Posts Tagged pioneerikompanii

LII – Unesegasena riviaruannet ette kandes

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 30 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädala lõpp ja 14 nädala algus (NAK)

Pühapäev

See on tore päev, mil pidin toimkonda astuma ja seekord korrapidaja kohale. Eriti mul ajaga ei vedanud, sest korrapidaja saab magada kella kaheksast kuni kaheteistkümneni päeval. Meie aga pidime kohe hommikul metsa minema. Noorte ülemused käisid minu juures ja andsid mulle käsu täna öösel eriti hoolikalt kontrollida territooriumeid. Küsisid veel naljatades, et kas mul valged kindad ja vatitikud on olemas. Ütlesin, et neid ma ei vaja.

Käsk on käsk ja kell 22.20 asusime kontrollima territooriume. Mulle muidugi selline nokkimine eriti ei meeldi, kuid pikas perspektiivis on see hädavajalik, et noored harjuksid korralikult koristama. Sest kui hiljem on territooriumitega jama, siis pähe saavad ikka seersandid, mitte reamehed.

Enamus territooriumeid olid täitsa korralikud, aga no väikeseid vigu leiab alati. Seega panime kõik puudused paberile kirja ja ajasime järjest kõik rühmad üles ja panime nad koristama. Ega neil hea ei olnud muidugi, saad pooleks tunniks silma kinni ja juba uuesti pead asuma koristama. Mis teha, see ongi Kaitsevägi, mitte mõnus kodu, kus sa teed just seda mida sina soovid.

Üks rühm koristas lausa poole kaheteistkümneni. Kui läksime oma meeste territooriume kontrollima, oli see ikka allapoole igasugust arvestust. Kuna aga oma võitlejaid üles ei hakka ajama, lasin päevnikel selle korda teha. Hommikul teen igatahes selle porno kohta neile märkuse, nii ka päris ikka ei saa.

Kõige raskem moment tekib toimkonnas mingi nelja ja viie vahel. Siis ma nokkisin ikka päris hoolega. Lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Ja nii tiksudes avastasin, et korrapidaja abi on vahepeal ruumi tulnud ja pool unesegasena kandsin talle perfektselt ette riviaruande. Ega ma ei tea, kas ta aru sai, et ma tukastasin – vähemalt ta ei öelnud küll midagi. Selline olukord pani vere muidugi korralikult käima ja und enam ei tulnud. Igatahes vedas, sest nii vahele jäädes võib väga kergelt saada lisatoimkonna osaliseks ja no seda nüüd küll vaja ei ole.

Nädala kokkuvõte: Tore on vaadata kui uusi mehi juurde tuuakse – siis pole meie vähemalt ainsad keda jälgida. Kiired me juba oleme, kuid endiselt vaja õppida koristamist. Loodetavasti ei tule sellest mingeid jamasid.

14 nädal

Esmaspäev

Kulges tavapärane hommikune rutiin, ainult selle vahega, et olin väga väsinud. Magamata öö võttis oma. Pärast seda, kui olime mehed sööma viinud, minu toimkond lõppes ja tuli minna kolmeks päevaks metsa.

Liikuma hakkasime kuskil kella 11 paiku, sest toimetamisi oli väga palju ja organiseerimine Kaitseväes on ikka suhteliselt aeglane. Seega esimene etapp oligi motoriseeritud rännak. Ronisime autole ja meie metsalaager võis alata. Peale mõningast sõitu (ca 20 km) tegime oma laagrisse väikese rännaku. Kuna oli taktika laager, siis nö olukord ja vaenlase oht oli kogu aeg peal. Seetõttu pidime vastavalt liikuma.

Peale 10 minutit kõndi viskas ühel ülemusel korralikult üle ja saime korraliku sõimu. Et kas kurat te SBK ajal üldse midagi ei õppinud ja ronite üksteisele perse nagu Villu ja Janno. Tema vihapuhangutega oleme harjunud ja pigem teeb see meile nalja ja nii vaikselt kuulasime ja tegime omad järeldused. Igatahes ilm oli väga ilus ja liikumine männimetsas oli igati mõnus. Ainus asi mis oli jama, oli see, et mind pandi lampi kuulipilduja abiks ning minu seljakotis oli veel 400 lintidesse laetud padrunit, mis seda kotti mitte kergemaks ei teinud. Seega kui oli vaja põlvele võtta, kõhuli visata või kiiremaid samme teha siis ma eriti õnnelik ei olnud.

Jõudnud laagripaika, panime oma bibid üles. Telke meil see laager kaasas ei olnud. Valmistasime laagri ette nii nagu vaja, et ööseks oleks kõik valmis nagu vaja. Pärast seda tutvustati meile olukorda ja tegevust mis toimuma hakkab. Õhtul oli meie ülesanne sooritada luure vaenlase tagalasse ja selgitada nii palju infot nende kohta välja kui vähegi annab. Kindlasti tuli vältida tulekontakti.

Pärast seda infot pidime ette valmistama oma käsud. Kui need olid olemas, valis meie ülemus välja ühe mehe kes kogu seda asja juhtima hakkab. Selleks osutusin mina. Ega ma väga õnnelik ei olnud, sest pea ei lõiganud nii kiirelt kui vaja – väsimus passis korralikult sees. Sellest hoolimata andsin oma jaole käsu, millega ülemused päris rahule jäid. Seejärel arutasime veel jaoga läbi kuidas ja mis toimuma saab ning jäime ootama pimedust, et teele asuda.

LI – Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 23 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Neljapäev

Hull päev. Nagu oleks noorteaeg tagasi tulnud. Käisime laskmas, harjutasime varitsust ja ei tea mida kõike veel. Varitsust harjutades sai omajagu passitud ja ka mõnusalt joosta. Terve päev oli täis toimetamist ja askeldamist. Hoolda relvi, täida käske, korista, küüri ja tee ei tea veel mida. Just vaba aja puudumine on minul see, mis motti mõnusalt alla tõmbab. Kui saad vähemalt natukenegi päevast tegeleda oma asjadega või puhata on enesetunne ikka tunduvalt parem.

Paljudel võitlejatel on tuju päris kehv kuna järgmise nädala alguses minnakse metsalaagrisse. See ei ole just kõige mõnusam. Telke me kaasa ei võta ja magamine toimub bibide all. See omakorda tähendab sittade ilmade korral külmetamist. Ülemused ütlesid, et see toob välja mis puust mehed me oleme. Lisaks soovis ta, et vihma tuleks, et asi huvitavamaks muutuks. No mida veel, seda jama poleks küll vaja. Niigi teada, et öösel eriti magada ei saa ja vihm on viimane asi mida meil vaja on. Seda muidugi minu seisukohast.

