime uut äratust. Ca kümme minutit saime silmi kinni hoida ja peab tõdema, et see oli ütlemata mõnus. Siiski, selline olek ei saanud kaua kesta. Hetke pärast kõlaski uus äratus. Seekord keegi ei uimanud ja ca 4 minutiga olime väljas. Seekord tuli kaasa võtta madratsid, mitte linad. Kuna kõik oli ok, saime asuda tavalise rutiini juurde. Minna näiteks hambaid harjama.

Pärast sööki otsiti viite vabatahtlikult igast rühmast. Kuna eelmisest nädalast olid positiivsed kogemused, otsustasin ka nüüd käe tõsta. Oksi seekord korjama ei mindud, küll saime minna tagalasse mingit kola tassima. Jah, jällegi ma pääsesin koristamisest. Mulle selline asi sobib. Sain jälle rahulikult oma sõbraga juttu rääkida ja natuke tulevikuplaane arutada. Sellised vestlused on alati motiveerivad ja suudavad sind Kaitseväe teemast natuke välja tõmmata. Kokku oli meil oma töö sooritamiseks aega kolm tundi. Reaalselt kulus kõva 25 minutit. Ülejäänud aeg oli enda jaoks. Naersimegi, et poisid lasevad küürikutega mööda maja ringi ja meie naudime ilma ja head seltskonda. Kuulsin juttu Suurtüki ajateenijate distsipliini tablettidest. Küsite, mis need endast kujutavad? Need on 10 kilosed soomuki vastased miinid, mis nad oma seljakotis kogu aeg endaga kaasas pidid kandma. Selle peale sain jälle naerda nii, et polnud palju puudu, et oleksin kõhtu krambid saanud. Jah, ütleme nii, et ülemused suudavad ikka asju välja mõelda.

Õhtul toimus riviplatsil rivistuse ajal jälle paras porno. Osad tegid imelikke hääli öeldes „mina“. Sellistel puhkudel on ergutused kiired tulema. Meid saadeti distsipliini alleele. See tänav jookseb paralleelselt meie kasarmuga. Pidime seal „puude“ all häält otsima. Vähemalt pooled poisid olid parajalt närvis selle kammi pärast. Mis teha, ise olime täielikult süüdi jälle.

Harjutasime oma nimekirja lugemise kolm korda läbi. Pinged saavutasid haripunkti siis, kui osad võitlejad seadsid esikohale oma heaolu rühma omast ja otsustasid suitsu teha. Loomulikult oli see keelatud tegevus ja vahele jäädes oleks pruuni silma selle eest saanud terve rühm, mitte ainult need mehed. Sa kurat kus siis läks tõsiseks karjumiseks! Lubati rusikad mängu panna kui asi ei muutu.

Paljud mehed ei suuda oma egosid taltsutada ja mängivad liiga laia lehte. Tundub nagu sööks need tüübid iga hommik lõvi šokolaadi, et nad sellise olekuga on. Aga jah, eks selline elu ajab närvi mustaks ka. Koju ei lasta, täida käske jms. Nendele, kes on kogu aeg harjunud kõike saama ja tegema ainult seda mida ise tahavad, on see eriti raske. Kõrvalt vaatajal oleks kindlasti sellist käitumist huvitav jälgida. Mina soovin, et oleks lihtsalt võimalikult vähe jamasid ja normaalne suhtumine. Ei kavatsegi kõigiga kohe sõber olla.

Pühapäev

Päev algas hästi. Täpsem oleks öelda pigem öö. Kell 01.00 kajas üle terve korruse „Häire!“. Sellistel momentidel on raske aru saada, et kas hommik on juba käes või on kell alles vaevu üle südaöö. Põhjus, miks selline asi tehti, oli see, et korrapidaja ei saanud meil meeste arvu klappima ja selle jaoks oli vaja teha kontroll-loendus. Lisaks sellele pidime jalast võtma oma saapa, et näidata, kas me sokid panime jalga või jätsime kiiruse huvides panemata. Vahipatis mingid tüübid olid häire korral sokid toolile jätnud. Seda kahetsesid nad õige pea, kuna ees ootas 10 km pikkune rännak. Pärast seda lasti meid kasarmusse tagasi magama. Kiire käik wc-s ja mõnusad linad ootasid jälle.

