Posts Tagged mobiilide ärakorjamine

XXXIX – Elu päevnikuna

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 28 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädala lõpp ja 9 nädala algus (SBK)

Reede

Kuna olin esimest korda toimkonnas, sain teada, et päevnik = jooksupoiss. Hommikul läks korrapidaja magama ja mina asusin tema ülesandeid täitma. Elu sebimine hakkas pihta. Küll oli vaja pesu vastu võtta, miine välja anda, relvaruumi võtmeid jagada ja ei tea mida veel. Ja vene kutt kellega koos olin, ei saanud suurt si..agi aru eesti keelest. See viimane just olukorda kergemaks ei teinud. Lõpuks sai lihtsas keeles seletatud ja kätega näidates talle tema ülesanded selgeks tehtud. Ega ma ei tea, võib-olla ta ei tahtnud meelega aru saada, sest nii oli ta elu lihtsam.

Päevnikuks olemisel olid muidugi ka omad plussid. Üks rühm kontrollis õues oma varustust. See tähendas seda, et nad olid oma terve kapi sisu õue vedanud ja telkmantlile laotanud. Kui kellelgi midagi tuppa maha oli ununenud, siis teised ootasid teda toenglamangus või tegid pumpasid. Kui rivis mölin liiga suureks läks, pandi pähe gaasimaskid ja käidi nendega korra mingit lühikest otsa jooksmas. Poisid said korralikult trenni teha.

Ühesõnaga – neil seal arvatavasti nii lõbus ei olnud kui minul postil olles. Aga mis seal ikka, see on Kaitsevägi mitte mingi noortelaager. Ma ei tahaks näha, mis kaos siis tekiks, kui korda ja distsipliini poleks. Muidugi esineb ka tühja panemist, kuid eks see käib ka asja juurde ja mis peamine – kunagi on seda kõike hea naerdes meenutada. Suht nutune oleks ju kui käid Kaitseväes ära ja meenutada poleks midagi. Eks see mugavustsoonist väljumine ongi paljude jaoks nii raske ja ebameeldiv. Aga noh, inimene harjub ju kõigega isegi poomisega – alguses sipleb ja pärast on päris rahulik.

Kella viiest, kui toimkond lõppes, oleks ma nagu tiivad saanud. Hea ja kerge oli jälle olla tavaline, ilma eriliste kohustusteta reamees. Suur koorem langes kohe õlgadelt. Oli küll selline väsinud tunne, kuid head emotsioonid võimutsesid. Pigem olin energiline kui loid.

Õhtusele rivistusele minnes oli küll jahe, kuid väga ilus augustikuu õhtu. Selle asemel, et rivis marssida, oleksin tahtnud oma kallimaga kuskil ilusal rannal või metsateel jalutada. Usutavasti oleks seda soovinud ka kõik teised. Ent mis parata, pidin seda õhtut nautima ilma oma kallimata. Vahel ongi vaja olla eemal kõigest, et aru saada kui kallis midagi või kedagi sulle olla võib. Tõmbasin oma kopsud jahedat õhku täis, ajasin oma pea püsti nagu ühele sõdurile kohane ning mõtlesin, et juba kahe nädala pärast saan puhkusele.

Nädala kokkuvõte: Ainult tänu positiivsele mõtlemisele suudan oma motivatsiooni hoida. Tuju üleval hoidmine on igaühe isiklik asi.

9 nädal

Esmaspäev

Algas sideõpe. Saime näppida Motorola raadiojaamu ning mingeid vanu vändaga Ericsone. Need olid vist aastast 60 vms. Mõne võitleja jaoks oli see kole igav ja tukk tuli peale. Seda märkas aga tundi läbi viiv ülem ja saatis kohe oma pastaka vastu uneleva sõduri pead. Selle peale sai võitleja silmad lahti ja lubati, et kui selline asi peaks korduma, hakkab ta gaasimaskiga tunnis istuma. See oli vast piisav motivaator, sest ega niigi umbses klassis mingi kumm peas eriti olla küll ei tahaks.

Päeval hakkasime meie rühmale kogunenud harjutusi ära tegema. Tänaseks on neid kokku kogunud üle 850-ne. Tegime järgnevaid harjutusi – tavalised pumbad, kükid, telemargi hüpped ja kõhulihased. Ütleme nii, et oli päris korralik trenn ja selle lõpuks oli meil veel jäänud teha 202 sooritust. Selle tegemise käigus sai palju nalja ja kui me korralikult ei teinud, väänati kohe paar tükki juurde. Näiteks saime lobisemise eest ca 20 juurde. Aga mis võiks olla sõduril selle vastu kui ta tugevamaks saab? Liigutamine nüüd kellelegi küll halba ei tee.

Õhtusel uudiste vaatamisel suutsid kaks meest ülemustele telefonidega vahele jääda. Sel ajal polnud need meil ka lubatud, sest polnud ametlikult vaba aeg, mil neid kasutada. Ma toksisin samal ajal sõnumit, kuid vähe varjatumas kohas kui need tegelased. Igatahes sellele ei järgnenud muud, kui mobiilide ärakorjamine. Üks nendest meestest sai veel enne õhtust rivistust viis korda miinipilduja tuld. Kui mäletate, siis selle korral pidi kõhuli viskama. Põhjus oli lihtne, ta mölises ja tõmbles rivis. Kohas, kus see on rangelt keelatud.

Pärast õhtust rivistust jäid osad mehed veel välja kiirust harjutama, kuna nad olid liiga aeglased. Lisaks sellele tegid nad pumpasid karjudes samal ajal „kord“ ja „distsipliin“. Ja otseloomulikult vaatasime meie neid aknast ja naersime.