Rivistusel olles polnud olukord parem kui eile ja jällegi surusin oma keelt ja huuli hammaste vahele, et mitte naerma puhkeda. Ise saad veel vahel naeru nagu pidama, siis aga turtsatab keegi su kõrvalt ja endalgi läheb käest ära. Rivistusel seistes sai selgeks, et sügis on taaskord kätte tulnud. Tuul on läinud ebameeldivalt külmaks ja jahedaks. Samuti on märgata seda, et õhtud samm-sammult lühenevad ja see pole hea, sest valgus on see, mis energiat annab. Noortel võib ikka raske olla, niigi raske ja masendus ning ilmad ei tõsta eriti tuju. Meil veel polnud nii hull, sest suvel olid päevad pikad ja tihti paistis ka päike. Neil seda privileegi pole, jah aga nemad on ka ainult kaheksa kuud.

Reede

Enne lõunat oli ca kümne kilomeetri pikkune orienteerumine. Ilm oli jooksmiseks mõnusalt jahe ja seega oli lausa vägagi nauditav trenn. Saad joosta ja rahulikult pead mõtetest tühjendada ja lihtsalt jooksmisele keskenduda.

Pärast seda oli topograafia arvestus ja linnalubade täitmine. Töö ise oli päris lihtne, eriti kui veel selleks natukenegi valmistunud oled. Ja neid lube täitsid juba suurima hea meelega, sest need on selge vihje, et varsti pääseb jälle koju.

Kuna toad olid kehvasti koristatud, saime 15 minutit lisaaega juurde, et puudused kõrvaldada. Kui me sellega hakkama poleks saanud, oleksime pidanud veel terve tunni koristama. Sellega ühel pool, seisime jälle rivis ja ootasime neid vabastavaid sedelikesi. Nendeni läks veel aega, kuna rahul ei oldud duširuumide koristamisega. Täpsemalt olid ülema arvates segistid liiga katlakiviga koos. Pean tunnistama, et me neid siiani polnud kordagi küürinud ka. Reede polnud nende puhastamiseks muidugi mõista just parim aeg, aga mis teha.

Teised seisid rivis kuni meie segisteid küürisime. Olukord seal eriti paremaks ei läinud ja meie olime nühkimisest higised. Lõpuks tuli ülem ja ütles, et kobige rivvi ära. Sel hetkel küll tundus, et ekstra otsitakse vigu, mille eest meile keerata. Lisaks rääkis ta ära loo moraali. See oli nii, et kui üks jagu blokib ja ei tee asju korralikult, siis see tähendab, et terve rühm blokib. Ühtsus, ühtsus ja veelkord ühtsus on oluline. Lõpuks saime siiski minema

Annaksin teile edasi ka enda väikese õppetunni, mis ma Kaitseväest olen saanud. Kuna nädalavahetus möödub kiiresti, siis sõjavägi õpetab nautima olevikku ja väikeseid hetki, mida muidu ennem tsiviilis ei osanudki märgata. Ja see tegelikult on väga vajalik, sest me elame ju olevikus ja kui me seda nautida ei suuda, ei suuda me ka tervet elu nautida. Tihti on nii, et ootame ja ootame midagi – ja kui see käes on, siis sel hetkel hakkame uut asja ootama. Ilma, et me naudiks seda hetke, mida olime oodanud. Ok – läks vähe filosoofiliseks ära, aga usun, et saate poindile pihta.

L – Kiirusega ok. Mopilükkamine vajab timmimist.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 16 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Nagu ma siin korduvalt olen maininud, on elu läinud paremuse poole ja päevas jääb lausa ca 1 h vaba aega, et tegeleda oma asjadega. Mina kasutan enamasti seda aega lugemiseks ja oma ideede analüüsimiseks. Tänagi istusin sõbraga maha ja genereerisime ideid, mis äri tuleks välja saades alustada. Selline asi hoiab ilusti Kaitseväes meele erksa ja motivatsiooni üleval, lisaks saad oma aega otstarbekalt kasutada. Lihtsalt lebotamine oleks ju selge ajaraisk.

Paljud võitlejad ütlesid, et nad pole elus nii palju lugenud, kui nüüd Kaitseväes. Et kellel tahtmist on, saab ennast igati harida. See on loll jutt, et ei jõua või ei saa. Noorteajal on jah raskem, kuid seda enam peab olema endal tahtmist. Nagu mul üks tuttav, kes teenis minust aasta varem ütles, et lugeda sa raudselt ei jõua, sest tema ei jõudnud SBK ajal mitte ühtegi lehte lugeda. Kahtlesin tema väites ja see sai ka tõestust – SBK lõpuks olin lugenud ca 1200 lk – seega kõik on tahtmise küsimus.

Kolmapäev

Kiiruse oleme vähemalt hommikul paika saanud ja tundidesse me enam ei hiline. Hästi palju sõltub vastutavast ja tema oskusest planeerida aega ja nõuda seda sama meestelt. Kui ikka rühma vastutav on uimane, siis pole tervest rühmast ka midagi head oodata.

Üks asi selgeks saadud, tuli hakata õppima järgmist. Meie ülemad ei olnud meie koristamisega täna rahul. Üks kraanikauss määriti ekstra nende poolt ära, et me asjadest aru saaksime. Koristamine on mul tsiviilis suhteliselt viimane asi mida ma teha viitsin, nii ka Kaitseväes. Ega mu nägu särama ei lähe kui moppi saan lükata. Pole parata, tuleb olukorraga leppida ja tõdeda, et peale seda kui saame endale pulgad peale, hakkavad seda tegema reamehed. Vot see on seerude puhul küll igati hea eelis. Muidugi on vastutust rohkem ja muid kohustusi, aga vähemalt ei pea lappi mööda lennuvälja (loe koridori) vedama.

Kaitseväes on nii, et igal rühmal on oma söömise kellaaeg. Tobe on aga see, et peame söökla ette minema koos kompaniiga. Seega enne meid sööb sisuliselt mingi 200 meest. Seega saime ka täna passida söökla ees rivis lihtsalt mingi 30 minutit ja oodata oma korda. Ilm oli harjumatult jahe ja see seda ei soosinud. Loodan, et ülemused saavad asjast aru ja rohkem kui kaks rühma korraga sööma liikuma ei pea. Mis mõte on lihtsalt niisama seal seista, oodata ja külmetada? Mina seda biiti ei jaga.

