Posts Tagged nak

XXXVIII – Kuulipritsust

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädal (SBK)

Kolmapäev

See nädal on päris põnevalt läinud ja tänagi saime õppida enda jaoks täiesti uut relva. Selleks oli Rootsi päritolu kuulipilduja. Õppisime selle taktikalisi ja tehnilisi andmeid ning kokku panemist ja lahti lammutamist. Läbiviija oli päris korraliku huumorisoonega ning tegi omajagu nalja. Seda tehti muidugi osade meeste arvelt. Nende, kes olid vähe uimasemad või lihtsalt lasid schlangi.

Täna on see päev, kus meil on toimkonda määratud kolm vene kutti, kes eriti eesti keelt ei jaga. Meie ülemus sellega vist eriti ei osanud arvestada, kuna ta oli meil rühmas alles uus. Seega olekski pidanud mehi natuke tundma õppima, mitte meil elu kohe karmimaks muutma. Igatahes õhtusel rivistusel suutis meie korrapidaja marssides jalgu nii kõrgele tõsta, nagu mõned rätipead kõrbes. Ütleme nii, et meil oli äärmiselt raske naeru kinni hoida ja terve kompanii vaikselt vappus. Oleksite te ise seda näinud, võiksin peaaegu et kihla vedada, et ka teie poleks suutnud tõsiseks jääda.

Mida rohkem SBK või nagu öeldakse noorteaja lõpuni jääb, siis seda rohkem infot hakatakse meile avaldama. Igatahes pandi üles nimekirjad, kes saavad baranka taha ehk autojuhiks. Ja ülejäänutel polnud raske nuputada, et nemad lähevad NAK-i (noorem-allohvitseri kursus). Paljud kartsid seda NAK-i kui tuld ja tahtsid lihtsa elu peale minna. Juhtida meeste asemel masinaid. Seega võite arvata, kui rõõmsad mehed olid kui nägid oma nime nimekirjas. Õnneks oli meie rühmaülem vähemalt nii vastutulelik, et pani mehed just sinna, kuhu nad soovi avaldasid. Minu arust on see õige lähenemine. Siis on meestel motivatsioon kõrgem. Loomulikult saab seda teha siis, kui on võimalik. Aga jah, see aasta oli pigem isegi NAK-i tahtjaid rohkem kui seal kohti oli.

Neljapäev

Jätkusid meie kuulipilduja tunnid ja seekord harjutasime lahingpaari koostööd selle relva taga. Harjutasime neid ülesandeid mida kuulipilduja peab oskama ja mida tema abi tegema. Osad mehed ei suutnud oma linte laadida ja ülemus käis ringi, et: „Noh, Hansuke ja Greteke. Millal teie küll oma asjadega valmis saate?“. Selle peale järgnes otseloomulikult naer.

Üks vend oli nii tainas, et lihtsalt tõusis vahelduseks püsti, kuigi tegelikult pidi lamama. Kohe tuli ka ülemuse sajatus: „Mis pulmatola sina oled, et niimoodi püsti passid?“. Sellest sai võitleja kiirelt aru ja järgmisel hetkel ta jällegi lamas. Ei, hea et niimoodi nalja tehakse ja meie tuju üleval hoitakse.

Pärast harjutamist sai iga nägu ära lasta ca 20 paukpadrunit. Tuleb tunnistada, et päris tore oli täristada. Osadel muidugi relvad tõrkusid nagu see sellise aastaarvuga relvade puhul on täiesti tavaline. Meie oma töötas laitmatult ning need 20 padrunit kulus sekunditega.

Pärast seda harjutust korraldas ülemus väikese jagudevahelise võistluse. Relvadel käivad otsa düüsid, mis tagavad selle, et relv töötaks ka paukpadrunitega. Ja laskmise käigus on need korralikud tahmakäkid ning nende puhastamine on paras tüütus. Seega pidigi kaotaja jagu, kes lennuväljalt viimasena kasarmusse jõuab, düüsid puhtaks nühkima. Kasarmuni oli maad vast 2 km.

