Posts Tagged paukpadrunid

LIV – S**u ruttu – Pasi tuleb!

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 juuni, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Vahetasime laagrit ja seekord asusime sinna tunduvalt varem. Ülemused lasid meil järgmiseks päevaks rahulikult välja puhata. See oli meile väga meeldiv üllatus. Mina olin arvestanud, et ega jälle üle paari tunni magada ei saa. Seega saime homseks oma juhised ja võisime asuda laagrirutiini. Ehk käia postil valvet pidamas ja muidu lihtsalt puhata.

Kuna ilm oli ilus, siis mina oma lahingpaarilisega bibi üldse üles ei viitsinud panna ja otsustasime lageda taeva all magada. Ei tea palju seda üldse inimesed teinud on – pean silmas just kaine peaga. Rääkisime veel õhtul temaga päris pikalt juttu ja arutlesime, et peaks ikka ennast tagalasse sebima, sest sellisest jalaväe-asjast on korralik kopp ees ja lihtsalt mööda metsa pole kõige lahedam põrgata. Seega vaatab mis teha annab. Viimase asjana mäletan veel seda kui lummav oli vaadata läbi männilatvade tähistaevast ja hingata värsket metsaõhku. Pärast seda saabus aga uni ja see oli väga mõnus.

Kolmapäev

Varitsusele minnes sai selgeks, et eelmise päeva õppetundidest oli ikkagi vähe kasu. Saime ülemuselt korraliku peapesu. Ta võttis meid kokku ja küsis, et miks me oleme sellised primaarsed olendid, kes suudavad ainult mõelda toidust ja unest ning mitte võtta ennast kokku ja keskenduda ning loogiliselt mõelda. Muidugi polnud selline jutt meeldiv, kuid tema ägestumine ajas meid tegelikult jällegi muigama. Ja no Kaitseväes kasvab sulle nagunii paks nahk selga ja sul on sellisest sõimust ikka suhteliselt pohhui. Ega me keegi sellest varitsusest just vaimustatud polnud ja meie mõtted olid juba kasarmus.

Lõpuks saime oma varitsuse püsti ja asusime vaenlast ootama. Kuulsime kaugelt kuidas üks jagu oma turmtuld vaenlasele andis. Seega oli oodata, et varsti on meie kord. Üks mees, kes oli tapmisgrupis ehk seal, kus on kõige suurem tulejõud, otsustas, et tema ei jõua kannatada ja läheb sitale. Ja siis kui madinaks läks, oli tema kuskil puu najal punnitamas ja meie pidasime elu eest lahingut.

Vaenlane tuli Pasidel ja nagu aru saime, oli tegu surematute EOD meestega. Keda ei niitnud maha ei miine imiteerivad signaalraketid, granaate meenutavad lõhkemaketid ega ka meie paukmoonaga täristamine. Nemad olid tõelised Rambod ja kui nemad lasid, siis nad karjusid, et meie oleme surnud – no vot on kõvad mehed ikka. Meie kangelane, kes otsustas, et tema häda on tähtsam kui varitsus, sai pärast ülemalt korraliku sauna.

Pärast seda poolkoomilist ja adrenaliini täis varitsust saime rahulikult süüa ja asusime ootama, millal meile järgi tullakse. Kuulsime kuidas veel esimene rühm madistas ja saime aru, et läheb veel aega enne kui ära saame. Kuna aga oli väga ilus sügisilm siis polnud meil ka erilist kiiret ning ajasime lolli juttu ja tegime nalja. Õhtul kasarmusse oma kallisse voodisse visates oli see pehmem kui kunagi varem ja uni oli magusam kui suhkruvatt.

Neljapäev

Täna toimus lennuväljal aktiivne jaorünnaku harjutamine paukpadrunitega. Ütleme nii, et see tahab saada palju harjumist ja tulemus oli suhteliselt kehv. Eks see kokkutöötamine tuleb ajaga ja enne lihtsalt teooriat teades mingit head sooritust ei maksa oodata. Igatahes kuulsime veel, et reedel me linnaloale ei saa, kuna me peame ära tegema oma öise laskmise. Võite ise arvata, kas see tõstis või langetas mu tuju.

Kuna meie ülemus tahtis meist ikka tõelised mehed teha, tulime lahingvarustuses (kiiver, relv ja rakmed) joostes tagasi. Samal ajal pidime takti lugema. Kui joosta veel kannatab, siis samal ajal täiest kõrist röökides tõmbab keti korralikult maha. Lõpuks olime kavalad ja pool rühma luges „vasak, vasak“ ja teine pool „1,2,3“ – see andis võimaluse vahepeal hingata.

Osad mehed olid maha jäämas, kuid seda ülemus ei lubanud ja nõudis, et nad rohkem pingutaksid, sest rühm on ja jääb ühtseks. Saime jälle korralikult trenni teha. Ülemuse vorm tundub olema uskumatult hea, sest ta tegi selle meiega kõik kaasa ja ei tundunud üldse olevat väsinud samal ajal kui meie hingeldasime nagu ei tea mis asjad.