Käisime täna lasketiirus. Noorteajal kõndisime sinna alati jala. Maa iseenesest pikk ei ole – ca 3 km. Seekord läksime sinna meie üllatuseks autoga. Väga luksuslik. Nii on see laskmine täitsa mõnus. Viiakse kohale, teed oma paugud ära ja asi tahe.

Iseenesest läks laskmine päris hästi. Tihedus oleks võinud vähe parem olla, kuid vähemalt kõik kuulid leidsid oma tee märklauda. Ikka imestan, kui uimased mõned mehed võivad olla. Üks käis lasketiirus vinnastatud relv seljas. Liikuvad osad olid ettelöömata ja padruniväljaheite ava passis lahti. Need, kes Kaitseväes on käinud, teavad täpselt, mida ma mõtlen. Teistel võib olla vähe keerulisem. Igatahes ma ei kujuta eriti ette, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.

Õhtul oli esimest korda uute meestega koos rivistus. Vast mäletate kui naljakas meil oli esimesel rivistusel üldse. Seekord oli umbes sama. Ja pärast seda olid vähemalt minul huuled korralikult puruks hammustatud, et mitte naerma puhkeda. Põhjus lihtne – oli väga palju uusi ja naljakaid nimesid. Nimi muidugi meest ei riku, aga nalja sai omajagu.

Loodan, et sellega harjub, sest naeru kinni hoida on suhteliselt vaevaline ja kui rivis kihistada, siis on kindel, et mingi jama sellest tuleb niikuinii. Ausalt öeldes eriti mingeid lisategevusi ja kohustusi nagu ei tahaks teha, seega pigem olla rahulikult hall mass ja seda kogu rühmaga.

XLIX – Uued näod väljaõppekeskuses

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 9 mai, 2011

Ajateenistuse 12 nädala lõpp ja 13 nädala algus (NAK)

Pühapäev

Meeleolu on üsna hea, sest tsiviilis on ikka ülim olla. Uskumatu. Varem vaba olles seda hinnata ei osanud. Nüüd on aga asjad risti vastupidi. Oskad hinnata iga hetke, mil viibid eemal Kaitseväest. Olen realist ja üsna kindel selles, et reservi saades mingi aja pärast jälle seda tsiviilelu enam sellise pilguga hinnata ei oska. Eks ma siis jälle mõtlen tagasi Kaitseväe aegadele. Hoolimata mõnusast meeleolust, tagasi kasarmusse just eriti ei kipu. Ja üks on kindel, uus nädal tuleb huvitav, sest saabuvad uued tüübid. Ja loodan, et meie enam vooditega rallida ei saa, sest las ka uutele jääb see mõnus võimalus.

Nädala kokkuvõte: Kõrgem auaste toob kaasa suuremad kohustused. Tundub, et elu Kaitseväes hakkab paremuse poole liikuma.

13 nädal

Esmaspäev

Koridoris kajab valjult „ÄRATUUUS!!!“ See tähendab uue nädala algust. Jälle on üks nädal vähem Kaitseväes olla. Igatahes oli tore tõdeda, et eelmise reede õppetunnid olid poistel värskelt meeles ja juba nelja minutiga olime kõik õues rivis. Hea, kui mehed oma tegude eest vastutust võtma hakkavad ja mõistavad asju, mis vaja teha on.

Pärast lõunasööki paitas meie silmi üks väga kena vaatepilt. Meie linnak oli täis tsiviilriietes noori mehi. See sai tähendada ainult ühte – uued poisid on saabunud. Ma ei varjagi kui rõõmsaks meie tuju läks, sest nüüd pole me ainsad keda pannakse. Aga jah, nad ei erinenud meist kui tulime. Vaadati arglikult ja uudistavalt ringi, mis toimuma hakkab ja ütleme nii, et ühtegi naeratust ma nende suudelt välja ei lugenud.

Eks see on üks kõige raksemaid momente ka. Sa ei tea mida sa täpselt pead tegema ja kuidas käituma. Sa ei tea kas su ülemused on normaalsed või m*nnid. Sa ei tea, mis meestega sind kokku pannakse, on nad asjalikud või lihtsalt mingid rullnokad, kellel meri põlvili. Kuradi palju sõltub alguses ikka heast juhusest.

Pärast lõunat, kui uued klemmid käisid oma varustust toomas, tegime meie militaarsporti. Läksime taktikavormis ja kiivritega jooksma. Lisaks jooksmisele harjutasime ka koostööd, vedades mööda põldu redeleid ja kive, ronides üle seinte ja joostes läbi mingite varemete. Lisaks pidime haavatuid vedama mööda kände ja mägesid. Paljud said sellest vägagi mõnusa fiilingu. See polnud jälle lihtsalt mingi dressidega perimeetri jooksmine.

Nagu ka meie ülem ütles – tossudes ja dressides on kerge joosta, aga see ei näita teie võimekust lahinguväljal ja seda me nüüd harjutama hakkamegi. Meile see igati sobis, sest iga vaheldus paremuse suunas Kaitseväes on alati teretulnud. Ja kuna ülem oli meil igati aktiivne, lubas ta selliseid treeninguid meile võimalikult palju tegema hakata ja ütles, et ärge kartke, fantaasiast mul puudus ei ole.

Teisipäev

Buss toob juurde üha uusi ja uusi nägusid. Meil on neid vaadates palju nalja – pakun, et see pole vastastikune. Nemad lihtsalt püüavad kohaneda ja naljast on veel asi üsna kaugel. See kõik sõltub palju muidugi inimesest endast. Tuleb tõdeda, et vaataks tõesti nagu peeglisse. Olime kolm kuud tagasi täpselt samas seisus. Ainuke vahe oli see, et meie teenime üksteist kuud ja nemad kaheksa. Mõnus on vaadata ja nägu läheb naerule, kui neid vaadata marssimas või käsklusi täitmas. Kõrvaltvaatajana nagu kari lambaid. Olime ise samasugused, seega tean, et nädala lõpuks on olukord juba täitsa ok.

Õppisime taaskord kolmnurk laagri hõivamist. Õnneks ei roninud me selle tegemiseks metsa vaid tegime seda kasarmu ees põllul. Lisaks õppisime koostama maastikumudelit. See on põhimõtteliselt käepärastest vahenditest maapinnale tehtud kaart, et anda käsku või selgitada mingit ülesannet.