Hommikuse söömise ajal toimus meil söökla ees väike intsident. Kaks võitlejat ei suutnud jälle oma möla taltsutada ja läks päris tõsiseks ütlemiseks. Meie seda esimese hooga ei märganud, et kaitseringkonna korrapidaja seda nägemas oli. Peale sööki saime selle eest jälle toreda ergutuse. Pidime viis ringi ümber parkla kõndima ja laulma. No vägev – ja ma veel mõtlesin, et lähen ära lugema. Ühe ringi pikkus on ca 500 m, nii et marssida andis küll ja veel. Koos lauluga võttis see ikka päris võhmale.

Seega peame hoidma distsipliini, kui me ei taha, et meile pidevalt keeratakse. Aga jah, sellega on meil tõsised probleemid ja pinged üha kasvavad. Ei imesta üldse kui mingid vennad karvupidi kokku lähevad ja laksud käima hakkavad. Ei taha mõeldagi, mis sellise tegevuse tagajärjed oleksid. Eks mingi 5-6 lisatoimkonda vast. Sama probleem esineb ka teistes rühmades ja seal pole ka midagi imestada. Erinevad inimesed 24/7 ja kümme nädalat jutti täiesti harjumatus keskkonnas koos – raske on ühise eesmärgi poole püüelda.

XXXIV – Ekskursioon ja Tapa burgerid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 24 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Kaitseväes on asjad nii nagu ma juba eespool mainisin, et ennem hooldatakse varustus ja alles siis ennast. Nii ka nüüd. Võtsime relva ja hakkasime puhastama. Samal ajal vaatasime salaja ühe silmaga telekat, sest Kanter proovib täna võtta seda, mis talle kuulub – Olümpiakulda. Me lausa rõkkasime kui ta suurepärase heite tegi, mis teda kullale viis. Seega oli topelt põhjust rõõmustamiseks. Meie tegime läbi rännaku ja Eestil on jälle üks Olümpiavõitja juures.

Samuti said osad rõõmustada selle üle, et said õmmelda oma taskud kinni. Rännakust väsinuna hoidsid kaks meest käsi taskutes, mis Kaitseväes on keelatud. Selleks, et nad enam ei eksiks, pidid nad need kinni õmblema. Üks võitleja pidi endale kommi veel taskusse sisse õmblema kuna sõi ülemaga rääkides kommi. Nendel võitlejatel, kes seda tegid, oli kindlasti meel must, et jälle üks jama juures. Meid ajas see seevastu kohutavalt naerma. Nagu öeldakse – kahjurõõm on ikka see kõige suurem rõõm. Me ei ole pahatahtlikud, kuid nalja teeb ikkagi.

Kolmapäev

Hommikul oli pidulik rivistus ja kuulasime Eesti Vabariigi teemalist kõnet. Samuti avanes 35 ajateenijale võimalus minna Tallinnasse ekskursioonile. Nõudlus sinna oli tohutu, kuid õnneks sain ka mina sinna punti. Meeletult hea tunne on jällegi bussiga pääslast välja sõita. Ilm oli ilus, muusika mängis ning sain sõbraga lõpuks rahulikult juttu rääkida – mida sa hing enam tahta oskad.

Noorteajal ongi nii, et kui oled oma tuttavatega erinevast rühmast, võid sa küll elada ühes majas, kuid omavaheliseks suhtlemiseks võimalust eriti ei teki. Tallinnas oli esimese hooga kohe imelik olla, liiklust ja sebimist kui paju. Elu käis, mitte polnud selline olukord nagu Tapa tühjadel põldudel, kus jooksevad ringi vaid kaitseväelased.

Külastasime muuseumit ja kuulasime giidi jutte Eestimaast esimese ja teise Maailmasõja ajal. Tuleb tunnistada, et oli isegi päris huvitav ja hariv. Lõunasöögiks olid meile kaasa võetud sööklast burgerid. Need polnud küll mitte sama head kui McDonaldsi juustukad, kuid igatahes makaronidest ja tatrast paremad. Lisaks saime läbi astuda Maksimarketist Tsiviilis oli esimese hooga ikka kohe väga imelik olla. Pärast seda asusimegi tagasiteele, aga jah, selline väljasõit andis jälle tugeva annuse motivatsiooni.

