Posts Tagged pioneerikompanii

XXXIX – Elu päevnikuna

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 28 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädala lõpp ja 9 nädala algus (SBK)

Reede

Kuna olin esimest korda toimkonnas, sain teada, et päevnik = jooksupoiss. Hommikul läks korrapidaja magama ja mina asusin tema ülesandeid täitma. Elu sebimine hakkas pihta. Küll oli vaja pesu vastu võtta, miine välja anda, relvaruumi võtmeid jagada ja ei tea mida veel. Ja vene kutt kellega koos olin, ei saanud suurt si..agi aru eesti keelest. See viimane just olukorda kergemaks ei teinud. Lõpuks sai lihtsas keeles seletatud ja kätega näidates talle tema ülesanded selgeks tehtud. Ega ma ei tea, võib-olla ta ei tahtnud meelega aru saada, sest nii oli ta elu lihtsam.

Päevnikuks olemisel olid muidugi ka omad plussid. Üks rühm kontrollis õues oma varustust. See tähendas seda, et nad olid oma terve kapi sisu õue vedanud ja telkmantlile laotanud. Kui kellelgi midagi tuppa maha oli ununenud, siis teised ootasid teda toenglamangus või tegid pumpasid. Kui rivis mölin liiga suureks läks, pandi pähe gaasimaskid ja käidi nendega korra mingit lühikest otsa jooksmas. Poisid said korralikult trenni teha.

Ühesõnaga – neil seal arvatavasti nii lõbus ei olnud kui minul postil olles. Aga mis seal ikka, see on Kaitsevägi mitte mingi noortelaager. Ma ei tahaks näha, mis kaos siis tekiks, kui korda ja distsipliini poleks. Muidugi esineb ka tühja panemist, kuid eks see käib ka asja juurde ja mis peamine – kunagi on seda kõike hea naerdes meenutada. Suht nutune oleks ju kui käid Kaitseväes ära ja meenutada poleks midagi. Eks see mugavustsoonist väljumine ongi paljude jaoks nii raske ja ebameeldiv. Aga noh, inimene harjub ju kõigega isegi poomisega – alguses sipleb ja pärast on päris rahulik.

Kella viiest, kui toimkond lõppes, oleks ma nagu tiivad saanud. Hea ja kerge oli jälle olla tavaline, ilma eriliste kohustusteta reamees. Suur koorem langes kohe õlgadelt. Oli küll selline väsinud tunne, kuid head emotsioonid võimutsesid. Pigem olin energiline kui loid.

Õhtusele rivistusele minnes oli küll jahe, kuid väga ilus augustikuu õhtu. Selle asemel, et rivis marssida, oleksin tahtnud oma kallimaga kuskil ilusal rannal või metsateel jalutada. Usutavasti oleks seda soovinud ka kõik teised. Ent mis parata, pidin seda õhtut nautima ilma oma kallimata. Vahel ongi vaja olla eemal kõigest, et aru saada kui kallis midagi või kedagi sulle olla võib. Tõmbasin oma kopsud jahedat õhku täis, ajasin oma pea püsti nagu ühele sõdurile kohane ning mõtlesin, et juba kahe nädala pärast saan puhkusele.

Nädala kokkuvõte: Ainult tänu positiivsele mõtlemisele suudan oma motivatsiooni hoida. Tuju üleval hoidmine on igaühe isiklik asi.

9 nädal

Esmaspäev

Algas sideõpe. Saime näppida Motorola raadiojaamu ning mingeid vanu vändaga Ericsone. Need olid vist aastast 60 vms. Mõne võitleja jaoks oli see kole igav ja tukk tuli peale. Seda märkas aga tundi läbi viiv ülem ja saatis kohe oma pastaka vastu uneleva sõduri pead. Selle peale sai võitleja silmad lahti ja lubati, et kui selline asi peaks korduma, hakkab ta gaasimaskiga tunnis istuma. See oli vast piisav motivaator, sest ega niigi umbses klassis mingi kumm peas eriti olla küll ei tahaks.

Päeval hakkasime meie rühmale kogunenud harjutusi ära tegema. Tänaseks on neid kokku kogunud üle 850-ne. Tegime järgnevaid harjutusi – tavalised pumbad, kükid, telemargi hüpped ja kõhulihased. Ütleme nii, et oli päris korralik trenn ja selle lõpuks oli meil veel jäänud teha 202 sooritust. Selle tegemise käigus sai palju nalja ja kui me korralikult ei teinud, väänati kohe paar tükki juurde. Näiteks saime lobisemise eest ca 20 juurde. Aga mis võiks olla sõduril selle vastu kui ta tugevamaks saab? Liigutamine nüüd kellelegi küll halba ei tee.

Õhtusel uudiste vaatamisel suutsid kaks meest ülemustele telefonidega vahele jääda. Sel ajal polnud need meil ka lubatud, sest polnud ametlikult vaba aeg, mil neid kasutada. Ma toksisin samal ajal sõnumit, kuid vähe varjatumas kohas kui need tegelased. Igatahes sellele ei järgnenud muud, kui mobiilide ärakorjamine. Üks nendest meestest sai veel enne õhtust rivistust viis korda miinipilduja tuld. Kui mäletate, siis selle korral pidi kõhuli viskama. Põhjus oli lihtne, ta mölises ja tõmbles rivis. Kohas, kus see on rangelt keelatud.

Pärast õhtust rivistust jäid osad mehed veel välja kiirust harjutama, kuna nad olid liiga aeglased. Lisaks sellele tegid nad pumpasid karjudes samal ajal „kord“ ja „distsipliin“. Ja otseloomulikult vaatasime meie neid aknast ja naersime.

XXXVIII – Kuulipritsust

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädal (SBK)

Kolmapäev

See nädal on päris põnevalt läinud ja tänagi saime õppida enda jaoks täiesti uut relva. Selleks oli Rootsi päritolu kuulipilduja. Õppisime selle taktikalisi ja tehnilisi andmeid ning kokku panemist ja lahti lammutamist. Läbiviija oli päris korraliku huumorisoonega ning tegi omajagu nalja. Seda tehti muidugi osade meeste arvelt. Nende, kes olid vähe uimasemad või lihtsalt lasid schlangi.

