Posts Tagged paukmoon

XXV – Tere. Ega te ei tea kus mu kaevik on?

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 22 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Asjadest ülevaatlik pilt saadud, suundusime oma kaevikutesse, et hakata harjutama „miinipilduja tuld“ kaevikus olles. Kaevikus ei olnud me mitte püsti, vaid hoidsime esimese serva najale ja olime põlve peal. Ülemus ütles ka, et kui midagi kaevikusse kukub, siis jookske. Ma sain aru, et nüüd hakkavadki asjad meile sisse lendama ja peame jooksma. See pani vere käima. Alles hiljem saime aru, et see oli lihtsalt üks ohutustehnilise nõude seletamine. Ja siis see algas. Kaugemalt hakkas kostuma tumedaid matse. Ja need tulid järjest ja järjest lähemale. See oli igati šeff kogemus. Siiani metsalaagris kindlasti kõige eredam moment. Samas, kaitselahingut pole veel toimunud. Kujutan ette, et ka see võib omamoodi pull tulla.

Öösel harjutasime kaevikutesse jooksmist. Käisime patrullis ja olime tulevalves. Sain kokku jällegi vist ca 2 h magada. Tulevalve kujutab endast sellist asja, et üks mees telgist on üleval ja kütab ahju ning samal ajal jälgib, et keegi ennast koos magamiskotiga põlema ei paneks. Ütleme nii, et kui see mees peaks magama jääma, siis külmematel öödel ta just endale sõpru juurde ei võida. Patrulli eesmärk oli valvata laagrit, et keegi võõras meie territooriumile ei tuleks. Seda tehti erinevalt tulevalves olemisest paaris ja seetõttu oli see veidikene lõbusam.

Kolmapäev

Päeval toimus teoreetiline tund kus seletati tulekäsklusi. Vähene magamatus andis enamikele tunda. Kutid nokkisid nagu kanad, kes on leidnud hunniku teri. Ülemus tegi väikese pausi ja pidime mäest alla minema ja puid kallistama, et neilt energiat võtta. Lisaks lubati suitsu teha. Kui kasarmus said poisid kolm korda päevas kimuda, siis metsas lubati kasvõi ennast siniseks tõmmata. Väga paljudele see meeldis ja osadel oli pidevalt minu arust suits hambus. Seda muidugi vabadel hetkedel, mitte harjutustel.

Õhtul jagati meile kätte ka paukmoon, et saaksime oma salved täis laadida ja valmistuda öiseks kaitselahinguks. Ülemused naersid, et ei tea kaua läheb kui keegi relva hoolimatult ohutuks teeb ja pauk kõlab. Iga pauk laagris tähendas häiret, mil pidime ca 200 meetrit, sellest seejuures umbes pool ülesmäge, kaevikutesse jooksma. Ei läinud palju aega mööda, kuskil 20 minutit, kui üks võitleja tegi enda arust relva ohutuks salv all. Kõlas pauk ja meie jooksime vandudes. Kuna sellised asjad pole nali, siis suhtuti sellesse ka tõsiselt ja pidime õhtust sööma oma kaevikutes.

Vaikselt saabus ka pimedus. Kui nähtavus oli alla saja meetri, hakkasid kõlama ka esimesed paugud. Mitte küll meie kaitseliini ees, vaid kaugemal. Ja mida aeg edasi, seda tihedamaks läks täristamine. Lõpuks proovisid vastased meie kaitseliinist läbi murda. Vaenlane oli varustatud kuulipildujate ja lõhkepakettidega. Meil läks mõni mees nii hoogu, et lasi kohe oma kõik salved tühjaks ja viskas lõhkepaketid ka veel takkajärgi.

Iseenesest oli päris tore madistada. Meie poolel oli tegevust vähe ja rohkem oli passimist. Kella 12 paiku liikusime tagasi telkide juurde. Paraku hakkasid uued lasud kostuma ja jooksime uuesti oma laskepesadesse. See sama vend, kes mängis rambot kui täristas oma paukmoona, ei leidnud oma kaevikut üles. Seetõttu jooksis ta taskulambiga meie eest läbi. Nii mõnigi pidas teda vaenalaseks ja avas tule. Rumalus ei hüüa ka tulles. Kõige tipuks sattus ta mingi valemiga kolmanda rühma juurde, mis oli meist ca 500 m kaugusel. Kuidas see tal õnnestus, ärge küsige.

Pärast häiret oli jällegi vaikus. Kui enne veel paugutamise aeg natuke adrenaliini verre jooksis, siis nüüd saatis keha ainult järgmisi signaale: maga, maga, maga. Unest tingituna oli lihtne liikuvaid puuoksi meesteks pidada. Üks võitleja suutis kogemata kaitseriivi maha unustada ja jäi püstijalu tukkuma. Läbi une tegi ta lasu ja ehmatas ise ka selle peale üles. Ülemus küsis, et mis toimus. Tema vastu, nägin kedagi ja lasin. Loomulikult polnud tol hetkel meie lähedal ühtegi hingelist.

Lahingu kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris lahe täristamine, rohkem oleks aga tegevust tahtnud ja uni oli ka kuradima magus peale tulema.