Posts Tagged puhtus

XX – Vedelseep ja saepuru

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 18 oktoober, 2010

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Reede

Naastes hommikusöögilt, hoiatasid meie ülemused, et voodid on sitalt tehtud ja ka territooriumite koristamisega pole piisavalt vaeva nähtud. Võite arvata, et eriti see meile korda ei läinud, sest koristamisest on piisavalt kopp ees pidevalt. Siiski – sellisest märkusest ajendatuna me üht teist koristasime, kuid kui aus olla, siis ikka üsna vähe. Läksime rahuliku südamega tundi ära.

Välitunnilt tulles ei tahtnud meie silmad seda vaatepilti uskuda, mis meile avanes. Kõik meie voodid olid ümber keeratud, territooriumid olid täis vedelseepi ja mingit saepuru taolist ainet. Ühesõnaga meile tehti selgeks, et kui territooriumite puhtusest aru ei saada, tuleb vigu lihtsalt võimendada, et meie silmad avada. Seega saime alustada hoolega küürimist. 20 minutit hiljem meie koridor ja muud ruumid jälle läikisid.

Selline korra hoidmine Kaitseväes on igati vajalik. See näitab meeste tahet ja distsiplineeritust. Võite ise ette kujutada, kui 40 meest käivad pidevalt pesemas ja peldikus ning seda regulaarselt ei koristata. Nädala lõpuks, ma arvan, oleks sellisel juhul sigalagi puhtam. Seega mina saan väga hästi aru, miks meilt sellist korda nõutakse. Paljudele see kohale ei jõua, sest nende eest on vist keegi teine kasinud? Kui puhtust kontrollitaks valgete kinnaste ja tikkudega, siis ma räägiks muidugi teist juttu. Meil see asi nii perversseks õnneks läinud ei ole.

See päev oli eriti tore, sest suutsime ära kaotada ühe kompassi. Kaitseväes pole nii, et kui midagi kaob, siis antakse uus. Ei, siin minnakse asju otsima! Niisiis lubas meie ülemus meie laupäeva sisustada selle otsimisega. Väljas olles õppisime seda kuidas koostada tulekaarti. See on põhimõtteliselt kaart, kus on peal laskesektor, tule alustusjoon jms vajalik info, mida sa ise ja su rühmaülem kasutada saab. Palju seda reaalselt kasutatakse, ma ei tea, kuna puuduvad täielikult kogemused ja ka huvi sellise teema vastu.

Õhtul harjutasime veel autodele minemist ja sealt maha „jalastumist“. Võite mõelda, et mis see ära ei ole. Hüppan aga masinale ja kõik. Nii lihtne see siiski pole. Esiteks on aeg piiratud, ja see tekitab kiirustamise, mis organiseerimatuse korral toob kaasa kaose. Seega on väga oluline koostööd harjutada ja seljakoti ning rakmete ja relvaga autodele ronimist ja sealt omakorda maha tulemist. Ütleme nii, et iga harjutamisega läks asi paremaks ning kõigil oli teada kuidas ja mis käib ning kasutuid mõttekohti ja pause enam ei tekkinud.

Õhtul nagu ikka, oli meil rivistus. Igale ühele on antud üks medpakk (see sama millest ma eespool rääkisin, mida padjana saab kasutada). Taktikatundides paneme selga teise kasutatud vormi, et mitte rikkuda ja läbi kulutada uut. Seega iga kord on vaja see pakk ümber tõsta. Kui kogu aeg on ringi sebimist, siis osad paratamatult unustavad seda teha. Tänane ülemus oli kas lihtsalt pedant või motiveeritud kaader, igatahes ta kontrollis kõigi meie rühma meeste medpaki olemasolu. Kogunisti kolmel mehel oli see puudu. Ja sellistel puhkudel tuleb harjutada see lihasmällu, nagu ülemused ise seda kutsuvad. Kontrollija oli ise päris „lahkes“ meeleolus ja jagas nendele võitlejatele näkku 500 pumpa. Vaikselt muigasime ja teadsime jälle mehi, kes füüsilises testis kätekõverdustega hiilata saavad.