Kasarmusse tagasi jõudes kuulsime, et teistel, kes kaasa ei saanud, nii hästi ei läinud. Nad pidid relvi puhastama 2-3 tundi. Kohati gaasimaskides, kui möla liiga suureks läks. Tuleb tunnistada, et maailm ongi ebaõiglane. Igatahes olen rahul, et mul vedas. Fakt on see, et kõigil ei saagi vedada.

Õhtul enne rivistust saime korraliku kõhutäie naerda. Olukord oli järgmine: kompanii vastutav oli heas tujus ja lubas õhtul meestele neljanda lisasuitsu (muidu kolm korda päevas). Suitsetama minnes laulsid suitsumehed: “hip-hop, hip-hop nikotiini vajab kops“ ja tagasi tulles „hip-hop, hip-hop, nikotiini sai mu kops“. Pärast tehti 25 kätekõverdust. Mõtlen, et peab ikka hea tahe olema suitsu teha. Sest enne kui saad paar kõssi tõmmata, pead igasugu vigureid tegema. Sellised lõbusad seigad ilmestavad peaaegu igat meie päeva. Üleüldse, kui tagasi vaatan oma gümnaasiumi aega ja ülikooli esimest kolme kursust, siis vähe on päevi, kus ma südamest poleks naernud. Minu ümber on alati juhtunud hea huumorimeelega inimesed, kellega saab nö lolli juttu ajada ja pulli teha.

XXII – Lörriläinud külaliste päev ja püha viha

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 1 november, 2010

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Võite ette kujutada meie mõlema rõõmu kui naisega kokku saime. Selline soe ja tugev embus toob meeletult elurõõmu argisesse Kaitseväe ellu. Samas tekitab ka masendust teades, et tund aega hiljem oled sa jälle temast ilma. Nii et üsna vastakad tunded. Emotsionaalselt on see igatahes väga tugev kogemus. Viis ja pool aastat oleme kogu aeg ninapidi koos ja siis viiakse meid kuuks ajaks üksteisest lahku. Aga ka sellist kogemust on vaja, sest siis sa teadvustad endale, palju sa inimesest hoolid ja kui palju sa teda armastad.

Paraku meie taasnägemise rõõmus hetk jäi üürikeseks. Päevnik oli ruuporiga väljas ja kajas: „Pioneerikompanii rivistub oma kasarmu ees!“. Seda kuuldes oli pilt selge, et keegi on millegagi hakkama saanud ja nüüd on vaid oodata tagajärgi. Saime teada, et üks vene kutt jäi minuti hiljaks. Mul polnud sõnu. Sa kurat kus ajas närvi mustaks, kuidas inimesed ei tunne kella ja ei oska oma aega planeerida. Ülejäänud 159 meest peavad taaskord ühe tropi pärast kannatama. Üks kõigi ja kõik ühe eest…

Alguses lubati üldse külaliste päev ära jätta. Veidi hiljem tehti mööndus ja öeldi, et ühe tunni asemel saate olla lähedastega koos 30 minutit. Kuna mul oli pool tundi juba oldud, küsisin, et kas ma võin ka tagasi minna. Ülemuse vastus oli lühike ja konkreetne – ei sa oled juba piisavalt olnud. Kaitseväes eriti ei kaubelda ülemate vastuste üle, kuid mu tahe oma naise juurde tagasi saada oli nii suur, et ma küsisin korra veel. Seekord oli vastus jaatav. Võtsin oma jalad tagumiku alt välja ja lidusin pääsla suunas.

Dramaatika minu jaoks siiski ei lõppenud, sest pääsla ütles külalistele, et täna rohkem miskit ei toimu ning minu naine oli paraku sellest juhindudes juba kodu poole hakanud sõitma. Need on sellised hetked, kus sa oled valmis kõigeks. Niisiis küsisin ühelt külaliselt telefoni, et võtta kiire kõne ja kallim tagasi kutsuda. Tol hetkel oli mul suva, kas jään helistamisega vahele või mitte. Tulgu või veeuputus. Lõpuks, peale kõike seda trianglit saime koos olla ainult 15 minutit, kuid see oli kahtlemata üks magusamaid veerandtunde minu elus.