Tunnist tulles tõime kaasa parajalt palju sodi ja heina. Kohe tekkisid koristamise pärast pinged. Osad mehed arvavad, et kui nad pole enam reamehed vaid õppurid, on neil kohe õigus koristamisest viilida. Nii see ikka pole, sest oleme kõik sama auastmega, lihtsalt osad kujutavad endale liiga palju asju ette. Kuna koristamist tehti suhteliselt üle käe, siis sellega ülemad rahul ei olnud. Saime kohe kanni selle eest ja hoiatati, et kui selline asi korduma hakkab, siis saame seda nädalavahetusel harjutada. Selline asi veel puudus! Igatahes usun, et see peaks olema piisav motivaator asju korralikult teha.

Tegelikult ega olukord polnud ka hull, aga kuna oleme uute ülemate käsutuses, siis tahavad nad alguses korda kehtestada ja asjad paika panna. Sest kui alguses suhtuda lõdvalt, siis ei taha ette kujutadagi, mis toimub paari nädala pärast. Eks me saame seda ise siis ka praktiseerida kui oma mehed ükskord kätte saame. Tuleb loota, et kaader nendega head tööd teeb, sest siis on meil sellevõrra lihtsam.

XLVIII – Pill tuleb pika ilu peale

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 2 mai, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Homme on lootust koju saada. Loodan siiralt, et meile ei keerata. Nagu üks ülemus ütles, et peame rohkem trenni tegema ja vähem sööma. Muidu on naba püsti nagu pöial. Loodan, et seda treeningut ei soovita sel nädalavahetusel teha. Ma eelistaks voodis lesida.

Toimus ka rühmaülema tund, kus ta rääkis endast ja oma põhimõtetest. Lisaks saime ka meie sõna ja pidime vastama mõnele küsimusele. Kui vana oled? Millega tegeled? Miks soovid saada jaoülemaks? jms Kõik said oma mõtted välja öelda ja kuulda millega mehed tegelevad. Oli väga huvitav ja kasulik. Pärast läksin nii mõnegi mehe juurde, et küsida täpsustuseks üht-teist juurde. Ilma selle tunnita poleks seda tõenäoliselt juhtunud.

Reede

Päeval olid tunnid juhtimisalustest, kus harjutasime jao juhtimist ja seda, kuidas üldse tuleks tundi ette valmistada. Selle ülemusega oli jälle nalja kui palju. Nõrgemad mehed said kindlasti hirnumisest krambid. Kui selliseid läbiviijaid oleks rohkem, siis oleks Kaitsevägi palju parem. Selliste tundide puhul võtab aju paremini infot vastu ja oled ise tähelepanelikum. Enamasti kipub olema nii, et materjal antakse edasi tuimalt ja siis tehakse suured silmad, kui midagi pole meelde jäänud. Nii päris asjad käia ei saa. Seega näengi, et kaadri koolitamisoskustele tuleks rõhku panna ja neid asju saab ju edukalt õpetada.

Pärast lõunat hakkasime oma territooriumeid koristama – suures lootuses, et ehk lastakse koju. Nädala sees selle kohta muidugi infot ei jagatud, seega valitses täielik teadmatus. Selline süsteem on parajalt tobe. Kui oleks kindel asi, teaks asju ära planeerida ja ka motivatsioon oleks nädala sees tunduvalt kõrgem. Ju kardetakse seda, et kui teame et välja saame, laseme ennast lõdvaks. Võib-olla mõni mees nii teekski, kuid enamikul oleks parem tuju ja see tagaks ka parema materjali ja oskuste omandamise. Aga nagu meie pärimise peale vastati – miks me teadmatuses peame olema, – sõda ongi teadmatus. Bullshit, praegu pole ju sõda.

See selleks, igatahes kui seisime rivis, et oodata oma linnalubasid, kõndis üks ülem rivi ees ja rääkis. Mehed, kui te ei saa aru sellest, mida teile räägitakse, siis on see vaja talletada lihasmällu. Ise olete tulevased jaoülemad, aga trepist liigute nagu mingid pensionärid. Seega peame hakkama kiirust harjutama.

Too moment ma jagasin ära, et koju minemise asemel hakkame mingeid vigureid tegema. Ja ei pidanud kaua ootama kui kõlas käsklus „öörahu, kaks minutit aega“. Enne kui te oleks jõudnud ühe sõrmenipsugi teha, oli koridor tühi. Jooksin samuti siva oma tuppa. Kakkusin kiirelt riided seljast ja proovisin neid mingil määral kokku panna. Koridoris kõlas „aega üks minut“ viimased kohendused ja hüppasin oma voodisse. Lamasime voodis ja ootasime vaikselt, mis edasi sama hakkab. Ülemus oli vahepeal ruupori hankinud ja rääkis sellesse: „unemati ütleb – aega üks minut, et olla dressides koridoris.“

Fuck, olin just oma dresse pesnud ja kuivama pannud. Jooksin nii kiirelt, et vaevalt jalad maad puutusid kuivatusruumi poole. Selliseid mehi oli veel, ma polnud vähemalt ainuke. Kui aeg kukkus, olin endiselt oma bokserites (pommitajates) ja dressid olid käes. Kuna pool rühma ülesandega hakkama ei saanud, kõlas jälle: „kaks minutit öörahuni“

Nojah ja jälle jooksed. Selle rabelemise peale hakkas higi juba jooksma ja see väga hea tunne polnud. Muidugi tegime nalja ja rääkisime. Ülemus käis uste taga ja ütles, et tahab ainult kuulda peeretamist ja norskamist – meie tuba seda talle ka pakkus. Selle peale naeris ülem isegi päris hoolega. Lõpuks kõlas: „Äratus, viie minutiga koridoris, voodi on tehtud ja asjad kaasas, saate ära linnaloale.“

Samal ajal kui linnalubasid jagati rääkis ülemus, et loodetavasti võtate sellest õppust ja enam nii ei uima. Ise hoian ka pöidlaid, et viimased uimerdised seda üritust tõsiselt võtavad ja me juba esmaspäeval uuesti sama nalja tegema ei pea hakkama. Aga kaua oodatud sedel käes, mis tagas väljapääsu väravatest, tekitas igavesti hea tunde. Kui iga nädalavahetus välja saaks, oleks super lux.

XLVII – Mugav ja lebo. Sabarakk tajub voodiralli ohtu…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 25 aprill, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Uskumatul kombel oli meil nüüd lõpuks ometi vaba aega. Seda sai igaüks vastavalt oma parimale äranägemisele kasutada – teha trenni või käia sõdurikodus. Igatahes oli meie meeleolu igati tõusuteel ja enam mingit ängi pole. Järjest enam saime omavahel toas tuttavamaks ja vaikselt hakkab kogu rutiin paika loksuma. Alguses ikka 50 meest ühel korrusel on harjumatu. Lisaks saime kätte ka oma esimese auastme ehk õppuri märgi. Ja see andis meile tavaliste reameeste üle võimu. Eks ole näha kuidas seda keegi kasutama hakkab.

