Posts Tagged pumpamine

XXXIX – Elu päevnikuna

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 28 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädala lõpp ja 9 nädala algus (SBK)

Reede

Kuna olin esimest korda toimkonnas, sain teada, et päevnik = jooksupoiss. Hommikul läks korrapidaja magama ja mina asusin tema ülesandeid täitma. Elu sebimine hakkas pihta. Küll oli vaja pesu vastu võtta, miine välja anda, relvaruumi võtmeid jagada ja ei tea mida veel. Ja vene kutt kellega koos olin, ei saanud suurt si..agi aru eesti keelest. See viimane just olukorda kergemaks ei teinud. Lõpuks sai lihtsas keeles seletatud ja kätega näidates talle tema ülesanded selgeks tehtud. Ega ma ei tea, võib-olla ta ei tahtnud meelega aru saada, sest nii oli ta elu lihtsam.

Päevnikuks olemisel olid muidugi ka omad plussid. Üks rühm kontrollis õues oma varustust. See tähendas seda, et nad olid oma terve kapi sisu õue vedanud ja telkmantlile laotanud. Kui kellelgi midagi tuppa maha oli ununenud, siis teised ootasid teda toenglamangus või tegid pumpasid. Kui rivis mölin liiga suureks läks, pandi pähe gaasimaskid ja käidi nendega korra mingit lühikest otsa jooksmas. Poisid said korralikult trenni teha.

Ühesõnaga – neil seal arvatavasti nii lõbus ei olnud kui minul postil olles. Aga mis seal ikka, see on Kaitsevägi mitte mingi noortelaager. Ma ei tahaks näha, mis kaos siis tekiks, kui korda ja distsipliini poleks. Muidugi esineb ka tühja panemist, kuid eks see käib ka asja juurde ja mis peamine – kunagi on seda kõike hea naerdes meenutada. Suht nutune oleks ju kui käid Kaitseväes ära ja meenutada poleks midagi. Eks see mugavustsoonist väljumine ongi paljude jaoks nii raske ja ebameeldiv. Aga noh, inimene harjub ju kõigega isegi poomisega – alguses sipleb ja pärast on päris rahulik.

Kella viiest, kui toimkond lõppes, oleks ma nagu tiivad saanud. Hea ja kerge oli jälle olla tavaline, ilma eriliste kohustusteta reamees. Suur koorem langes kohe õlgadelt. Oli küll selline väsinud tunne, kuid head emotsioonid võimutsesid. Pigem olin energiline kui loid.

Õhtusele rivistusele minnes oli küll jahe, kuid väga ilus augustikuu õhtu. Selle asemel, et rivis marssida, oleksin tahtnud oma kallimaga kuskil ilusal rannal või metsateel jalutada. Usutavasti oleks seda soovinud ka kõik teised. Ent mis parata, pidin seda õhtut nautima ilma oma kallimata. Vahel ongi vaja olla eemal kõigest, et aru saada kui kallis midagi või kedagi sulle olla võib. Tõmbasin oma kopsud jahedat õhku täis, ajasin oma pea püsti nagu ühele sõdurile kohane ning mõtlesin, et juba kahe nädala pärast saan puhkusele.

Nädala kokkuvõte: Ainult tänu positiivsele mõtlemisele suudan oma motivatsiooni hoida. Tuju üleval hoidmine on igaühe isiklik asi.

9 nädal

Esmaspäev

Algas sideõpe. Saime näppida Motorola raadiojaamu ning mingeid vanu vändaga Ericsone. Need olid vist aastast 60 vms. Mõne võitleja jaoks oli see kole igav ja tukk tuli peale. Seda märkas aga tundi läbi viiv ülem ja saatis kohe oma pastaka vastu uneleva sõduri pead. Selle peale sai võitleja silmad lahti ja lubati, et kui selline asi peaks korduma, hakkab ta gaasimaskiga tunnis istuma. See oli vast piisav motivaator, sest ega niigi umbses klassis mingi kumm peas eriti olla küll ei tahaks.

Päeval hakkasime meie rühmale kogunenud harjutusi ära tegema. Tänaseks on neid kokku kogunud üle 850-ne. Tegime järgnevaid harjutusi – tavalised pumbad, kükid, telemargi hüpped ja kõhulihased. Ütleme nii, et oli päris korralik trenn ja selle lõpuks oli meil veel jäänud teha 202 sooritust. Selle tegemise käigus sai palju nalja ja kui me korralikult ei teinud, väänati kohe paar tükki juurde. Näiteks saime lobisemise eest ca 20 juurde. Aga mis võiks olla sõduril selle vastu kui ta tugevamaks saab? Liigutamine nüüd kellelegi küll halba ei tee.

Õhtusel uudiste vaatamisel suutsid kaks meest ülemustele telefonidega vahele jääda. Sel ajal polnud need meil ka lubatud, sest polnud ametlikult vaba aeg, mil neid kasutada. Ma toksisin samal ajal sõnumit, kuid vähe varjatumas kohas kui need tegelased. Igatahes sellele ei järgnenud muud, kui mobiilide ärakorjamine. Üks nendest meestest sai veel enne õhtust rivistust viis korda miinipilduja tuld. Kui mäletate, siis selle korral pidi kõhuli viskama. Põhjus oli lihtne, ta mölises ja tõmbles rivis. Kohas, kus see on rangelt keelatud.