Lõpuks jällegi üksi oma kasarmus istudes oli masendus suurem kui enne. Põhjus väga lihtne. Ma ei saanud isegi rahulikult seda 60 minutit nautida, ilma mingite jamadeta. Saad vaid korraks selle hea tunde kallimaga koos olemisest sisse ja juba pead talle nägemist ütlema. Mis veel kõige hullem (või samas ka hea?) on see, et ise ei saa sinna midagi parata. Sellega tuleb osata leppida. Minul on igatahes sellega hetkel tõsiseid probleeme. Vandumist ja kirumist jagus terveks õhtupoolikuks.

Lisaks kõigele tekitas „rõõmu“ see, et järgneval kahel nädalal keelati külalisi kutsuda. No kurat! Loodan südamest, et nad ümber mõtlevad ja meie peamist motivaatorit siiski ära ei võta. Küsisin igaks juhuks meie ülemuselt veel isiklikult üle, mis tema asjast arvab. Tema vastus oli üllatavalt lihtne: „Loomulikult ei toimu seda järgnevatel nädalatel, sest ise keerasite ju endale.“ Pakkuge ise mis suunas liikus minu tuju kuuldes sellist vastust. Pärast seda läksin süngelt oma kotti pakkima, et valmistuda häireks ning järgnevaks nädalaks metsas. Sellest tuleb meie esimene laager. Loodan, et ilmad oleksid vähemalt head, mitte ei peaks vihmas passima.

Nädala kokkuvõte: Sõjaväe eesmärk stressi tekitada toimib sajaga. Kõnnime õhukesel jääl ja seda, mis meie tuju hoiab, on meilt kuradi kerge ära võtta. Ometigi on see kõik vaid nohu sõjaga võrreldes. Kui miski õpetab hetkes elama, siis see elu siin kindlasti.

XVIII – „Häireeee!“

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 4 oktoober, 2010

Päev kulges edasi nagu ikka – ora tagumikus. Keset päeva saabus jällegi „öörahu“. Harjutasime häireks. Pidime kümne minutiga võtma relvad ning riietes ja kogu varustuses olema autodel. Muidugi leemendasime pärast seda jälle higist. See pesemine, mis peale TBK-d toimus, osutus kasutuks. Suvel Kaitseväes tulebki ca 2-3 korda päevas ennast pesta, iseasi muidugi kas selleks aega ja võimalust antakse.

Saime kätte oma nimesildid. Siiani käisime valgele teibile markeriga kirjutatud nimedega. Kui sildid küljes, tekkis kohe tõelise reamehe tunne. Polnud enam mingi sitanikerdis, vaid korralik nimi ikka juba. Õhtusel jooksmisel koolitati aga noid samu nimekandjaid jällegi astronautideks. Orbiidile tiirlema.

Õhtuse rivistuse korrapidaja oli sedapuhku eriline pedant. Ise ma selliseid inimesi eriti ei salli, sest ei saa aru, kuidas keegi saab seadustes ja määrustes nii näpuga järge ajada. Mis kõige hullem, tundub, et see inimene ise naudib veel seda! Aga no see selleks. Räägin siinkohal, milline näeb välja meie õhtune rivistus ja kuidas see täna erines.

Üks võitleja on kompaniis tavapäraselt korrapidaja, kes viib läbi õhtuse loenduse ja seejärel kannab arvud ette staabi korrapidajale. Seekord sai meie korrapidaja möliseda, sest ettekantavad arvud polnud peas. Minu arvates – miks kurat peakski olema, kui neid saab vaadata? Ega pea pole mingi prügikast, kuhu kõike sodi võib toppida! Igatahes lubas staabi korrapidaja anda häire, kui vormid toolidel pole millimeetri pealt paigas. No selle peale viskas mul küll üle ja ausalt öeldes oleks tahtnud ta sellise jutu peale pikalt saata.

Miks aetakse sellist asja niimoodi taga? Ma saan aru kui harjutatakse kiirust ja tugevdatakse füüsist ning nõutakse territooriumite puhtust. Miks peab aga laskuma tasandile, kus mõõtma hakatakse millimeetrites? Aga jah, tol õhtul pakkisime oma vorme ikka elu eest toolile. Mul läks ca 15 minutit selleks. Pointless, vähemalt minu arust.