Täna on see päev, kus meil on toimkonda määratud kolm vene kutti, kes eriti eesti keelt ei jaga. Meie ülemus sellega vist eriti ei osanud arvestada, kuna ta oli meil rühmas alles uus. Seega olekski pidanud mehi natuke tundma õppima, mitte meil elu kohe karmimaks muutma. Igatahes õhtusel rivistusel suutis meie korrapidaja marssides jalgu nii kõrgele tõsta, nagu mõned rätipead kõrbes. Ütleme nii, et meil oli äärmiselt raske naeru kinni hoida ja terve kompanii vaikselt vappus. Oleksite te ise seda näinud, võiksin peaaegu et kihla vedada, et ka teie poleks suutnud tõsiseks jääda.

Mida rohkem SBK või nagu öeldakse noorteaja lõpuni jääb, siis seda rohkem infot hakatakse meile avaldama. Igatahes pandi üles nimekirjad, kes saavad baranka taha ehk autojuhiks. Ja ülejäänutel polnud raske nuputada, et nemad lähevad NAK-i (noorem-allohvitseri kursus). Paljud kartsid seda NAK-i kui tuld ja tahtsid lihtsa elu peale minna. Juhtida meeste asemel masinaid. Seega võite arvata, kui rõõmsad mehed olid kui nägid oma nime nimekirjas. Õnneks oli meie rühmaülem vähemalt nii vastutulelik, et pani mehed just sinna, kuhu nad soovi avaldasid. Minu arust on see õige lähenemine. Siis on meestel motivatsioon kõrgem. Loomulikult saab seda teha siis, kui on võimalik. Aga jah, see aasta oli pigem isegi NAK-i tahtjaid rohkem kui seal kohti oli.

Neljapäev

Jätkusid meie kuulipilduja tunnid ja seekord harjutasime lahingpaari koostööd selle relva taga. Harjutasime neid ülesandeid mida kuulipilduja peab oskama ja mida tema abi tegema. Osad mehed ei suutnud oma linte laadida ja ülemus käis ringi, et: „Noh, Hansuke ja Greteke. Millal teie küll oma asjadega valmis saate?“. Selle peale järgnes otseloomulikult naer.

Üks vend oli nii tainas, et lihtsalt tõusis vahelduseks püsti, kuigi tegelikult pidi lamama. Kohe tuli ka ülemuse sajatus: „Mis pulmatola sina oled, et niimoodi püsti passid?“. Sellest sai võitleja kiirelt aru ja järgmisel hetkel ta jällegi lamas. Ei, hea et niimoodi nalja tehakse ja meie tuju üleval hoitakse.

Pärast harjutamist sai iga nägu ära lasta ca 20 paukpadrunit. Tuleb tunnistada, et päris tore oli täristada. Osadel muidugi relvad tõrkusid nagu see sellise aastaarvuga relvade puhul on täiesti tavaline. Meie oma töötas laitmatult ning need 20 padrunit kulus sekunditega.

Pärast seda harjutust korraldas ülemus väikese jagudevahelise võistluse. Relvadel käivad otsa düüsid, mis tagavad selle, et relv töötaks ka paukpadrunitega. Ja laskmise käigus on need korralikud tahmakäkid ning nende puhastamine on paras tüütus. Seega pidigi kaotaja jagu, kes lennuväljalt viimasena kasarmusse jõuab, düüsid puhtaks nühkima. Kasarmuni oli maad vast 2 km.

Seda joosta rakmete ja muu nodiga, mis meil sel päeval kaasas oli, polnud just kõige meeldivam. Samas keegi ei tahtnud ka oma niigi vähest vaba aega kulutada mingite kuradi düüside puhastamisele. Niisiis tuli liduda. Ja ega võitjaks ei pidanudki tulema, peaasi et viimane ei oleks. Seda viimast me suutsime ilusti, sest teise jao vend oli parajalt paks ja tema oma pekki vedada ei viitsinud. Seega sellega me vähemalt tegelema ei pidanud. Küll aga tuli puhastada ära meie kuulipilduja, mis oli samuti korralik tahmakäkk. Paraku (või pigem õnneks) ei saanud ma seda teha, sest pidin asuma toimkonda. Ja see tähendas öö jooksul nelja tundi magamist – aga pole hullu midagi.

XXXVII – Mängime turakat. Kaitseväe moodi.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 14 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädala lõpp ja 8 nädala algus (SBK)

Täna kanti üle Olümpia korvpalli finaali, kus vastamisi oli USA ja Hispaania. Paraku meie seda mängu näha ei saanud, kuna pidime kaplani tundi minema. Kohale jõudes teatati, et tund jääb ära. Seega oli suht tühja marssimine jälle ja arutasime, et sellises asutuses nagu Kaitsevägi, peaks suutma selliseid apse vältida. Jah, keegi pole täiuslik ja kus vähegi on mängus inimfaktor, eksisteerivad eksimused. Seega panime läbi paksu paduka joostes kiirelt tagasi mängu nautima.

Nädala kokkuvõte: Kõik oskavad linadega nüüd ringi joosta ja voodeid teha kiiremini kui keegi teine. Lisaks avastasime seda, et oleme rohkemaks suutelised kui arvame.

8 nädal

Esmaspäev

Täna anti meile õppida vähe karmimaid relvi. Nendeks olid kahte tüüpi tankitõrjerelvad. Korralikult suured torud, millega vaenlase soomukeid lasta. Sellist seljas pidevalt tassida pole just kõige meeldivam ülesanne muidugi. Iseenesest olid tunnid huvitavamad, osalt ka seetõttu, et tegu oli meie jaoks uute relvadega ja need ei meenutanud nii väga meie tavalist AK-4 7.62 mm hernepüssi.

Sinna relvadesse pannakse sisse tõsisemad granaadid. Muidugi on kurb see, et saame ainult kuiva drilli ja päris moonaga lasta ei saa. Aga jah, tänu tänasele oleme paremad sõdurid. Loodame, et seda kunagi ainult tõestada ei ole vaja. Sest nagu meile öeldi, mida paremini oleme valmis sõjaks ja selleks valmistume, siis seda ebatõenäolisem on selle puhkemine. Seega andkem endast parim.

Pärast lõunat oli aeg mängida kaarte Kaitseväe moodi. Meie uus ülemus järjekordselt ei olnud rahul meie kasarmu korraga. Selline asi hakkab vaikselt üle viskama, korista, korista ja korista ning ikka öeldakse et sitasti. Mis parata. Seega rääkiski meie ülemus, et saab aru, et karjumine enam ei mõju ja ei tööta, et aeg on kasutusele võtta teistsugused meetmed.