Kolmapäev

Hommikul oli meil kena üllatus. Terve meie maja kanalisatsioon oli umbes. Ei teagi, kas keegi oli siis sellise puraka pannud, mis torudest läbi ei mahtunud, või oli asi milleski muus. Igatahes läksime ennast pesema kõrvalkasarmusse. Ja oh imet, mis elu seal vendadel oli. Üheksakesi olid toas, rühmasaun, üksteist pesukohta ja ei tea mida veel. Korrusel võitlejaid ainult nelikümmend. Seega olid nende elamistingimused ikka väga luksuslikud.

Toimus rivitund. Õppisime nüüd juba ise rivi juhtima ja käsklusi andma. Pean tõdema, et ega see väga lihtne polegi. Jälgida tuleb joondumist ja kui harjutasime, siis tuli ka vaadata, et omavahel rivisid kokku ei laseks põrgata. Samas polnud see ka mingi kosmosetehnika ja enamik said sellega hakkama. Paljud õppisid alles nüüd oma häält kasutama. Sest rivi ees olles vaikselt käsklusi jagada on sama nagu kurdile muinasjutte rääkida – lihtsalt midagi ei kuule.

Pärast seda saime kogeda midagi sellist, millest me siiamaani Kaitseväes ilma olime jäänud. Ehk ideaalselt ja huvitavalt ettevalmistatud tunnist. Klassi sisenedes tuli makist manowar ja ülem viskas esimesest momendist korralikku kildu. Tunni teema oli sõjaväeline pedagoogika, kuid see esitati meile nii, et väga paljud elukutselised koolitajad kahvatuvad selle mehe ees. Kohati läksid ta naljad ka üle piiri ja päris ropuks. Kogu tund oli kaasahaarav ja mõtlemapanev. Ülem ise käis ringi vibunoolega millega ta vehkides eredalt väljendas seda kuidas ta sellega tukkujatel kõrvad peast eraldab. Pärast sellist juttu ei tulnudki kellelgi mõttesse tukastada või unenägude maale minna. Selleks ei olnud tegelikult ka põhjust, sest jutt oli huvitav ning näited mis toodi, olid väga tabavad kogu teema kohta.

Nagu ma ka ennem mainisin pööratakse meile vähem tähelepanu ja me hakkame sellega täitsa harjuma. Ja loomulikult on see äärmiselt mõnus. Distsipliini tuleb muidugi säilitada, aga vähe rahulikumalt saab hingata ikkagi. Ei pea kartma, et ülemused iga hetk nurga tagant tulevad.

Vaikselt käivad ettevalmistused uute meeste tulekuks. Komplekteerisime juba tube ja sättisime asju paika. Oh nad ei kujuta ettegi mis neid ees ootab. Samamoodi nagu ei kujutanud meiegi. Ühes võin aga kihla vedada, nalja hakkab nendega veel saama. Sest mäletan millised olime ise. Ei jaga mitte sittagi mis toimub. Antakse mingeid käsklusi ja nõutakse asju, mis alguses tunduvad lausa ulmelised. Kui ma saaks midagi uutele tulijatele veel öelda, siis seda, et nautige oma viimaseid vabu päevi. Ja jällegi tuleb tõdeda, et kahjurõõm on magus.

Neljapäev

Tuleb tunnistada, et oleme ennast lõdvaks lasknud ja muutunud liiga mugavaks. Hilineme peaaegu igale poole. Eriti on seda näha hommikul. Viie minuti asemel oleme väljas kaheksa või alles kümnega. Teod siirupis liiguvad ka kiiremini kui meie hommikuti trepist alla roomame. Selle kohta saime ka ülematelt esimese hoiatuse. Usun, et esimesed kiirusetreeningud a la voodirallid pole enam kaugel. Eriti nagu ei tahaks noorteaega uuesti hakata meelde tuletama. Kõige hullem ongi see, et ca 90 prossa mehi liigutavad ennast enam-vähem, aga sellel kümnel prossal on siiralt pohhui. Nagu te aru võite saada, saab paraku kanni ikka terve rühm.

Hea on see, et osad võitlejad näitavad üles head juhtimisoskust ja suudavad rühma natuke mõtlema panna. Igal ühel pole julgust astuda viiekümne mehe ette ja nii sõna võtta nagu üks meie võitleja tegi – respect. Sellised mehed on ka aspirantuuri materjal ma usun.

Täna saime kätte oma talvejoped. No küll ikka osade asjadega võib kaua aega minna. Osad valisid oma jopesid kauem kui enamik naisi kuskil poes riideid proovivad. Ja kui asjad käes, tegid osad vennad korraliku moedemo. Etendati laigulist hip-hopi. Jope eest lahti, laibakas särgi peal rippumas ja müts viltu peas. Usun, et kui mõni ülemus seda oleks näinud, oleks see kutt pidanud oma singli välja andma. Mõnel lühemal mehel väga ei vedanud ja jope ulatus peaaegu põlvedeni. Ja siis naersimegi, et miks sa endale mantli võtsid, et tahtsid teistest parem olla jah? Selline nokkimine Kaitseväes on ikka väga tavaline, et kes sellist asja ei kannata, siis võib kohati päris raske olla.

XLVI – Mida s**em, seda parem. Kaitseväe vanasõna.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 18 aprill, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

12 nädal

Esmaspäev

Hakkas üksteisega tutvumine. Osad näod toas olid küll vanad, kuid siiski koondati mehed NAK-i nelja rühma pealt. Toas oli nüüd kokku neliteist meest, enne oli meid kümme ja sedagi tundus palju. Igatahes meie vaim ja keha kohanes öö jooksul jälle militaarse keskkonnaga ja juba hommikust alates oli tuju päris laes. Muidugi mitte kõigil, sest osad vennad põdesid veel korralikku pohmakat. Usun, et hommikune jooks oli neile paras piin.

Pärast rutiinseid hommikutoimetusi läksime auditooriumisse, et saada tuttavaks pioneerikooli kaadriga ja selle kursuse eesmärkidega. Ülem rääkis meile neljast punktist või ka nii öelda põhimõttest, mis alates tänasest kuni kursuse lõpuni kehtima hakkavad.

