Posts Tagged noorteaeg

XLVII – Mugav ja lebo. Sabarakk tajub voodiralli ohtu…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 25 aprill, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Uskumatul kombel oli meil nüüd lõpuks ometi vaba aega. Seda sai igaüks vastavalt oma parimale äranägemisele kasutada – teha trenni või käia sõdurikodus. Igatahes oli meie meeleolu igati tõusuteel ja enam mingit ängi pole. Järjest enam saime omavahel toas tuttavamaks ja vaikselt hakkab kogu rutiin paika loksuma. Alguses ikka 50 meest ühel korrusel on harjumatu. Lisaks saime kätte ka oma esimese auastme ehk õppuri märgi. Ja see andis meile tavaliste reameeste üle võimu. Eks ole näha kuidas seda keegi kasutama hakkab.

Kolmapäev

Hommikul oli meil kena üllatus. Terve meie maja kanalisatsioon oli umbes. Ei teagi, kas keegi oli siis sellise puraka pannud, mis torudest läbi ei mahtunud, või oli asi milleski muus. Igatahes läksime ennast pesema kõrvalkasarmusse. Ja oh imet, mis elu seal vendadel oli. Üheksakesi olid toas, rühmasaun, üksteist pesukohta ja ei tea mida veel. Korrusel võitlejaid ainult nelikümmend. Seega olid nende elamistingimused ikka väga luksuslikud.

Toimus rivitund. Õppisime nüüd juba ise rivi juhtima ja käsklusi andma. Pean tõdema, et ega see väga lihtne polegi. Jälgida tuleb joondumist ja kui harjutasime, siis tuli ka vaadata, et omavahel rivisid kokku ei laseks põrgata. Samas polnud see ka mingi kosmosetehnika ja enamik said sellega hakkama. Paljud õppisid alles nüüd oma häält kasutama. Sest rivi ees olles vaikselt käsklusi jagada on sama nagu kurdile muinasjutte rääkida – lihtsalt midagi ei kuule.

Pärast seda saime kogeda midagi sellist, millest me siiamaani Kaitseväes ilma olime jäänud. Ehk ideaalselt ja huvitavalt ettevalmistatud tunnist. Klassi sisenedes tuli makist manowar ja ülem viskas esimesest momendist korralikku kildu. Tunni teema oli sõjaväeline pedagoogika, kuid see esitati meile nii, et väga paljud elukutselised koolitajad kahvatuvad selle mehe ees. Kohati läksid ta naljad ka üle piiri ja päris ropuks. Kogu tund oli kaasahaarav ja mõtlemapanev. Ülem ise käis ringi vibunoolega millega ta vehkides eredalt väljendas seda kuidas ta sellega tukkujatel kõrvad peast eraldab. Pärast sellist juttu ei tulnudki kellelgi mõttesse tukastada või unenägude maale minna. Selleks ei olnud tegelikult ka põhjust, sest jutt oli huvitav ning näited mis toodi, olid väga tabavad kogu teema kohta.

Nagu ma ka ennem mainisin pööratakse meile vähem tähelepanu ja me hakkame sellega täitsa harjuma. Ja loomulikult on see äärmiselt mõnus. Distsipliini tuleb muidugi säilitada, aga vähe rahulikumalt saab hingata ikkagi. Ei pea kartma, et ülemused iga hetk nurga tagant tulevad.

Vaikselt käivad ettevalmistused uute meeste tulekuks. Komplekteerisime juba tube ja sättisime asju paika. Oh nad ei kujuta ettegi mis neid ees ootab. Samamoodi nagu ei kujutanud meiegi. Ühes võin aga kihla vedada, nalja hakkab nendega veel saama. Sest mäletan millised olime ise. Ei jaga mitte sittagi mis toimub. Antakse mingeid käsklusi ja nõutakse asju, mis alguses tunduvad lausa ulmelised. Kui ma saaks midagi uutele tulijatele veel öelda, siis seda, et nautige oma viimaseid vabu päevi. Ja jällegi tuleb tõdeda, et kahjurõõm on magus.

Neljapäev

Tuleb tunnistada, et oleme ennast lõdvaks lasknud ja muutunud liiga mugavaks. Hilineme peaaegu igale poole. Eriti on seda näha hommikul. Viie minuti asemel oleme väljas kaheksa või alles kümnega. Teod siirupis liiguvad ka kiiremini kui meie hommikuti trepist alla roomame. Selle kohta saime ka ülematelt esimese hoiatuse. Usun, et esimesed kiirusetreeningud a la voodirallid pole enam kaugel. Eriti nagu ei tahaks noorteaega uuesti hakata meelde tuletama. Kõige hullem ongi see, et ca 90 prossa mehi liigutavad ennast enam-vähem, aga sellel kümnel prossal on siiralt pohhui. Nagu te aru võite saada, saab paraku kanni ikka terve rühm.

Hea on see, et osad võitlejad näitavad üles head juhtimisoskust ja suudavad rühma natuke mõtlema panna. Igal ühel pole julgust astuda viiekümne mehe ette ja nii sõna võtta nagu üks meie võitleja tegi – respect. Sellised mehed on ka aspirantuuri materjal ma usun.

Täna saime kätte oma talvejoped. No küll ikka osade asjadega võib kaua aega minna. Osad valisid oma jopesid kauem kui enamik naisi kuskil poes riideid proovivad. Ja kui asjad käes, tegid osad vennad korraliku moedemo. Etendati laigulist hip-hopi. Jope eest lahti, laibakas särgi peal rippumas ja müts viltu peas. Usun, et kui mõni ülemus seda oleks näinud, oleks see kutt pidanud oma singli välja andma. Mõnel lühemal mehel väga ei vedanud ja jope ulatus peaaegu põlvedeni. Ja siis naersimegi, et miks sa endale mantli võtsid, et tahtsid teistest parem olla jah? Selline nokkimine Kaitseväes on ikka väga tavaline, et kes sellist asja ei kannata, siis võib kohati päris raske olla.