Ta jagas mehed kahte viirgu. Ühed olid punased ja teised mustad. Tal oli terve kaardipakk kaasas ja hakkas sealt ükshaaval kaarte välja tõmbama. Iga number oli vastav arv kätekõverdusi. Soldat – 20, emand – 30, kuningas – 40 ja äss 50. ja vastavalt värvile pidi siis tegema. Algus oli küllalt lihtne, kuna numbrid olid väiksemad ja värvid vahetusid. Siis aga hakkasid käed väsima ja kui ikka jutti pead tegema 80 pumpa, siis võtab ikka läbi. Selleks puhuks oli lubatud, et teine mees tuleb sulle appi ja aitab sind vööst sikutades harjutust teha. Kokku tegime selle mänguga 350 pumpa näkku. Ütleme nii, et üks päris korralik trenn ja sellise väikese katsumuse läbi suurenes ka meie ühtekuuluvustunne.

Paljude jaoks oli selline asi fustreeriv, kuid mina koos osade võitlejatega lihtsalt muigasime ja tegime, mida vaja. Kaitseväes ei ole üldse mõtet paljusid asju hinge võtta. Ja see õpetab paksu nahka selga kasvatama. Alguses võis olla küll veidikene imelik, kui said mõne asja eest väikese ülesande või pidid pumpama või öeldi lausa sitasti. Aga selle kõigega harjub ja see on hea. Tsiviilis on käitumine sinu vastu kohati palju hullem, kuna sulle ei öelda kohe asju välja. Kaitseväes ollakse vähemalt otsekohesed. Ja kui ikka mingi ülemus sinu peale karjub, kuuladki vaikselt ja mõtled – kuule, võta rahulikult ja puhka jalga, ahv.

Õhtul jagati ka väikest infot kõige raskema füüsilise katsumuse, lõpurännaku kohta. Saime teada aja, millal see toimub ning ka orienteeruva pikkuse. Kokku pidime kahel päeval täisvarustuses läbi käima 50-60 km. Kui sellest räägiti päris alguses, siis tundus see ikka täitsa lõpp ja lausa võimatu. Praegu seda kuuldes enam sellist hirmu pole, sest meie füüsiline vorm on tunduvalt paranenud ning üksjagu kilomeetreid on maha käidud. Seega olen igati selleks valmis.

XXXVI – Distsipliini tabletid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 7 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Laupäev

Laupäeva hommikuti tuleb samuti viie minutiga olla väljas – padi ja linad käes. Paraku leidub alati kedagi, kes on vähe väiksema kohusetundega ja uimasem. Seega õigel ajal me välja ei jõudnudki. Kloppisime tekid ja padjad ära ning uuesti hakkas öörahu. Pugesime voodisse ja ootasime uut äratust. Ca kümme minutit saime silmi kinni hoida ja peab tõdema, et see oli ütlemata mõnus. Siiski, selline olek ei saanud kaua kesta. Hetke pärast kõlaski uus äratus. Seekord keegi ei uimanud ja ca 4 minutiga olime väljas. Seekord tuli kaasa võtta madratsid, mitte linad. Kuna kõik oli ok, saime asuda tavalise rutiini juurde. Minna näiteks hambaid harjama.

Pärast sööki otsiti viite vabatahtlikult igast rühmast. Kuna eelmisest nädalast olid positiivsed kogemused, otsustasin ka nüüd käe tõsta. Oksi seekord korjama ei mindud, küll saime minna tagalasse mingit kola tassima. Jah, jällegi ma pääsesin koristamisest. Mulle selline asi sobib. Sain jälle rahulikult oma sõbraga juttu rääkida ja natuke tulevikuplaane arutada. Sellised vestlused on alati motiveerivad ja suudavad sind Kaitseväe teemast natuke välja tõmmata. Kokku oli meil oma töö sooritamiseks aega kolm tundi. Reaalselt kulus kõva 25 minutit. Ülejäänud aeg oli enda jaoks. Naersimegi, et poisid lasevad küürikutega mööda maja ringi ja meie naudime ilma ja head seltskonda. Kuulsin juttu Suurtüki ajateenijate distsipliini tablettidest. Küsite, mis need endast kujutavad? Need on 10 kilosed soomuki vastased miinid, mis nad oma seljakotis kogu aeg endaga kaasas pidid kandma. Selle peale sain jälle naerda nii, et polnud palju puudu, et oleksin kõhtu krambid saanud. Jah, ütleme nii, et ülemused suudavad ikka asju välja mõelda.

Õhtul toimus riviplatsil rivistuse ajal jälle paras porno. Osad tegid imelikke hääli öeldes „mina“. Sellistel puhkudel on ergutused kiired tulema. Meid saadeti distsipliini alleele. See tänav jookseb paralleelselt meie kasarmuga. Pidime seal „puude“ all häält otsima. Vähemalt pooled poisid olid parajalt närvis selle kammi pärast. Mis teha, ise olime täielikult süüdi jälle.

Harjutasime oma nimekirja lugemise kolm korda läbi. Pinged saavutasid haripunkti siis, kui osad võitlejad seadsid esikohale oma heaolu rühma omast ja otsustasid suitsu teha. Loomulikult oli see keelatud tegevus ja vahele jäädes oleks pruuni silma selle eest saanud terve rühm, mitte ainult need mehed. Sa kurat kus siis läks tõsiseks karjumiseks! Lubati rusikad mängu panna kui asi ei muutu.

Paljud mehed ei suuda oma egosid taltsutada ja mängivad liiga laia lehte. Tundub nagu sööks need tüübid iga hommik lõvi šokolaadi, et nad sellise olekuga on. Aga jah, eks selline elu ajab närvi mustaks ka. Koju ei lasta, täida käske jms. Nendele, kes on kogu aeg harjunud kõike saama ja tegema ainult seda mida ise tahavad, on see eriti raske. Kõrvalt vaatajal oleks kindlasti sellist käitumist huvitav jälgida. Mina soovin, et oleks lihtsalt võimalikult vähe jamasid ja normaalne suhtumine. Ei kavatsegi kõigiga kohe sõber olla.