Esimene – mida sitem seda parem. Ühesõnaga, et võtaksime väljakutsed vastu ega pabistaks kehvade olukordade pärast. Sellistest olukordadest õppivat palju – eks näis. Teine – ära karda kohustusi ja vastutust. Kuna meid koolitatakse jagu juhtima ehk kaheksa mehe eest vastutama, siis peame selleks ka valmis olema ja harjuma selle olukorraga. Seda enam, et praegu on aega õppida. Kolmas – kes esitab küsimuse stiilis „miks mina?“, see kukutab ise ennast trepist alla. Seega kui sulle midagi öeldakse, täidad sa selle vastuvaidlematult. Neljas – ära aja paska. Kui on probleemid, siis räägi sellest kohe. Seega kõik peab olema aus ja otsekohene.

Ütleme nii, et ta andis need põhimõtted kenasti meile edasi, seda enam, et ta tegi seda läbi huumoriprisma. Lisaks anti teada veel seda, et esimese kuue nädala jooksul ööbime väljas seitse ööd ja tõenäoliselt bibide all, mitte telkide. Loodetavasti ei saa need ööd väga külmad olema.

Pärast seda jätkusid terve päeva jooksul määrustike ja topograafia tunnid. Mulle klassitunnid väga meeldivad, sest väljas ma eriti põrgata ei viitsi ja klassis saab rahulikult omi mõtteid mõelda ja igast ideid analüüsida ja mõelda. Poisid käivad ka iga vahetund nüüd suitsetamas, sest enam seda kolme sigareti piirangut ei ole. Ma imestan, et nad veel selliste koguste peale näost siniseks pole läinud.

Esmapilgul tundub asi olema igati vabam ja mõistlikum kui noorteajal, mil meil pidevalt ora poolenisti sees hoiti. Eks nüüd saadakse aru ka, et oleme valmis ise rohkem vastutama ja igasuguseid lohhe pole NAK-i saadetud ka, keda peaks erilise tähelepanu all hoidma. Siia siiski valitakse need, kes on natukenegi asjalikumad. Muidugi läks ka autojuhtideks palju häid ja asjalikke kutte, kes oleksid siia ideaalselt sobinud – nemad aga tahtsid lube saada ja inimeste asemel masinaid juhtida.

Tooksin välja mõned paremad väljendid, mida me tänase päeva jooksul kuulda saime. „Kui tekib mingeid probleeme, siis esimene mees kellel munad veriseks lüüakse on vastutav ja alles siis teie“ ning „kui saate mingi jamaga hakkama, siis lööme teile sampa pudeli kannaga perse“ Seda kõike öeldi muidugi naljaga, kuid eks seal taga peitub ka tõetera, et kui tekitate probleeme, siis ainult iseendale.

Arutasin veel tänasel õhtul ühe parima sõbraga tulevikuplaane ja mõtisklesime üldse vähe elu üle järgi. Kaitsevägi on selliste mõtete mõlgutamiseks ja oma elu edasiseks planeerimiseks väga hea koht. Siin olles saab palju asju ära teha, või vastupidi võid selle aja lihtsalt raisku lasta ja oleskleda. Valik on täiesti enda teha. Selline arutelu andis jälle kõvasti motti juurde ja olen igati rahul, et meid koos temaga aega teenima pandi.

Teisipäev

Õppisime päeval raadiojaama ja sellega tegutsemist. Saime aparaadist natuke aimu. Osadel vendadel läksid sellist tehnikat näppides silmad täitsa särama. Mind jättis see suhteliselt külmaks ja viimases pingis tegime teise kaasvõitlejaga täpselt nii palju kui vaja oli. Eriti genereerima ei viitsinud midagi hakata. Pärast seda toimus riviõppe teooria. Saime lõpuks teada, milleks seda rivi üldse täpsemalt vaja on. Ma ei hakka koonerdama ja jagan seda teadmist teiegagi. Rivi Kaitseväes on distsipliini alus ja võimaldab mehi kõige efektiivsemalt ja otstarbekamalt juhtida. Muidu jookseks ringi nagu peata lambad.

XLV – Elu tsivilistina

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 11 aprill, 2011

Ajateenistuse 11 nädal (PUHKUS)

Tunne on tõesti hetkel selline nagu oleks kuskilt vanglast vabanenud või kuskilt ikkest. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, mis tunne on minna lõplikult sõjaväest ära ja sukelduda pea ees jällegi tsiviilellu. Ja uskuge, see tunne saab olema kuradima magus. Ma pooldan igati seda, et mees peaks Kaitseväes käima, aga praegu ootan siiski ka ise seda lõppu. Seni võtan aga mis võtta annab.

Esimesel õhtul väljas olles tuli juba kell 22.00 valus unekas. Ütleme nii, et rutiin on korralikult sees. Esimesel öösel kodus magades oli mu vaim ikka veel Kaitseväes ja kui naine mind kaissu üritas võtta, olevat mina öelnud, et ära tee, et ma pole pede. Ju nägin unes, et viibin endiselt meeste keskel. Õnneks see nii polnud. Järgmistel öödel seda nalja õnneks enam ei kordunud.

Kujutan ette, et valdav osa meestest oma puhkuse ajal muud väga teha ei jõudnud kui juua ja lebotada. Mulle selline asi väga kohane ei ole. Seega saingi kokku paljude sõprade ja tuttavatega, arendasin natuke edasi oma äriideid. Kirjutasin arvutisse Kaitseväes tehtud märkmeid, aitasin natuke mtü-d kuhu kuulun ning käisin mängimas cashflow’d. Ma ei kiidagi ennast ega laida teisi, lihtsalt erinevatel inimestel on erinevad väljakutsed ja arusaamad.

Tuttavad kiitsid, et olen päris heasse vormi saanud. Muidugi paljuski tänu sõjaväele, sest keskkond on vägagi soosiv, kuid eelkõige peab olema endal tahtmist teha lisapingutust. Väga kerge on ju lihtsalt istuda ja puhata. Palju küsiti minu muljeid ja arvamust Kaitseväest. Ütlesingi, et olen positiivselt üllatunud ning praegused kogemused on kõvasti minu ootusi ületanud.