Seda joosta rakmete ja muu nodiga, mis meil sel päeval kaasas oli, polnud just kõige meeldivam. Samas keegi ei tahtnud ka oma niigi vähest vaba aega kulutada mingite kuradi düüside puhastamisele. Niisiis tuli liduda. Ja ega võitjaks ei pidanudki tulema, peaasi et viimane ei oleks. Seda viimast me suutsime ilusti, sest teise jao vend oli parajalt paks ja tema oma pekki vedada ei viitsinud. Seega sellega me vähemalt tegelema ei pidanud. Küll aga tuli puhastada ära meie kuulipilduja, mis oli samuti korralik tahmakäkk. Paraku (või pigem õnneks) ei saanud ma seda teha, sest pidin asuma toimkonda. Ja see tähendas öö jooksul nelja tundi magamist – aga pole hullu midagi.

XV – Emalik hääl telefonitorust: „Miks te mu poega alandate?“

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 september, 2010

Rivistuselt tulles võttis ülemus meid kokku ja korraldas vabama istumise murul. Küsis kuidas meil siiani läinud on ja kas on tekkinud peale katkiste jalgade ka mingeid probleeme. Ta rääkis väga rahulikult. Hetkeks oli tunne nagu oleks käskude ja valjuhäälse militaarelu keskelt sattunud taas arutlevasse tsiviilmaailma. Samas, vaadates laigulisi kaasvõitlejaid enda ümber haihtus see mõte kiirelt. Räägiti sellest, mis meid ees ootab ja mis meist edasi saab. Järgnes küsimuste-vastuste voor, kus huvilised said oma uudishimu rahuldada ja erinevate asjade kohta pärida. Kes uuris kuidas autojuhiks saab, kes küsis mis NAK-is tegema hakatakse.

Kui veel enne õhtust rivistust olid omavahelised pinged õhus ja nähvamisi oli üksteisele tubades päris väikeste asjade pärast, siis peale sellist vestlust ja väikest taastumist rännakust oldi tunduvalt rahulikumad. Ma ei tea kuidas teistega oli, aga need kellega koos me rännaku kui esimese tõsisema katsumise läbi tegime, tundsin mina küll suurt ühtekuuluvustunnet. Sees pulbitses sellel hetkel juba motivatsioon ja võisime kõik endale vastu rindu lüüa ja öelda, et ära tegime. Läbi valu ja vasktorude, kuid see enam ei loe.

Õhtul saime kõhutäie naerda kui öeldi, et kellegi ema helistas staapi ja ütles, et tema poega alandatakse sellega, kui peab pakkide ja kirjade eest tegema kätekõverdusi. Tea mispärast see alandav peaks olema? Mees saab natuke trenni teha ja austab juba sissejuurdunud traditsioone. Mina mingit isiklikku tragöödiat küll selle pärast ei näe, et pean tegema 50 pumpa, et kätte saada oma kallima kiri. Aga eks inimesed on erinevad ja ka psüühika on teistsugune. Seega võeti vastu otsus, et enam ei pea tegema. Küll aga võib. Ma ei mäleta et meie rühmast pärast sellist otsust kellelgi pumbad tegemata oleks jäänud.

Laupäev

Tavaliselt algab meie laupäeva hommik järgmiselt: hommikuvõimlemist ei toimu ja selle asemel klopime oma patju ja tekke. Need hommikud on alati mõnusad. Saab rahulikult ärgata ja mitte kohe tegutsema hakata. Peale kloppimist ei pea ka voodeid tegema, kuna linade vahetus toimub kuskil lõuna aeg. Seejärel teeme ära oma hügieeni, käime sööme kõhud täis ja naudime hommikust kohvi. Pärast seda algab majanduspäev. Argipäeviti on peale sööki hommikune ülevaatus, nädalavahetustel aga mitte.

Seekord oli üllatus. Karjuti, et välja rivvi. Sain kohe aru, et kompanii vastutaval on seekord omad plaanid. Enamasti ma laupäeviti habet ei aja, laskmaks vahepeal nahal ka puhata. Ei tea küll miks, aga mingil põhjusel lasin täna hommikul igaks juhuks pardliga oma habeme maha. Ja see oli ka minu õnn. Ülemus käis ringi ja ütles igale kolmandale: „50 läks“. Mehed pumpasid.

Ühelt vene poisilt küsiti, et miks habe ajamata. Kuna vastust ei tulnud, sai ta ca 5 minutit toenglamangus olla. No ikka juhtub, ehkki jah, sellised üllatused laupäeva hommikuti tuletavad valusalt meelde, et oleme Kaitseväes mitte sanatooriumis või kodus. Distsipliini nöör ümber meie kõride hoitakse ikka parajalt pingul, et me ennast lõdvaks ei laseks.