Pühapäev

Päev algas hästi. Täpsem oleks öelda pigem öö. Kell 01.00 kajas üle terve korruse „Häire!“. Sellistel momentidel on raske aru saada, et kas hommik on juba käes või on kell alles vaevu üle südaöö. Põhjus, miks selline asi tehti, oli see, et korrapidaja ei saanud meil meeste arvu klappima ja selle jaoks oli vaja teha kontroll-loendus. Lisaks sellele pidime jalast võtma oma saapa, et näidata, kas me sokid panime jalga või jätsime kiiruse huvides panemata. Vahipatis mingid tüübid olid häire korral sokid toolile jätnud. Seda kahetsesid nad õige pea, kuna ees ootas 10 km pikkune rännak. Pärast seda lasti meid kasarmusse tagasi magama. Kiire käik wc-s ja mõnusad linad ootasid jälle.

Hommikuse söömise ajal toimus meil söökla ees väike intsident. Kaks võitlejat ei suutnud jälle oma möla taltsutada ja läks päris tõsiseks ütlemiseks. Meie seda esimese hooga ei märganud, et kaitseringkonna korrapidaja seda nägemas oli. Peale sööki saime selle eest jälle toreda ergutuse. Pidime viis ringi ümber parkla kõndima ja laulma. No vägev – ja ma veel mõtlesin, et lähen ära lugema. Ühe ringi pikkus on ca 500 m, nii et marssida andis küll ja veel. Koos lauluga võttis see ikka päris võhmale.

Seega peame hoidma distsipliini, kui me ei taha, et meile pidevalt keeratakse. Aga jah, sellega on meil tõsised probleemid ja pinged üha kasvavad. Ei imesta üldse kui mingid vennad karvupidi kokku lähevad ja laksud käima hakkavad. Ei taha mõeldagi, mis sellise tegevuse tagajärjed oleksid. Eks mingi 5-6 lisatoimkonda vast. Sama probleem esineb ka teistes rühmades ja seal pole ka midagi imestada. Erinevad inimesed 24/7 ja kümme nädalat jutti täiesti harjumatus keskkonnas koos – raske on ühise eesmärgi poole püüelda.

XXXV – …ikka miin-miin-miin, ikka miin-miin-siin…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 31 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Neljapäev

Õppisime puhtalt meie erialaga seotud asju, ehk siis miine. Põhiline teema oli, et kuidas käituda miiniväljal, kui oled sinna juba kord sattunud. Sorkisime noaga pinnast ja otsisime olematuid miine. Pidime neid ette kujutama. Ausalt öeldes, ega ei sooviks neid ka reaalselt otsida, sest kõigil on oma jalalabad kallid. Selline sonkimine võttis oma aja, et rajada tee tagasi sinna, kust alustasime. Lisaks mängisime läbi situatsiooni, kus üks võitleja on astunud miini otsa ja jalgadest ilma jäänud. Mina olin üks nendest, kes pidi teda lohistama. Taaskord sai omajagu huumorit, kuna tegu ju õnneks ikkagi mängulise olukorraga.

Lisaks tegutsemisele miiniväljal õppisime paigutama soomuki vastaseid miine. Saime teada, kuidas neid matta ja maskeerida ning mis põhimõttel need töötavad. Olime nii osavad, et suutsime ühe õppemiini maha unustada ja kohe peale sööki läksime sellele järgi. Joosta tuli ca 1 km. Seda teha vöörihma ja täis kõhuga, pole just meeldiv. Saime sisuliselt võimaluse toidu uuesti läbi mäluda. Olgu, nii hull olukord polnud, aga mugav see ka polnud.

Pärast seda hakkasid meil enesekaitse tunnid. Soojenduse ajal hakkas räigelt vihma kallama. Jooksime seal vihma käes, pead kiilad, vettinud riided seljas. Ülemus jagamas käske, igal pool on muda. Selle peale tuli jälle see filmist nähtud sõduri elu kujutav tunne peale. Mulle on kogu aeg suvise vihmaga joosta meeldinud, seega minul selle vastu midagi polnud.

Pärast seda oli aeg jõuharjutuste jaoks. Ütleme nii, et asjale läheneti teisiti kui me harjunud oleme ja tegime harjutusi, mida ennem polnud näinud. See väsitas ikka omajagu. Ülemus ainult muigas ja küsis, kas me tõesti nii nõrgad oleme. Edasi läksime sellega, et õppisime kuidas õigesti kukkuda. Nii mõnigi mees sai oma sisikonda põrutada. Sellised tunnid on väga kasulikud ka tsiviilis, sest üht-teist on sellest siiski kõrva taha panna.

Kaitseväes toimub peaaegu alati midagi. Seega ei erinenud ka tänane õhtu. Üks võitleja suutis kogemata leitnanti seersandiks nimetada. Kes ei tea, siis leitnant on tükimaad kõrgemas auastmes kui seeru. Selline tegevus lausa kisendas mingi huvitava tegevuse järele. Kaua ei pidanud me ootama. Saime teada, et ta peab tegema auastmete tabeli täis suuruses. Võin öelda, et see on korralik 5 tunni töö. Edaspidi proovime sellistest keelevääratustest hoiduda, sest sellist lisatööd väga teha ei viitsiks. Parem loen raamatuid või lihtsalt jutustan.

Reede

Päeval jätkusid meie enesekaitse tunnid. Loomulikult oli jälle Eesti tublile suvele omane ilm – kallas vihma. Tänane teema oli palju huvitavam kui eilne. Õppisime vigastama ja tapma… Sest nagu meil ülemus ütles, siis sõjas niisama lihtsalt molli andmisest jääb väheks. Samas rõhutas ta ka seda, et kui meil on ikka püss käes, siis pole mõtet vaenlasele paljakäsi kallale tormata. Targem on maha lasta. Mingit kung-fud pole vaja hakata tegema, kui on muid võimalusi.

Meile näidati erinevaid võtteid, kuidas käsi väänata nii, et kutt maas lõpetaks ja seejärel seda, kuidas purustada selgroog või kõri – lihtne. Toonitati ka seda, et me õpitut tsiviilis ei kasutaks. Jah, õige see on, sest kes tahaks meist lõpetada vanglas ja „saada päevas paar korda tagant tasuta seksi“ nagu laulab Noizmakaz. Tegelikkuses pole muidugi küsimus seaduslikes tagajärgedes, vaid selles, et kõige siin õpituga kaasneb vastutus. Võimekuse omandamine ei anna mingit voli õpitu vastutustundmatuks kasutamiseks.