Neljapäev oli see tore päev puhkusest mil sai toimuma meie SBK lõpupidu. Tähistasime kõige sitema ja raskema perioodi möödumist Kaitseväes. Olime ainuke rühm, kes seda viitsis korraldada. Meil mingit probleemi ei olnud ja paari kaasvõitlejaga tegime selle ära. Vast kõige parem moment oli see, kui nägime üksteist isiksustena ja tsiviilriietes. Ütleme nii, et üllatusmoment oli jõhkralt suur. Kes oli hip-hopi stiilis, kes ei tea milles. Kaitseväes kandsid kõik ühtset vormi ja midagi muud ei osanud ka teiste seljas ette kujutada. Aga jah igati pull. Kohale tuli ca 20 ajateenijat ehk peaaegu pool meie rühmast. Sisenesime oma kiilaspäise pundiga Baribali piljardiklubisse, kus meile pakuti igati korralik ja viisakas teenindus. Alkoholi kulus muidugi omajagu, kuid kõik jäi suhteliselt mõistuse piiridesse. Mõni võitleja hindas küll oma alkoholi hävitamise võimet pisut üle, kuid pole hullu – see käib asja juurde. Lahkusime sealt ca kahe paiku. Ise läksin koju, osad klubitasid ja jõid veel hommikul kaheksani. Ja pean tõdema, et selle pundiga olles oli tunda ka seda õiget küünarnuki tunnet ja ühtehoidmist.

Viimased päevad veetsin naise seltsis ja uurides natuke internetiturundust. Elu on hetkel igati lill. Neid ridu kirjutan bussis sõites Rakverre, et sealt edasi juba suunduda väeossa. Parema meelega oleksin muidugi väljas, kuid tagasiminekul eriti vastikustunnet hetkel ei ole ja loodan, et ehk juba järgmine reede saab jälle välja.

Pühapäev

Ütleme nii, et kui ma bussis olles veel tagasituleku kohta mingit vastikust ei tundnud, siis esimesed sammud väravast sisse astudes olid küll jubedad. Reaalsus jõudis liigagi järsku kohale. Jälle tuleb alluda korrale ja distsipliinile. Sõbraga sisse jalutades tegime küll nalja, aga eks tuju oli sellele vaatamata kehvapoolne. Selliste olukordade puhul aitavad head mõtted pikemas perspektiivis. Olgu selleks siis helesinine reservinägemus või mõni muu motiveeriv seik. Igatahes seda taktikat kasutades muutus olukord minu jaoks pisut paremaks. Sest kurat, eks iga asi saab ju millalgi otsa – pole sel sõjaväelgi enam pikka pidu.

Tuppa sisse astudes sain aru, et ma polnud sugugi ainus sellises vaimses seisundis. Üheksa kutti oli toas ja praktiliselt juttu ei aetud. Kõik olid omades mõtetes ja jällegi tuli üle elada väike kohanemise šokk. Ainus asi mis meid lohutas oli see, et varsti tulevad uued poisid teenima ja neil on veel hullem. Tüüpilisele eestlasele on kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm. Loodan, et juba lähipäevil läheb see tunne üle ja harjub jälle Kaitseväega ära.

XLII – Lugu sellest, kuidas puss tuleb pika punnitamise peale…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädala lõpp ja 10 nädala algus (SBK)

Õhtul saime teada, et nädala pärast lähme laiali, kuna autojuhid kolivad ära kõrvalkasarmusse. See tekitas veidi kurva tunde, sest kui oled ikkagi kuttidega kaks ja pool kuud ninapidi koos olnud ja selles uues militaarkeskkonnas koos hakkama saanud, siis on ikka kahju. Samas eks üksteist näeb ikka ja osadega jätkan suhtlemist nagunii. Muidu valitses meil ülev meeleolu. Hoolimata korralikust santlaagrist mis meil oli. Tegime endale mõnusa sauna ja nautisime saavutamisest tulenevat head rõõmu. Ja vähemalt minu jaoks osutus rännak oodatust lihtsamaks.

Pühapäev

Toimus külalistepäev ja oli ülimalt hea koos oma naisega aega veeta. Vahelduseks meestele on ka naiste seltskonda vaja. Igatahes, oma kallima nägemine andis jälle kõvasti motti juurde. Lisaks veel see, et kohe-kohe on algamas puhkus. Ma võib-olla korrutan seda pidevalt, aga no tõesti – hetkel ei oota ma midagi muud, kui et siit kasvõi natukeseks eemale saada. Seekord polnud külalistepäeval ka mingit ajalist limiiti, seega sai rahulikult koos olla. Väike täpsustus siiski – oli 40 minutiline paus korrapidaja kontrollrivistuse ajaks. Ja kuna me viie minuti asemel jõudsime sinna viieteist minutiga, siis öeldigi, et niimoodi tegutsedes me sõjas küll hakkama ei saaks. Lisaks veel mõnitas, et näete – tänu teile pioneerid kaotati sõda ja kõik suurtüklased on surnud.

Pärast mõnusat külalistepäeva algas meil koristamine. Kompanii vastutav vist kartis, et me vabal ajal mingi lollusega hakkama saame ja seega pani meid kõiki kasarmut küürima. Tõmbasin aknalaualt tolmu kui märkasin, et üks rühm koristab gaasimaskides. Näitasin seda ka teistele ja jälle oli meil lõbu laialt.

Kaitseringkonna korrapidaja ei olnud meie territooriumitega eriti rahul ja lubas öösel eriti hoolikalt neid kontrollida. Väikeseks ergutamiseks pidime kõik koos tegema „korda ja distsipliini“ riviplatsil. Pioneerid jäid kohale – meie ülemus polnud meiega rahul. Kuna rivis keegi ennem peeretas pidime võtma kükki ja olema seal seni kuni ta kuuleb kolme korraliku peeru. Oi plää kui palju meil oli nalja. Mul pisarad peaaegu voolasid. Osad punnitasid aga tuli nii vaikne suss, et keegi peale taga oleva mehe seda ei kuulnud. Kaks pussu olid kiired tulema. Kolmas tuli tänu meie rühmale. See oli nii kõva, et kartsin, et see tuli küll varrega ja kutil on nüüd sääred täis. Ca 5 minutit seisime kükis ja punnitasime. Seejärel saime naermise eest veel 30 pumpa. See õhtu ja see pull mul vaevalt niipea meelest läheb.

Kompanii vastutav lubas, et kui territooriumite kohta tuleb märkusi, siis kolime kompanii ette. Ja kui siis ka ei saa korda majja, siis lennuväljale. Vot seda ma tahaks juba näha. Kahtlen sügavalt, et ta ise sellega ka mässata viitsiks. Aga jah, kunagi ei või teada, seega tasub olla hoolas ja mitte asju üle lasta.

Nädala kokkuvõte: Paljud asjad on tegelikult palju kergemad ja vähem hirmsamad kui ma endale ette kujutan. Asi on mõtlemises kinni.