Pärast õhtust rivistust jäid osad mehed veel välja kiirust harjutama, kuna nad olid liiga aeglased. Lisaks sellele tegid nad pumpasid karjudes samal ajal „kord“ ja „distsipliin“. Ja otseloomulikult vaatasime meie neid aknast ja naersime.

XXXVII – Mängime turakat. Kaitseväe moodi.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 14 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädala lõpp ja 8 nädala algus (SBK)

Täna kanti üle Olümpia korvpalli finaali, kus vastamisi oli USA ja Hispaania. Paraku meie seda mängu näha ei saanud, kuna pidime kaplani tundi minema. Kohale jõudes teatati, et tund jääb ära. Seega oli suht tühja marssimine jälle ja arutasime, et sellises asutuses nagu Kaitsevägi, peaks suutma selliseid apse vältida. Jah, keegi pole täiuslik ja kus vähegi on mängus inimfaktor, eksisteerivad eksimused. Seega panime läbi paksu paduka joostes kiirelt tagasi mängu nautima.

Nädala kokkuvõte: Kõik oskavad linadega nüüd ringi joosta ja voodeid teha kiiremini kui keegi teine. Lisaks avastasime seda, et oleme rohkemaks suutelised kui arvame.

8 nädal

Esmaspäev

Täna anti meile õppida vähe karmimaid relvi. Nendeks olid kahte tüüpi tankitõrjerelvad. Korralikult suured torud, millega vaenlase soomukeid lasta. Sellist seljas pidevalt tassida pole just kõige meeldivam ülesanne muidugi. Iseenesest olid tunnid huvitavamad, osalt ka seetõttu, et tegu oli meie jaoks uute relvadega ja need ei meenutanud nii väga meie tavalist AK-4 7.62 mm hernepüssi.

Sinna relvadesse pannakse sisse tõsisemad granaadid. Muidugi on kurb see, et saame ainult kuiva drilli ja päris moonaga lasta ei saa. Aga jah, tänu tänasele oleme paremad sõdurid. Loodame, et seda kunagi ainult tõestada ei ole vaja. Sest nagu meile öeldi, mida paremini oleme valmis sõjaks ja selleks valmistume, siis seda ebatõenäolisem on selle puhkemine. Seega andkem endast parim.

Pärast lõunat oli aeg mängida kaarte Kaitseväe moodi. Meie uus ülemus järjekordselt ei olnud rahul meie kasarmu korraga. Selline asi hakkab vaikselt üle viskama, korista, korista ja korista ning ikka öeldakse et sitasti. Mis parata. Seega rääkiski meie ülemus, et saab aru, et karjumine enam ei mõju ja ei tööta, et aeg on kasutusele võtta teistsugused meetmed.

Ta jagas mehed kahte viirgu. Ühed olid punased ja teised mustad. Tal oli terve kaardipakk kaasas ja hakkas sealt ükshaaval kaarte välja tõmbama. Iga number oli vastav arv kätekõverdusi. Soldat – 20, emand – 30, kuningas – 40 ja äss 50. ja vastavalt värvile pidi siis tegema. Algus oli küllalt lihtne, kuna numbrid olid väiksemad ja värvid vahetusid. Siis aga hakkasid käed väsima ja kui ikka jutti pead tegema 80 pumpa, siis võtab ikka läbi. Selleks puhuks oli lubatud, et teine mees tuleb sulle appi ja aitab sind vööst sikutades harjutust teha. Kokku tegime selle mänguga 350 pumpa näkku. Ütleme nii, et üks päris korralik trenn ja sellise väikese katsumuse läbi suurenes ka meie ühtekuuluvustunne.

Paljude jaoks oli selline asi fustreeriv, kuid mina koos osade võitlejatega lihtsalt muigasime ja tegime, mida vaja. Kaitseväes ei ole üldse mõtet paljusid asju hinge võtta. Ja see õpetab paksu nahka selga kasvatama. Alguses võis olla küll veidikene imelik, kui said mõne asja eest väikese ülesande või pidid pumpama või öeldi lausa sitasti. Aga selle kõigega harjub ja see on hea. Tsiviilis on käitumine sinu vastu kohati palju hullem, kuna sulle ei öelda kohe asju välja. Kaitseväes ollakse vähemalt otsekohesed. Ja kui ikka mingi ülemus sinu peale karjub, kuuladki vaikselt ja mõtled – kuule, võta rahulikult ja puhka jalga, ahv.

Õhtul jagati ka väikest infot kõige raskema füüsilise katsumuse, lõpurännaku kohta. Saime teada aja, millal see toimub ning ka orienteeruva pikkuse. Kokku pidime kahel päeval täisvarustuses läbi käima 50-60 km. Kui sellest räägiti päris alguses, siis tundus see ikka täitsa lõpp ja lausa võimatu. Praegu seda kuuldes enam sellist hirmu pole, sest meie füüsiline vorm on tunduvalt paranenud ning üksjagu kilomeetreid on maha käidud. Seega olen igati selleks valmis.