Õhtul oli meie kõigi üllatuseks paar tundi vaba aega. Meie aega ei sisustatudki mingi trenniga või relvade puhastamisega – super luks. Naudime igat viimast minutit sellisest ajast. SBK-l sisustataksegi meie aeg võimalikult tihedalt, et ei oleks vaba aega ja ei tekiks lolle mõtteid pähe, mida korda saata. Samamoodi on see vajalik distsipliini hoidmiseks ja annab aimu, mis on Kaitsevägi. Praegu on mul äärmiselt rahulolev tunne, sest sain lugeda oma raamatuid ja nädalavahetus on tulekul. Linnaloale veel ei lasta, samas nädalavahetusel saab rahulikult olla ja ei pea nii palju taidlema.

XXXIV – Ekskursioon ja Tapa burgerid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 24 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Kaitseväes on asjad nii nagu ma juba eespool mainisin, et ennem hooldatakse varustus ja alles siis ennast. Nii ka nüüd. Võtsime relva ja hakkasime puhastama. Samal ajal vaatasime salaja ühe silmaga telekat, sest Kanter proovib täna võtta seda, mis talle kuulub – Olümpiakulda. Me lausa rõkkasime kui ta suurepärase heite tegi, mis teda kullale viis. Seega oli topelt põhjust rõõmustamiseks. Meie tegime läbi rännaku ja Eestil on jälle üks Olümpiavõitja juures.

Samuti said osad rõõmustada selle üle, et said õmmelda oma taskud kinni. Rännakust väsinuna hoidsid kaks meest käsi taskutes, mis Kaitseväes on keelatud. Selleks, et nad enam ei eksiks, pidid nad need kinni õmblema. Üks võitleja pidi endale kommi veel taskusse sisse õmblema kuna sõi ülemaga rääkides kommi. Nendel võitlejatel, kes seda tegid, oli kindlasti meel must, et jälle üks jama juures. Meid ajas see seevastu kohutavalt naerma. Nagu öeldakse – kahjurõõm on ikka see kõige suurem rõõm. Me ei ole pahatahtlikud, kuid nalja teeb ikkagi.

Kolmapäev

Hommikul oli pidulik rivistus ja kuulasime Eesti Vabariigi teemalist kõnet. Samuti avanes 35 ajateenijale võimalus minna Tallinnasse ekskursioonile. Nõudlus sinna oli tohutu, kuid õnneks sain ka mina sinna punti. Meeletult hea tunne on jällegi bussiga pääslast välja sõita. Ilm oli ilus, muusika mängis ning sain sõbraga lõpuks rahulikult juttu rääkida – mida sa hing enam tahta oskad.

Noorteajal ongi nii, et kui oled oma tuttavatega erinevast rühmast, võid sa küll elada ühes majas, kuid omavaheliseks suhtlemiseks võimalust eriti ei teki. Tallinnas oli esimese hooga kohe imelik olla, liiklust ja sebimist kui paju. Elu käis, mitte polnud selline olukord nagu Tapa tühjadel põldudel, kus jooksevad ringi vaid kaitseväelased.

Külastasime muuseumit ja kuulasime giidi jutte Eestimaast esimese ja teise Maailmasõja ajal. Tuleb tunnistada, et oli isegi päris huvitav ja hariv. Lõunasöögiks olid meile kaasa võetud sööklast burgerid. Need polnud küll mitte sama head kui McDonaldsi juustukad, kuid igatahes makaronidest ja tatrast paremad. Lisaks saime läbi astuda Maksimarketist Tsiviilis oli esimese hooga ikka kohe väga imelik olla. Pärast seda asusimegi tagasiteele, aga jah, selline väljasõit andis jälle tugeva annuse motivatsiooni.

Kasarmusse tagasi jõudes kuulsime, et teistel, kes kaasa ei saanud, nii hästi ei läinud. Nad pidid relvi puhastama 2-3 tundi. Kohati gaasimaskides, kui möla liiga suureks läks. Tuleb tunnistada, et maailm ongi ebaõiglane. Igatahes olen rahul, et mul vedas. Fakt on see, et kõigil ei saagi vedada.

Õhtul enne rivistust saime korraliku kõhutäie naerda. Olukord oli järgmine: kompanii vastutav oli heas tujus ja lubas õhtul meestele neljanda lisasuitsu (muidu kolm korda päevas). Suitsetama minnes laulsid suitsumehed: “hip-hop, hip-hop nikotiini vajab kops“ ja tagasi tulles „hip-hop, hip-hop, nikotiini sai mu kops“. Pärast tehti 25 kätekõverdust. Mõtlen, et peab ikka hea tahe olema suitsu teha. Sest enne kui saad paar kõssi tõmmata, pead igasugu vigureid tegema. Sellised lõbusad seigad ilmestavad peaaegu igat meie päeva. Üleüldse, kui tagasi vaatan oma gümnaasiumi aega ja ülikooli esimest kolme kursust, siis vähe on päevi, kus ma südamest poleks naernud. Minu ümber on alati juhtunud hea huumorimeelega inimesed, kellega saab nö lolli juttu ajada ja pulli teha.

XXXIII – 26 kilomeetrit ca 7 tunniga

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 17 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Pool tunnikest sõitu autokastis ja olimegi stardis. Seekord käis asi aja ja võidu peale. Veidi ootamist ja saimegi teada oma esimese punkti. Hakkasime astuma. Kõige raskemad ongi psühholoogiliselt esimesed sammud, sest tead, et astuda on veel peaaegu terve tee. Seega tuleb keskenduda ainult järgmisele punktile ja seal siis vaadata edasi. Igatahes panime kohe peale korraliku tempo. Jagu on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Ka meil paraku eksisteeris see nõrgem osa, aga koos üksteist toetades on kõik võimalik ja sellest me ennast heidutada ei lasknud.

Möödusime enne esimest punkti juba ühest pundist, kes rajale kümme minutit enne meid asusid. See tekitas ainult motivatsiooni ja andis jõudu juurde. Esimeses punktis tuli AK-4 lahti võtta ja kokku panna. Meil tegid seda kolm meest ja üks natuke eksis. Mingid punktid läksid, aga pole hullu. Küll teeme kõndimisega tasa. Olgem ausad, tahtsime seda rännakut võita.