Edasi läks meie päev koristades ja loomulikult omavahel jällegi suheldes ja tutvudes. Seda kuni kella kolmeni, mil meie motivatsiooni tuli tõstma Nexuse laulja Merka. Teda nähes hakkasid paljude poiste silmad särama nagu põhjatähed. Osad klammerdusidki oma pilguga tema külge algusest lõpuni. Eks see, et me polnud naisi näinud juba tükk aega, tegi oma töö. Aga kontserdil saime tunda ennast vabalt. Võtsime mütsid peast ja lasime vöörihmad lõdvaks. Seal olles panin silmad kinni ja nautisin pehmet suvetuult ning muusikat. Pole küll selliste meloodiate austaja, kuid mitu nädalat muusikata olla muudab asja.

Mõni mees viskas pikali ja tundus, et lausa uinus. Saimegi naerda, et ongi õige valla pidu, kus osad vennad on ennast segi kamminud ja külili visanud. Mingil hetkel tundus olema jälle normaalse inimese tunne, kus võisid olla vabalt. Merka korraldas meile väikese võistluse, kus pidime kaasa laulma refrääni. Võidu suurtüki-poistega. Võite juba ise arvata, et meie võitsime ja laulsime nad lihtsalt üle. Selline vabadus ja ülimalt chill olemine ei kestnud muidugi kaua. Kui Merkal laulud otsas olid, võtsime aga jälle rivvi ja marssimine oma kasarmu ette võis alata. Edasi oli vaba aeg, mil saime teha omi asju. Nädalavahetused kaitseväes ongi just need hetked, mil saad natuke lugeda ja puhata. Nädala sees sellist aega eriti ei ole. Isegi kui on vabamad hetked, leitakse meile alati tegevust, olgu see siis nii nõme ja mõttetu kui tahes.

Nädala kokkuvõte: Mida sitem, seda parem. Tapa vanasõna.

I- saabumine ajateenistusse

Posted by Timo Porval on Neljapäev, 29 aprill, 2010

saabumineVäljusime kõik see mees bussist, meid oli ca 40 ringi. Kõik poisid olid erariietes ja pead küllaltki püsti. Muidugi polnud ka halli aimugi mis toimuma nüüd hakkab. Puhus väga soe ja mõnus suvetuul, just selline mida tahaksid tunda kui oled rannas ja mängid vollet.

Seda tunda aga suurel asfaldiplatsil kus marsivad ringi mundris mehed, polnud päris see. Uskuge mind. Kaugemalt kostus „vasak vasak 1-2-3“, „vasak vasak 1-2-3“ Osad olid saabunud päev-kaks varem ja nemad harjutasid marssimist. Silme ette tuli automaatselt mingi USA sõjaväe film, kus uued poisid saabuvad sõjaväkke. Minu jaoks see polnud aga film vaid reaalsus.

Minu mõttelennu katkestas kohe üks veebel, kes karmi häälega (esmamuljel tundus see lausa hirmutav) käskis meil ühte viirgu astuda ja oma kotid laiali laotada, et näha, et meil midagi keelatut kaasas poleks (erootilise alatooniga ajakirju, narkot või alkot). Ja siis kui asju laoti avanes päris lahe vaatepilt. Kes oli võtnud blokkidega suitsu, suurest hirmust, et mine tea millal juurde saab sebida, kes oli kaasa võtnud elektroonikat, kes kilode ja kilodega magusat, tundus, et lausa pool Kalevi kommivabrikut. Veebel kukkus kohe kurja häält tegema ja käskis osadel olla vait ja mitte rabeleda.

Ise hoidsin suu kinni, sest algul tuleb olla rahulik ja tähelepanelik, et näha kuidas asjad toimivad ning olla pigem keskpärane ja mitte silma paista. Nii see on sõjaväes. Tsiviilis kipub asi just vastupidine olema, et tuleb murda ennast hallist massist välja ja keskpärasus annab ju vaid ka keskmisi tulemusi. Aga sõjaväes soovitan olla hall mass, endal kergem. Osad olid võtnud kaasa lausa pool majapidamist ja hunnikuga hügieenitarbeid, et sellepeale küsiti mõnitavalt, kas võtsid oma naise asjad kaasa. Sellise küsimuse peale ei osatud vastata muidugi ei ööd ega mütsi, lihtsalt kohe alguses pannakse su suu kinni nii, et sa hakkaksid alluma distsipliinile ja suhtuma ülematesse nagu ülemustesse, et tekib nende vastu autoriteet, et sa ei võtaks neid kui sõpru. Mõne jaoks oli autoriteedi tunnistamine kindlasti esmakordne kogemus.