XXVIII – Tahaks lennukiga lennates pea aknast väljas sõita…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Esmaspäev

Saime endale uue rühmavanema. Ütleme nii, et enne seda kui see mees kompaniisse tagasi tuli, liikus ringi ma ei tea kui palju legende. Et ta pidavat olema kõige karmim ja rangem ülemus üldse. Arvate, et sellised asjad meid rõõmustasid kui seda kuulsime? Ilmselgelt mitte. Samas pidi ta tegema korralikku huumorit. Ükskord oli ta küsinud ühelt ajateenijalt, kes kartsas istus, et kas sa välja tahaksid. Sellepeale vastas loomulikult tahaks. Tema omakorda vastu, et: „Tead, ma tahaks lennukiga lennates ka pea aknast väljas sõita, aga näe ei saa“.

Ja kurat. Alguses oli lugu selline, et ta pidi kolmanda rühma juurde minema. Küll meie siis pilkasime ja naersime, aga nüüd pidime ise seda sama suppi helpima hakkama. Osad mehed alustasid temaga tutvumist toenglamangus, kuna ei osanud õigesti pöörduda või ei tõstnud küsimiseks kätt. Tema pani ikka asjad väga konkreetselt ja kiirelt paika. Naljast oli asi kaugel. Kunagi ma kindlasti naeran, aga siis kui ta rääkis sellest, et on kolm seismise viisi – valvel, vabalt ja toenglamangus, siis see nii lõbus ei tundunud.

Ta tegi ka kohe tiiru tubades ja ütles, et need on ikka täielik porno – oi kuidas meie mott tõusis. Kui väikeste asjade eest saime juba pumbata, mis siis selle eest kaela sadada veel võib. Igatahes ütles ta, et kui asjad ei parane, teeme kasarmu ette põllule täpse koopia oma toast ja viime sinna oma kapid ja voodid. Selline mõte eriti ei erutanud. Vaimusilmas nägin kuidas juba raskete kappidega mööda treppe roomame. Igatahes loodan, et see on ainult ähvardus ja selliste tegudeni ei jõuta. Samas minu akadeemiline isa rääkis, kuidas nemad kunagi Vahipataljonis sellist asja harrastasid.

Alustasime erialase pioneeriõppega. Saime põgusalt teada, milliseid lõhkeaineid Kaitseväes kasutatakse. Peale lõunat toimus näidis-lõhkamine. Platsile minnes oli seal nelja erinevat sorti materjalidele laengud pandud – puit, betoon, maa ja metall.

Osades kohtades oli manti päris palju pandud. Eemaldusime ohutusse kaugusesse. Käis tume müts ja asjad pidid idee järgi pilbasteks olema. Oli aeg seda tulemit oma silmaga vaatama minna. Kõik mis lubati et toimub toimus. Maas oli ca 2×2 meetrit auk, betoonpaneel oli puruks, puit pilbasteks ja metall justkui pooleks lõigatud. Iseenesest päris huvitav ja fun, kuid oleks kuskilt mäe otsast tahtnud plahvatuse momenti ka oma silmaga näha.

Ma ei tea, kas kellelgi teil on keset suve käinud päkapikud? Meile nad tulid. Nendeks olid esimese rühma poisid. Nad tõid kogu oma magusa varud meile hoiule, kuna üks „andekas“ võitleja suutis ülema poole pöörduda suu šokolaadi täis. Seega anti neile õhtuni aega oma varude hävitamiseks. Keegi aga kõike kohe ära ei tahtnud süüa, seega veeti mant meie kappidesse. Meil oli ikka korralik pidu, sest asjade hoidmise eest võtsime ka väikese tasu nagu kord ja kohus. Lõpptulemusena olid kõik osapooled rahul. Ülemused said mida tahtsid – et kapid oleks tühjad -, mehed said oma asjad hoiule antud ja meie saime nende magusat nautida.

Esimesel rühmal ei olnud täna üldse hea päev. Olin juba magama jäämas, kui kuulsin väljast hääli. Mõtlesin, et mis see olla võiks ja avasin akna. Nad olid mingi jamaga hakkama saanud ja tegid trussikute väel (nagu ma hiljem kuulsin, siis selle eest, et nad 4 minutit öörahule jäämisega hilinesid) väljas kätekõverdusi. „Üks“ oli all ja öeldi „kord“, „kaks“ oli üleval ja öeldi „distsipliin“. Seega oli mõnus kuulata unelauluks kuidas kõlas kord ja distsipliin. Olles ise rahul, et seal hetkel ei pea olema, vaid saad rahulikult päevast puhata oma valgete linade vahel. Aga sellised distsiplineerivad pumbad on ainult meeste ergutamiseks, et olla täpne. Lisaks pakuvad mõnusa mälestuse, mida tsiviilis teistele rääkida.