Edasi läksime mõnusas tempos ja heas meeleolus ning kui olime jõudnud poole peale, olime üks kiiremini liikuv grupp. Pool teekonda läbitud, pidime kaugusi mõõtma. See läks ikka suht persse ja meie lootused võidule hakkasid kustuma. Igatahes sõime seal kõhud täis ja liikusime edasi.

Eelviimases punktis tuli lindi tagant vaadates erinevaid asju otsida heina seest. Leidsin 7 asja kümnest üles, kuid paraku kaks polnud õiged. Nägin lihtsalt valesti. Seega hoolimata meie tempost hakkas meile tunduma, et võidule me ei pretendeeri, sest ülesannete täitmisel tuleb liiga palju vigu. Aga mis seal ikka, pea püsti ja eelviimase punkti suunas punuma.

Viimases punktis oligi seljakoti kontroll. Iga mahajäätud asi oli miinus 5 minutit. Meie ebaõnneks võeti üks võitleja, kelle kotist puudus häbematult palju asju. Punktide kokkuvõtteks saime miinus 120 minutit. Meie võit oli kindlalt läinud. Minul tõmbas selline jama korralikult tuju alla, sest mis mõttes ei viitsita asju kaasa võtta ja eelnev pingutus sai ühe hetkega nulliks. Emotsionaalselt väga raske moment. Eriti kui avastasin, et mul on kandade all 3×3 cm suurused villid.

Hoolimata kõigest tuli liikuda järgmisesse punkti. Meie heast tempost oli järel vaid lonkimine. Tavaliselt on nii, et kehvades oludes tekib mul motivatsioon. Nähes kui väsinud mehed on, pani see mind rohkem pingutama ja olin õnnelik, et jõudsin neist rohkem. Ütleme nii, et enese teadmata tõstsime tempo jälle sinna kanti, kuidas me seda retke alustasime. Nii saab kiiremini lõppu ja ometi kord ühele poole sellega. Paljud olid väsinud ja see tekitas närvilisust.

Viimane lõik asfaldil polnud jalgadele just kõige valutum. Päike, palav ilm, valu, pettumus. Väsimus kulmineerus sellega, et 700 m enne lõppu taheti teha väike paus, et juua. Mina olin aga nii lõpule orienteeritud ja teadsin, et seisma jäädes uuesti käima hakata on paras porno. Seega ütlesingi, et vahet pole, jooge käies ja lõpetame selle ära.

Selle peale üks mees plahvatas ja sõimas mind debiilikuks, kuna ma ei mõtlevat teistele ja olevat üks suur egoist. Ütles, et kohe kohe kukuvad paar meest ära ja mina mõtlen ainult lõpule. Raskel hetkel võib igal ühel ära kammida, seega ei pannud ma seda talle eriti pahaks. Muidugi selline asi solvas, aga mis seal ikka – elu on selline. Seega tegime selle pausi ära ja liikusime lõpu suunas.

200 meetrit ennem otsustasime veel kõik koos teha spurdi ja jooksime. Kõik jõudsid. Seega on asi enamasti kahe kõrva vahel kinni. Kaasvõitleja palus vabandust ja ütles, et unustagem see vahejuhtum. Minul pole selle vastu midagi ja tunnistan, et see moment ma käitusin isekalt. Aga eks me kõik õpime.

Kasarmusse jõudes olime lõppkokkuvõttes õnnelikud, et selle ära tegime. Kogu distants oli 26 km ja selle läbimiseks läks meil ca 7 tundi koos pausidega. Kui te manate endale ette pildi vanadekodust, siis saate aru, mis meie kasarmu koridoris toimus. Olime korralikult sandid ja lombakad. Kellel olid suured villid jalgadel (mul olid mõlema kanna all ikka suht suured), kellel hõõrusid rakmed jalgevahe puruks. Ühesõnaga strateegilised kohad olid valusad ja see piinas liikumisel koledasti.

XXVIII – Tahaks lennukiga lennates pea aknast väljas sõita…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Esmaspäev

Saime endale uue rühmavanema. Ütleme nii, et enne seda kui see mees kompaniisse tagasi tuli, liikus ringi ma ei tea kui palju legende. Et ta pidavat olema kõige karmim ja rangem ülemus üldse. Arvate, et sellised asjad meid rõõmustasid kui seda kuulsime? Ilmselgelt mitte. Samas pidi ta tegema korralikku huumorit. Ükskord oli ta küsinud ühelt ajateenijalt, kes kartsas istus, et kas sa välja tahaksid. Sellepeale vastas loomulikult tahaks. Tema omakorda vastu, et: „Tead, ma tahaks lennukiga lennates ka pea aknast väljas sõita, aga näe ei saa“.

Ja kurat. Alguses oli lugu selline, et ta pidi kolmanda rühma juurde minema. Küll meie siis pilkasime ja naersime, aga nüüd pidime ise seda sama suppi helpima hakkama. Osad mehed alustasid temaga tutvumist toenglamangus, kuna ei osanud õigesti pöörduda või ei tõstnud küsimiseks kätt. Tema pani ikka asjad väga konkreetselt ja kiirelt paika. Naljast oli asi kaugel. Kunagi ma kindlasti naeran, aga siis kui ta rääkis sellest, et on kolm seismise viisi – valvel, vabalt ja toenglamangus, siis see nii lõbus ei tundunud.

Ta tegi ka kohe tiiru tubades ja ütles, et need on ikka täielik porno – oi kuidas meie mott tõusis. Kui väikeste asjade eest saime juba pumbata, mis siis selle eest kaela sadada veel võib. Igatahes ütles ta, et kui asjad ei parane, teeme kasarmu ette põllule täpse koopia oma toast ja viime sinna oma kapid ja voodid. Selline mõte eriti ei erutanud. Vaimusilmas nägin kuidas juba raskete kappidega mööda treppe roomame. Igatahes loodan, et see on ainult ähvardus ja selliste tegudeni ei jõuta. Samas minu akadeemiline isa rääkis, kuidas nemad kunagi Vahipataljonis sellist asja harrastasid.

Alustasime erialase pioneeriõppega. Saime põgusalt teada, milliseid lõhkeaineid Kaitseväes kasutatakse. Peale lõunat toimus näidis-lõhkamine. Platsile minnes oli seal nelja erinevat sorti materjalidele laengud pandud – puit, betoon, maa ja metall.