Kasarmusse jõudes olid esimese rühma mehed päris kahjurõõmsad, et nemad varem minema saavad kui meie. See muidugi meile eriti ei meeldinud aga oleks ka tobe, kui nemad lihtsalt peaksid sisse jääma kuna meie jääme. Meil oleks põhjus, neil aga mitte.

XXXII – Voodiralli

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 10 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Esmaspäev

Pole midagi paremat ühe nädala alguseks kui korralik voodiralli. Mitte! Kuna meie uus rühmavanem polnud rahul meie voodite tegemisega, siis oli ta kindel, et seda tuleb parandada. Mis võiks olla parem parandus kui see sama motosport sõjaväe moodi?

Igatahes tulime ühest teoreetilisest tunnist ja ta küsis rühmaülemalt, et kas ta saab meid 15 minutiks enda käsutusse. Saime kohe aru, et hästi see lugu ei lõhna. Meie sisetunne ei eksinud mitte grammigi. Meile anti kolm minutit aega, et olla linadega õues rühmarivis. Seejärel anti meile seitse minutit, et nendega joosta ca 400 meetrit ja teha voodi korralikult. Oleks selline ülesanne antud esimesel päeval, poleks keegi seda suutnud täita. Sest siis tegime voodit ca 15 minutit. Seekord teadsime, et selle saavutamine on võimalik ja andsime jalgadele tuld. Õnneks oli selline meeldiv 26 kraadi sooja, et jälle oli särk vastu selga märg. Jõudes oma voodi juurde linadega, käisid mu käed kiiremini kui Atsol Metsatöllust trummi tagudes – tegelikult mitte küll nii kiirelt. Peaaegu kõik mehed jõudsid aega. Muidugi voodite kvaliteedist ma siinkohal ei räägiks, sest kriitikat see ei kannata. Aga jälle sündmus, mis pikaks ajaks meelde jääb.

Sellega valmis, järgnes uus jutt. Ei oldud rahul tubade puhtusega. Küsiti, et kas meie emad meile koristamist ei ole õpetanud. Meie muidugi rivis vaikisime ega hakanud talle igaks juhuks midagi vastama. Ta lubas seda viga parandada nii, et meie vanemad on meie üle pärast õnnelikud kui osavad me mopi kasutamises oleme. Loodan, et ta mingeid ekstra harjutusi mõtlema ei hakka, sest igaüks meist võiks minna tööle mingisse koristusfirmasse peale ajateenistust – oskustest puudu ei tuleks. Tihti naljatame, et peaksime koristaja paberid ka sõjaväest saama.

Õnneks terve päev selline jama ei kestnud ning saime teha ka pauku. Nimelt harjutasime lahingpaariga kaeviku vallutamist. Varustuseks olid paukpadrunid, lõhkepaketid ja suitsupommid. Sellele, kes selle kõige paremini ära teeb, lubas ülemus kohvi välja teha. Väike motivaator seegi. Madistada saime ja meil tuli ka täitsa enam vähem välja. Kattetuli toimis ja kaeviku läheduses karjusin: „kata, valmistan ette granaadi.“ Eemaldasin esimese korgi. Seejärel: „tähelepanu, heidan“ ja saatsin lõhkepaketi kaeviku poole teele. Täpsus polnud just parim, aga reaalses olukorras poleks sealsetest meestest suurt midagi järgi jäänud.

Viimasena ründas kaevikut neli meest. Enne seda katsime põllu suitsuga, et oleks asi reaalsem ja teised, kellel veel moona oli, tegid sellega lahingmüra ehk paugutasid kõrval niisama. Sellised asjad panevad alati südame väheke kiiremini põksuma – väga šeff kogemus.

Õhtul hakkasime oma kotte pakkima ja rännakuks vaimselt valmistuma. Ei, ärge mõelge, et me nüüd ringis istusime ja mediteerisime. Sellist asja ei toimunud. Lihtsalt pandi enda peas paika mõtted, et homme tuleb natukene raskem päev kui teised ja peab pingutama. Seekord oli meil ka ette antud täpne nimekiri, mis kaasa tuleb võtta. Kuna seekord pidid rännakul olema ülesanded, arvan, et millegipärast meie varustust mingil kujul ka kontrollitakse. Aga eks ole näha. Nii mõnigi mees jätab osad asjad koju, et kott kergem oleks.

Teisipäev

Hommik oli nagu tavaliselt. Kella kuuest üles, jooks, võimlemine, hügieen, koristamine, söök. Pärast seda oli aeg asuda tegusid tegema. Ilm soosis meid õnneks täiega! Valetan. Taevast sadas korralikku vihma ja see tegi ainult tuju kehvemaks. Parim rännakuks oleks pilves ilm ilma sajuta, aga loodame, et see läheb üle. Seekordne rändamine on jagude kaupa ning ilma ülemusteta. Kõik sõltus meist endist.