10 nädal

Esmaspäev

Eksamite maraton jätkub täie hooga. Täna tuli sooritada kaks eksamit. Üks on A kategooria minööri- (lõhkeained) ja teine on AK-4 eksam. Mõlemad olid suhteliselt lihtsalt ja mingeid erilisi probleeme need ei tekitanud. Samas, osad vennad suutsid relva ohutuskontrolli teha ikka salv all ja kuna see on ohutusnõuete vastu eksimine, siis oli ka tagajärjeks kohe läbikukkumine.

Päeval käisime veel rivi harjutamas. Üks võitleja ajas parema ja vasaku poole sassi ja kuna ülem teda ka eriti ei sallinud, määras ta mälu arendamiseks järgmise ülesande: roomata ümber rivi parem käsi üleval samal ajal korrutades, et see on minu parem käsi. Kui ta püsti tõusis, olid ta püksid kohati lausa ribadeks. Mööda asfalti ennast nühkides pole ju eriti teistsuguseid uudiseid oodata. Meil oli muidugi nalja palju. Temal mitte just nii palju. Ega kellelegi ei meeldi kui tema üle naerdakse. Samas me ei naernud ka tema üle vaid tegu oli situatsiooni koomikaga. Talle lubati uued püksid hankida. Samas teades kui kiirelt sellised asjad Kaitseväes käivad, olen päris kindel, et päris kaua käib ta veel ringi oma taktika pükstes.

XL – Sess sõjaväes. Kompsud kokku ja rännakule

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 7 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädal (SBK)

Teisipäev

Hommikul käisime jälle oma kallikesest pauku tegemas. Lasketiirus on alati suhteliselt normaalne käia. Pool päeva kaob kui lennates ja sealne tegevus on selline rahulik, et ei pea eriti palju võimlema. Samas, osadel meestel katus sõidab korralikult ja närveldamine käib. Ei ole nad ühe ja teise asjaga rahul. Selline pidev virisemine ajab lihtsalt närvi. On üks ütlus, mis mulle väga meeldib ja mida ma ka ise järgida püüan. Muuda või aktsepteeri. Kui sa muuta ei saa, siis ole rahulik ja ära inise nii palju – elu kõigile lihtsam.

Pärast laskmist toimus relvade puhastamine, mille tingimus on, et see käib vaikides. Kuna me seda reeglit täita ei suutnud tuli häire „gaas!“ ja meie jooksime oma kappide juurde, et need vene kummid endale pähe sikutada. Sporti on selles suht raske teha, aga koristada ja relva puhastada pole hullu midagi.

Enne õhtust rivistust läks ühe võitlejaga natuke naljatamiseks ja tõmbasin tal viksise saapaharjaga väikese juti näole. Otseloomulikult ei saanud ta sellele vastamata jätta ja tõmbas mulle korraliku lataka viksi näkku. Selline maskeerimine võiks metsas ilusti töötada, küll aga mitte rivistusele minnes, kus pead olema triksis-traksis. Seega tegin kiired liigutused kraanikausside poole. Tegin enda jaoks ka avastuse, et sooja veega viks maha ei tule vaid läheb lihtsalt kenasti näos laiali. Kui seda taipasin ja oma veast aru sain, kasutasin külma vett ja jõudsin napilt õigeks ajaks rivvi. Jälle nalja kui palju ja kes see seda ikka teeb, kui mitte ise.

Kolmapäev

Algas meie eksamiperiood. See oli peaaegu nagu sess ülikoolis. Esimesena tuli sooritada määrustike test. Ütleme nii, et see tuli palju raskem kui arvata oskasime. Pärast seda tuli näidata oma jõudu üldfüüsilises testis. Selle pealt oli selgelt näha, kuidas meeste vorm ajateenistuses paranenud on. Osad, kes alguses tegid mingi 30-40 pumpa, suutsid nüüd pingutada maksimumi – 82 peale. Kui ma alguses sain 209 punkti siis nüüd 278. Seega tulemused üht-teist näitavad.

Õhtul hakkasime homseks rännakuks valmistuma. Mäletan, kui me esimesele rännakule läksime. Siis ei osanud me midagi mõelda ega oodata. Samuti ei teadnud me mida peaks lisaks kaasa võtma ja kuidas oleks kõige parem. Nüüdseks olid kogemused olemas. Saime veel enne käia sõdurikodus ja täiendada oma magusavarusid. Sest šokolaad, vesi ja talk on vähemalt minu jaoks kõige olulisemad komponendid. Suvel ilma talki kasutamata pikki distantse läbida on ikka suht porr, sest higistamine on meeletu ja see omakorda põhjustab hõõrumist. Seega kompsud kokku, vaim valmis ja homme teele.

Neljapäev

Täiesti tavaline hommik. Kell kuus on äratus ja toimub hommikuvõimlemine. Päeva teeb siiski eriliseks see, et kell 8 30 on start SBK lõpurännakule. Päris hea on sellele mõelda, sest lõpuks ometi saab selle siis kaelast ära. Ja ma tean juba ette, kui hea tunne mul on selle lõpetamisel. Autoga toimub liikumine stardipaika. Seekord oleme juba ideaalselt paigutunud ja meie jalad ei sure. Seda ei tohikski lasta juhtuda, sest need on järgmisel kahel päeval meie põhilised töövahendid.

Esimese päeva distantsi pikkuseks oli ca 26 km. Ütleme nii, et oli suhteliselt lihtne – vähemalt minu jaoks. Püüdsime oma rännakuga päris kiiresti esimese ja kolmanda rühma kinni. Kolmas oli lihtsalt aeglane ja esimene pani kiirustades väheke rukki – tegi vabatahtlikult oma teekonna pisut pikemaks. Nendest möödumine tõstis kõvasti motti ja pani ununema juba kergelt väsinud jalad.

Kuna läbisime teekonda arvatust kiiremini, siis meile ei jõutud ka varitsust korraldada ja pääsesime sellest. Ainsaks ülesandeks sel päeval oligi miinivälja läbimine. See polnud ka mitte mingine katsumus. Sealt edasi oli laagrisse vaid paar km. Esimesel päeval kõndisimegi kokku ca 7 tundi. Kohale jõudes avastasime oma suureks rõõmuks, et kõik telgid on püsti pandud ning osades juba küdesid ahjud. Meie ülesandeks oli kuivad riided selga panna ja oma jalad ja käed ära venitada. See viimane oli eriti oluline, sest muidu oleks teele asunud lihtsalt kari pinocchioid, kelle jalad ei liigu. Pärast seda saime kätte oma õhtusöögi ja söögi kõrvale nautisime ilusat õhtut.