Kolmapäev

Öösel kui kell oli tiksunud kella ühe, peale kõlas koridoris läbilõikavalt jäme hääl: „Häireee!“ „Liigutage ennast!!“. Sellest hetkest läks käima kümme minutit. Toas esimesed mehed tormasid relvade järele. Samal ajal teised hakkasid kiirelt oma vormi selga ajama. Nii mõnigi jooksis oma näpud või varbad vastu seina valusaks, sest uni oli siiski silmis ja nägime välja kui kari pilukaid.

Kiirelt sikutasin oma püksid jalga ja riided selga ning tormasin samuti relva järele. Ei jäänud palju puudu, kui oleks ühe kaasvõitlejaga olnud laupkokkupõrge. Siiski meil vedas ja kokku ei jooksnud. Jõudnud kiirelt tuppa, nägin juba kuidas esimesed toast joostes läksid. Ja ega minulgi enam aega passida polnud. Viskasin kiivri pähe, rakmed ja seljakoti selga ja andsin tuld.

Õue jõudsime ca 4-5 minuti jooksul. Vot siis sai naerda. Üks võitleja oli tulnud ilma kiivrita – loomulikult jooksis ta sellele kohe järele. Teiselt võitlejalt küsisin, et kus su seljakott on. Kutt tegi suured silmad, katsus selga ja ütles, et: „Fuck!! Mul polegi see siis seljas…!?“ Too tegi sama kiirelt minekut kui eelmine. Ühel mehel turgatas trepil, et suhteliselt tark on vist ka relv kaasa võtta. Unise peaga ja kiirelt tegutsedes selliseid asju esineb. Hoolimata sellistest väikestest nüanssidest jõudsime vajalikuks ajaks. Saime hakkama!

Võib öelda, et aega oli ka laialt käes. Enne häiret käidi vorme kontrollimas ja minu väga korralikult ja veerand tundi lihvitud vorm oli maha aetud. No palju õnne, mis mõttes nagu! Aga ju polnud millimeetrid siis paigas. Peale häiret lasime oma põied tühjaks ja saime jälle visata oma sooja voodi. Kurat, kui mõnus ikka.

Hommikust äratust meil üks mees ei kuulnud ja küll ta vandus kui silmad lahti tegi ja nägi, et pooled mehed on peaaegu valmis. Kirus meid, et miks me teda üles ei ajanud. Hommikud on paraku sellised, et aega on nii vähe, et toimetad omi asju ja tihtipeale kaasvõitlejat ei pruugigi üldse märgata.

Edasi läks päev mööda väljakujunenud rada ja päevaplaani. Peale õppetöö lõppu vahetati meie vanad voodid uute vastu välja. Lisaks raamile saime uued madratsid (uskumatu, kas pole?). Lõpuks ometi saab korralikult voodit teha ja ei peagi oma kortsus madratsikatet õmblema hakkama. Muidu vana kate oli nii narts ja jättis sellised voldid sisse, et hüppa või ATV-ga. See tekitas kohe palju elevust ja hullem majandamine läks lahti. Vanad voodid võeti osadeks ja uued tassiti sisse ja pandi kokku. Esimese hooga tundus voodi tegemine keerulisem, kuna voodi oli laiem ja sellel ei olnud tal selliseid metallist ääri nagu vanadel. Aga no küll sellega harjub, pole üldse probleem.

XVI – Vormelisõit ja kolmehäälne toenglamangus kaanoni laulmine

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 september, 2010

4 nädal

Esmaspäev

Meie ülemused leidsid, et oleme liiga aeglased ja peame harjutama kiirust. Kiivrid ja seljakotid on meil terve see nädal pakituna voodi all, kuna välja on kuulutatud nn ohtlik olukord ja peame olema valmis kiirelt reageerima, et rindele tormata.

Igatahes tuli meile ühel hetkel häire, et kahe minuti pärast on kõik oma varustusega väljas. Seda peaks kõrvalt nägema, milliseks sebimiseks iga kord läheb. Kiirelt jooksed oma tuppa, murrad läbi oma voodi juurde juba toa keskele kuhjatud asjadest. Rabad voodi alt oma varustuse, sikutad rakmed selga ja viskad seljakoti lihtsalt õlale. Kuuled kuidas ülemus karjub: „Aega üks minut! Kurat liigutage ennast!“. Ja samal hetkel jookseb terve tuba inimestest tühjaks ja kõik tormavad õue.