III – Koristuse tipptase ja armas AK-4

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 17 mai, 2010

Laupäeval oli meie esimene majanduspäev. Siis saime alles teada, mida tähendab koristamine sõjaväes ja kus kuradi kohas mustus üldse koguneda võib. Samas polnud ka midagi hullu. Tuli lihtsalt hoolikalt puhastada ja lasta fantaasial lennata, kuhu tolm pugeda võib. Osad, kes küürisid wc-d, leidsid paberihoidjatest igasugu kirjutisi. A la 4 päeva reservini; nautige ajateenistust noored jms.

Majanduspäev algas ca 8 aeg ja lõppes peale lõunat. Igatahes saime oma territooriumid korda ja oli lootust, et ehk järgmine nädal nii hull ei tule. Pärast seda oli võimalus tegeleda oma asjadega – teha sporti, lugeda, kirjutada nais(t)ele kirju jms.

Kodukorra järgi tohtisime õhtul 23.00-ni üleval olla, ehk siis tund aega kauem kui muidu. Olime selle võimaluse üle päris rõõmsad. Ainus tingimus oli, et keegi ei roni enne 22.30 voodisse. Ja õnn jäi üürikeseks. Mingi tainas puges 22.05 voodisse ja meile karjuti kohe “öörahu 5 minuti pärast”. Mis meil muud üle jäi kui kiruda seda „tarka“ ja ronida vooditesse ära.

Mõtlete, et miks siis ainult tema karistada ei saanud? Sõjaväes süvendatakse SBK ajal ühtsust ja kopikasse saab kogu rühm või jagu, mitte ainult üks mees.

Paljud asjad tahavad harjumist saada, kuid esmamulje pole hullu midagi. Inimene pidi ju isegi poomisega harjuma. Alguses sipleb, aga pärast on juba rahulik. Seega olen kindel, et harjun ka mina sõjaväega. Iseasi kui meeldivaks see mulle saab. See nädal oli sisseelamise nädal, järgmine nädal saame täie rauaga. Aga vähemalt hakkavad siis päevad alla tiksuma ja reserv tibusammudel lähenema. Sellele on muidugi vara mõelda, sest pole see Kaitsevägi veel õieti alanudki.

1 nädal

Nädal algas vägagi huvitavalt, kuna oli see kaunis päev kui toodi meie teenistusrelvad. Relv oli küll põnev, aga enam huvitas see, mis on viimased kolm numbrit. Põhjus lihtne – nende järgi määrati karistusi kui tegid relvaga midagi sellist, mis polnud lubatud. Unustades selle kuhugi või käitudes lasketiirus ohtlikult.

Minu oma oli suts üle 700, ehk väga hooletu ma ei viitsinud olla, sest 700 pumpa on ikka omajagu. Enne kui relvaga lasta saame, pidime ära õppima tema taktikalisi ja tehnilisi andmeid. Lisaks kuidas relv kokku ja lahti käib ning millised on üldse asendid millest lasta saab. Ühesõnaga saime aru, et enne kui saame lasketiiru tuleb tükk aega veel vaeva näha.

Asjad seletati väga rahulikult ära ja ka kõige lihtsamaid harjutusi tegime korduvalt ja korduvalt, sest relv on ikkagi relv ja lollides kätes võib ta nii teistele kui ka endale väga ohtlikuks saada. Õppisime kuidas sihtida ja päästa ning kuidas relva õigesti hoida ning milline näeb välja õige hingamine. Esmapilgul tunduvad paljud asjad tähtsusetud, aga eks paistab küll ma lasketiirus näen, mida mul reaalselt vaja läheb.

Ma ei kujuta ette, kas tsiviilis poisid magasid 10 h päevas või on siis pidev liigutamine neile nii kurnav, et paljudel on pidevalt uni peal. Ja siis nad harjutasidki endale uue oskuse – magada voodi all. Padjaks meie kõigi taskus paiknev med pakk, suurusega 8×8 cm. Ühesõnaga mitte kõige suurem, kuid siiski piisav, et toetada kõrva.

Ja see oli päris leviv, sest peale lõunasööki ja ka muudel vabadel hetkedel oli pidevalt kümnest poisist kolm siruli. Eks peab ikka magus uni olema, kui ei kardeta vahele jääda. Endal sellist vajadust eriti nagu pole.