Edasi liikusime auditooriumisse, kus tuli tegeleda veidi bürokraatiaga. Ette anti meile tutvustavat materjali Pioneeripataljoni kohta ja lehed, mis ära pidime täitma. Küsimused polnud eriti isiklikku laadi, küsiti pereseisu ja muid taolisi andmeid. Oli ka vaba mikrofon kuhu sai kirjutada, mida ajateenistusest ootad ja mida siit saada tahad. Tulevastel autojuhtidel läksid silmad kohe särama ja ees terendas C kategooria. Juhtimistahtelised said sinna kirjutada, et tahavad saada jaoülemateks, ka mina kirjutasin, et soovin peale sbk-d (sõduri baaskursus) minna nak-i (nooremallohvitseride kursus).

Pärast seda kui ankeedid said täidetud näidati Tapast tutvustavat filmi, et mis asjad ja üksused siin üldse on ning seejärel promos Pioneere üks leitnant ja Suurtükk reklaamis ennast ühe päris laheda videoga. Kuna mul osa sõpru ja tuttavaid olid Tapal olnud, siis mulle hakkas siiski sümpatiseerima Pioneeri kompanii, sest kuuldavasti pidi seal valitsema kord ja distsipliin ning huvitavat toimetamist rohkem. Seega oli mul juba enne seda tutvustust peas otsus tehtud. Lisaks pioneeri eriala on seotud päris tihedalt ehitamisega ja siis veel mind ehitus kirgastas seega, minu jaoks valik polnud raske.

Kuna ajateenijad viibivad palju metsas, tehti meile ka puukentsefaliidi süstid ning mõõdeti välja mehed, kes hommikuti lisa manti hakkavad saama. 1.90 oli see piir, kuid osavamad 1.86 mehed venitasid enda vajaliku normini täis. Enne kui kõige selleni jõudsime ootasime koridoris mingi 45 minutit. Ja siis hakkas esmane tutvumine ja tegime nalja, näe tere tulemast ajateenistusse ja juba sa passidki:)

Pärast seda liikusime alla korrusele, kus sa sisuliselt otsustasid ära oma järgmised 11 kuud. Valida oli Pioneeripataljoni ja Suurtükiväe vahel. Pärast valikut siis kirjutati su käele vastavalt P või S viimased õnnelikud said valida P ja P vahel, milline rõõm. Põhjus väga lihtne suurtükimeestel on kergem elu, distsipliin on väiksem ning seetõttu nõudlus ka tunduvalt suurem. Eriti kippus sinna vene keelt kõnelevat seltskonda. Nende protsent oli ca 40-50, meil Pioneeris seevastu 10-20.

Pärast seda saime kätte oma esimese toidukorra Tapal. Üks asi sai kohe selgeks. Toidu pärast muretsema küll ei pea ning  toidud on maitsvad. Pean mainima, et üliõpilasena sõin kehvemat putru kui seda, mis meile kaitseväes pakuti. Seejärel liikusime bussiga lattu, et kätte saada oma varustus. See käis üllatavalt kiiresti ja 11 poisile anti varustus ca 20 minutiga. Kõht täis ja varustus olemas viidi meid meie järgmise 11 kuu koju ehk siis kasarmu ette.

Seal võttis vastu üks meie ülemustest, kelle ülesanne oli üle kontrollida meie saadud varustus ning korjata ära üleliigne elektroonika ning ehted. Alles võisid jääda abielusõrmus ja kellad ning usulist kuuluvust näitavad asjad, muud mitte midagi. Jämedaid kette ja klotsereid otseloomulikult jääda ei võinud. Mobiilidega saime teha veel viimase kõne ja rõhutati, et me ütleks, et oleme jõudnud kohale ja oleme õnnelikud. Meie ülemus muidugi muigas ja sai ise ka aru, et sel hetkel olime rahulolust ja õnnest üsna kaugel. Ja seda just seetõttu, et me ei tea, mida oodata järgmiseks ja mis toimuma hakkab.