Lõõtsutades seisame rivis ja hoiame pöidlaid, et ikka aega mahuksime ning teist korda seda enam tegema ei peaks. Ja siis tuleb rivi ette ülemus ja ütleb, et ikka olete aeglased. Nii mõnegi mehe suust kostub ohe. See lõpetatakse kiirelt järgneva käsklusega: „50 sekundit aega, et olla koridori peal ja kummaski käes lina“. No kurat, kus ikka teeb jälle rõõmu, et saad enda voodi segi tõmmata. Käsk on käsk ja elu tormamine läheb jälle lahti. Ukseava on meestest täiesti umbes ja üksteisele karjutakse, et liigutage ja jookske, muidu jäämegi harjutama. Ja oh imet, pärast ca minutit ongi kõik oma voodid segi keeranud ja seisavad linadega koridoris. Tundsin kuidas lihtsalt higi jookseb mööda selga alla. Õhk on nii lämbe, et natukenegi liigutades hakkab vesi su seest välja pressima.

Tundus, et ülemus jäi meiega enam-vähem rahule ja selleks korraks oli kiiruse treening lõppenud. Kogu selle asja juures oli muidugi palju naeru ja nalja, sest selliseid asju tõsiselt ei saagi teha. Masendus tuleks lihtsalt peale sellise tõmblemise käigus. Seepärast ei maksa selliseid asju väga tõsiselt võtta. Ikka huumoriga. See aitab.

Kiiruse treening tehtud, pidime oma toad ära koristama. Selleks anti ca 10 minutit aega. Seejärel rivistusime jällegi koridori üles. Samal ajal kui ülemus meie tuba vaatas, proovisin mina rivis teise kohta astuda, sest minu kõrval oli vend, kelle kõrval oli võimatu naeru tagasi hoida. Küll tegi ta lolle nägusid, küll oli ta ise naeru tagasihoidmisest näost punane. Samal ajal kui vaikselt oma manöövrit tegin, astus ülemus just uksest välja. Ja kohe genereeris tema aju meile väikese ergutuse. Pidin mööda koridori ringi jooksma ja nii-öelda tema eest põgenema. Kaasvõitleja hoidis samal ajal mu vöörihmast kinni. Nii me siis rivi ees kolm tiiru tegime.

Samal ajal tegi rivist üks julgem tegelane vormeli häält kui me temast möödusime. Ja teil on õigus kui arvate, et ta sai vormelit mängida ja rivi ees kiirendada. Ülemus veel hõikas, et: „davai, nüüd pane nitrot ka“. Selline tsirkus käis, et terve rivi naeris kõva häälega, kaasa arvatud ka meie. Enda üle peab oskama naerda, muidu on olukord vähe nutune.

Täna oli ülemus ergutuste mõtlemise osas aga eriti aktiivne. Õhtul tehti koridor tühjaks ja sinna pandi kolm meest laulma sellest, kuidas ühel ajateenijal on maailma kõige kaunim kann. Seda pidid nad sellepärast tegema, et nad seda toas ennem laulda rõkkasid. Variante selle laulu esitamiseks koridoris oli mitmeid. Nii kolme-häälselt kui ka toenglamangus kaanonina. Meid vaatama ei lubatud, ehkki jah, endastmõistetavalt kiikasime uste alt ja pealt nii kuis jaksasime. Naersime nii et kõhud valutasid. Mõelge ise kui sellist laulu laulavad juba täiskasvanud mehed. Kaitseväes ongi vist nii, et ka kõige tõsisemad mehed hakkavad lollusi tegema, et hoida nii enda kui ka teiste tuju üleval. Vastasel korral läheks elu lihtsalt liiga halliks ära.

Täna saime niisiis jõhkralt naerda ning tagatipuks saime ka endale tunnusplaadid. Maakeeli laibakad. Sõjaväes õpid tundma isegi selliste väikeste asjade saamisest rõõmu. Paljude nägu säras nii nagu oleks saanud juba reservi. Ketid olid nendel nii pikad, et väiksematel poistel ulatus plaat munadeni. Okei, see oli väike nali ja nii hull olukord polnud. Mina enda oma tegin kohe ca 15 cm lühemaks, et näeks normaalne välja. Seda parem oli meie tuju, kui kuulsime, et saame need endale. Mälestuseks on seda hea jätta, väljas seda tsiviilis ehtena nagunii kandma ei hakka. Samas ei imesta kui mõni sõjahunt seda ka teeks.