Osades kohtades oli manti päris palju pandud. Eemaldusime ohutusse kaugusesse. Käis tume müts ja asjad pidid idee järgi pilbasteks olema. Oli aeg seda tulemit oma silmaga vaatama minna. Kõik mis lubati et toimub toimus. Maas oli ca 2×2 meetrit auk, betoonpaneel oli puruks, puit pilbasteks ja metall justkui pooleks lõigatud. Iseenesest päris huvitav ja fun, kuid oleks kuskilt mäe otsast tahtnud plahvatuse momenti ka oma silmaga näha.

Ma ei tea, kas kellelgi teil on keset suve käinud päkapikud? Meile nad tulid. Nendeks olid esimese rühma poisid. Nad tõid kogu oma magusa varud meile hoiule, kuna üks „andekas“ võitleja suutis ülema poole pöörduda suu šokolaadi täis. Seega anti neile õhtuni aega oma varude hävitamiseks. Keegi aga kõike kohe ära ei tahtnud süüa, seega veeti mant meie kappidesse. Meil oli ikka korralik pidu, sest asjade hoidmise eest võtsime ka väikese tasu nagu kord ja kohus. Lõpptulemusena olid kõik osapooled rahul. Ülemused said mida tahtsid – et kapid oleks tühjad -, mehed said oma asjad hoiule antud ja meie saime nende magusat nautida.

Esimesel rühmal ei olnud täna üldse hea päev. Olin juba magama jäämas, kui kuulsin väljast hääli. Mõtlesin, et mis see olla võiks ja avasin akna. Nad olid mingi jamaga hakkama saanud ja tegid trussikute väel (nagu ma hiljem kuulsin, siis selle eest, et nad 4 minutit öörahule jäämisega hilinesid) väljas kätekõverdusi. „Üks“ oli all ja öeldi „kord“, „kaks“ oli üleval ja öeldi „distsipliin“. Seega oli mõnus kuulata unelauluks kuidas kõlas kord ja distsipliin. Olles ise rahul, et seal hetkel ei pea olema, vaid saad rahulikult päevast puhata oma valgete linade vahel. Aga sellised distsiplineerivad pumbad on ainult meeste ergutamiseks, et olla täpne. Lisaks pakuvad mõnusa mälestuse, mida tsiviilis teistele rääkida.

XXII – Lörriläinud külaliste päev ja püha viha

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 1 november, 2010

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Võite ette kujutada meie mõlema rõõmu kui naisega kokku saime. Selline soe ja tugev embus toob meeletult elurõõmu argisesse Kaitseväe ellu. Samas tekitab ka masendust teades, et tund aega hiljem oled sa jälle temast ilma. Nii et üsna vastakad tunded. Emotsionaalselt on see igatahes väga tugev kogemus. Viis ja pool aastat oleme kogu aeg ninapidi koos ja siis viiakse meid kuuks ajaks üksteisest lahku. Aga ka sellist kogemust on vaja, sest siis sa teadvustad endale, palju sa inimesest hoolid ja kui palju sa teda armastad.

Paraku meie taasnägemise rõõmus hetk jäi üürikeseks. Päevnik oli ruuporiga väljas ja kajas: „Pioneerikompanii rivistub oma kasarmu ees!“. Seda kuuldes oli pilt selge, et keegi on millegagi hakkama saanud ja nüüd on vaid oodata tagajärgi. Saime teada, et üks vene kutt jäi minuti hiljaks. Mul polnud sõnu. Sa kurat kus ajas närvi mustaks, kuidas inimesed ei tunne kella ja ei oska oma aega planeerida. Ülejäänud 159 meest peavad taaskord ühe tropi pärast kannatama. Üks kõigi ja kõik ühe eest…

Alguses lubati üldse külaliste päev ära jätta. Veidi hiljem tehti mööndus ja öeldi, et ühe tunni asemel saate olla lähedastega koos 30 minutit. Kuna mul oli pool tundi juba oldud, küsisin, et kas ma võin ka tagasi minna. Ülemuse vastus oli lühike ja konkreetne – ei sa oled juba piisavalt olnud. Kaitseväes eriti ei kaubelda ülemate vastuste üle, kuid mu tahe oma naise juurde tagasi saada oli nii suur, et ma küsisin korra veel. Seekord oli vastus jaatav. Võtsin oma jalad tagumiku alt välja ja lidusin pääsla suunas.

Dramaatika minu jaoks siiski ei lõppenud, sest pääsla ütles külalistele, et täna rohkem miskit ei toimu ning minu naine oli paraku sellest juhindudes juba kodu poole hakanud sõitma. Need on sellised hetked, kus sa oled valmis kõigeks. Niisiis küsisin ühelt külaliselt telefoni, et võtta kiire kõne ja kallim tagasi kutsuda. Tol hetkel oli mul suva, kas jään helistamisega vahele või mitte. Tulgu või veeuputus. Lõpuks, peale kõike seda trianglit saime koos olla ainult 15 minutit, kuid see oli kahtlemata üks magusamaid veerandtunde minu elus.

Lõpuks jällegi üksi oma kasarmus istudes oli masendus suurem kui enne. Põhjus väga lihtne. Ma ei saanud isegi rahulikult seda 60 minutit nautida, ilma mingite jamadeta. Saad vaid korraks selle hea tunde kallimaga koos olemisest sisse ja juba pead talle nägemist ütlema. Mis veel kõige hullem (või samas ka hea?) on see, et ise ei saa sinna midagi parata. Sellega tuleb osata leppida. Minul on igatahes sellega hetkel tõsiseid probleeme. Vandumist ja kirumist jagus terveks õhtupoolikuks.

Lisaks kõigele tekitas „rõõmu“ see, et järgneval kahel nädalal keelati külalisi kutsuda. No kurat! Loodan südamest, et nad ümber mõtlevad ja meie peamist motivaatorit siiski ära ei võta. Küsisin igaks juhuks meie ülemuselt veel isiklikult üle, mis tema asjast arvab. Tema vastus oli üllatavalt lihtne: „Loomulikult ei toimu seda järgnevatel nädalatel, sest ise keerasite ju endale.“ Pakkuge ise mis suunas liikus minu tuju kuuldes sellist vastust. Pärast seda läksin süngelt oma kotti pakkima, et valmistuda häireks ning järgnevaks nädalaks metsas. Sellest tuleb meie esimene laager. Loodan, et ilmad oleksid vähemalt head, mitte ei peaks vihmas passima.

Nädala kokkuvõte: Sõjaväe eesmärk stressi tekitada toimib sajaga. Kõnnime õhukesel jääl ja seda, mis meie tuju hoiab, on meilt kuradi kerge ära võtta. Ometigi on see kõik vaid nohu sõjaga võrreldes. Kui miski õpetab hetkes elama, siis see elu siin kindlasti.

XVIII – „Häireeee!“

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 4 oktoober, 2010

Päev kulges edasi nagu ikka – ora tagumikus. Keset päeva saabus jällegi „öörahu“. Harjutasime häireks. Pidime kümne minutiga võtma relvad ning riietes ja kogu varustuses olema autodel. Muidugi leemendasime pärast seda jälle higist. See pesemine, mis peale TBK-d toimus, osutus kasutuks. Suvel Kaitseväes tulebki ca 2-3 korda päevas ennast pesta, iseasi muidugi kas selleks aega ja võimalust antakse.

Saime kätte oma nimesildid. Siiani käisime valgele teibile markeriga kirjutatud nimedega. Kui sildid küljes, tekkis kohe tõelise reamehe tunne. Polnud enam mingi sitanikerdis, vaid korralik nimi ikka juba. Õhtusel jooksmisel koolitati aga noid samu nimekandjaid jällegi astronautideks. Orbiidile tiirlema.

Õhtuse rivistuse korrapidaja oli sedapuhku eriline pedant. Ise ma selliseid inimesi eriti ei salli, sest ei saa aru, kuidas keegi saab seadustes ja määrustes nii näpuga järge ajada. Mis kõige hullem, tundub, et see inimene ise naudib veel seda! Aga no see selleks. Räägin siinkohal, milline näeb välja meie õhtune rivistus ja kuidas see täna erines.

Üks võitleja on kompaniis tavapäraselt korrapidaja, kes viib läbi õhtuse loenduse ja seejärel kannab arvud ette staabi korrapidajale. Seekord sai meie korrapidaja möliseda, sest ettekantavad arvud polnud peas. Minu arvates – miks kurat peakski olema, kui neid saab vaadata? Ega pea pole mingi prügikast, kuhu kõike sodi võib toppida! Igatahes lubas staabi korrapidaja anda häire, kui vormid toolidel pole millimeetri pealt paigas. No selle peale viskas mul küll üle ja ausalt öeldes oleks tahtnud ta sellise jutu peale pikalt saata.

Miks aetakse sellist asja niimoodi taga? Ma saan aru kui harjutatakse kiirust ja tugevdatakse füüsist ning nõutakse territooriumite puhtust. Miks peab aga laskuma tasandile, kus mõõtma hakatakse millimeetrites? Aga jah, tol õhtul pakkisime oma vorme ikka elu eest toolile. Mul läks ca 15 minutit selleks. Pointless, vähemalt minu arust.

Kolmapäev

Öösel kui kell oli tiksunud kella ühe, peale kõlas koridoris läbilõikavalt jäme hääl: „Häireee!“ „Liigutage ennast!!“. Sellest hetkest läks käima kümme minutit. Toas esimesed mehed tormasid relvade järele. Samal ajal teised hakkasid kiirelt oma vormi selga ajama. Nii mõnigi jooksis oma näpud või varbad vastu seina valusaks, sest uni oli siiski silmis ja nägime välja kui kari pilukaid.

Kiirelt sikutasin oma püksid jalga ja riided selga ning tormasin samuti relva järele. Ei jäänud palju puudu, kui oleks ühe kaasvõitlejaga olnud laupkokkupõrge. Siiski meil vedas ja kokku ei jooksnud. Jõudnud kiirelt tuppa, nägin juba kuidas esimesed toast joostes läksid. Ja ega minulgi enam aega passida polnud. Viskasin kiivri pähe, rakmed ja seljakoti selga ja andsin tuld.

Õue jõudsime ca 4-5 minuti jooksul. Vot siis sai naerda. Üks võitleja oli tulnud ilma kiivrita – loomulikult jooksis ta sellele kohe järele. Teiselt võitlejalt küsisin, et kus su seljakott on. Kutt tegi suured silmad, katsus selga ja ütles, et: „Fuck!! Mul polegi see siis seljas…!?“ Too tegi sama kiirelt minekut kui eelmine. Ühel mehel turgatas trepil, et suhteliselt tark on vist ka relv kaasa võtta. Unise peaga ja kiirelt tegutsedes selliseid asju esineb. Hoolimata sellistest väikestest nüanssidest jõudsime vajalikuks ajaks. Saime hakkama!

Võib öelda, et aega oli ka laialt käes. Enne häiret käidi vorme kontrollimas ja minu väga korralikult ja veerand tundi lihvitud vorm oli maha aetud. No palju õnne, mis mõttes nagu! Aga ju polnud millimeetrid siis paigas. Peale häiret lasime oma põied tühjaks ja saime jälle visata oma sooja voodi. Kurat, kui mõnus ikka.

Hommikust äratust meil üks mees ei kuulnud ja küll ta vandus kui silmad lahti tegi ja nägi, et pooled mehed on peaaegu valmis. Kirus meid, et miks me teda üles ei ajanud. Hommikud on paraku sellised, et aega on nii vähe, et toimetad omi asju ja tihtipeale kaasvõitlejat ei pruugigi üldse märgata.

Edasi läks päev mööda väljakujunenud rada ja päevaplaani. Peale õppetöö lõppu vahetati meie vanad voodid uute vastu välja. Lisaks raamile saime uued madratsid (uskumatu, kas pole?). Lõpuks ometi saab korralikult voodit teha ja ei peagi oma kortsus madratsikatet õmblema hakkama. Muidu vana kate oli nii narts ja jättis sellised voldid sisse, et hüppa või ATV-ga. See tekitas kohe palju elevust ja hullem majandamine läks lahti. Vanad voodid võeti osadeks ja uued tassiti sisse ja pandi kokku. Esimese hooga tundus voodi tegemine keerulisem, kuna voodi oli laiem ja sellel ei olnud tal selliseid metallist ääri nagu vanadel. Aga no küll sellega harjub, pole üldse probleem.