Posts Tagged maskeerimine

XXIV – Öises metsas ringi silgates

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 15 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Kui sõjaliselt tähtis punkt valmis sai, näitasime teistelegi selle asukoha ja viisime läbi instruktaaži. Plaanis oli küll mõne kaasvõitleja tagumik sinna näidissittumisele kutsuda, kuid paraku jäi ära ja piirdusime lihtsalt selgitustööga. Nägime, et ka teistel on oma asjatused tehtud ning telk oli rõõmsalt püsti (pean silmas seda telki, milles magada, mitte mingit muud telki).

Laager valmis, oli aeg asuda kindlustamise juurde, ehk kaevikuid kaevama. Selle õpetamine viidi päris hästi läbi ja see oli jagatud etappideks. Algul valmistasime lamades laskepesa, seejärel põlvelt, siis püsti. Lõpuks maskeerisime kogu selle pulli ära. Olin enda kaevikuga igati rahul ja üldse tuli meie kaitseliin päris võimas. Aega võttis see ca 5-6 h (puhast kaevamise aega). Sel ajal oleks ma tahtnud näha meest, kes oleks öelnud, et mul on külm.

Tol päeval ma kaevasingi justkui kaks kaevikut, selles esimeses ma poleks muidugi tahtnud olla. Ehkki kui oleks valida elu või surm, siis vist läheks seegi käiku? Kui peldiku saime kaevata suure labidaga, siis laskepesa viskasime oma väikese „sapöörikaga“. Jah, te arvate õigesti, et mu käed olid õhtuks rakkus. Mis teiste peopesad tegid, ma ei uurinud. Loodan puht eestlaslikust kadedusest, et neil polnud parem seis.

Pärast hilist õhtusööki algas meie teine päeva nael, ehk öine orienteerumine. Varustuseks olid meil rakmed ja relv. See kujutas endast siis mööda metsa ringi jooksmist kaardi ning kompassiga, tohtimata kasutada taskulampi. See tähendab, et tohtis küll kasutada, kuid ainult tee pealt eemal ja oma telkmantli all. No kurat, väljas oli nii kottpime, et ma poleks oma näppugi näinud suhu panna! Selle taskulambi nõude lasime niisiis sujuvalt üle.

Meie neljane punt suutis kokku korjata neli punkti kuuest, mis polnud üldse paha tulemus. Kõndimise tempo oli päris hea ning vahepeal suutsime ka ära eksida. Õnneks oli võimalus teistelt gruppidelt saada vajalikku infot, et mitte päris ära eksida. Ühesõnaga oli paras kobamine ja seiklemine. Pimedas on asjad hoopis teised kui muidu. Lihtsalt valges näed ja pimedas mitte.

Auto tulesid ja alguspunkti nägime kella nelja ajal. Võite arvata kui rõõmsad olime, et saame ära magama. Kavalamad ja laisemad mehed tegid asja läbi järgmiselt. Alguspunktist liiguti kahte kõige lähemasse punkti ja pärast seda keerati metsa paariks tunniks magama. Ärgati ja öeldi, et paraku rohkem ei leitud. Lihtne ja loogiline. Samal ajal meie silkasime metsas ja nautisime pimedat ööd. Jällegi maitse asi, mida keegi Kaitseväest otsima tuleb. Mina sain jälle omapärase kogemuse. Sellel hetkel ei pruugigi see nii kasulik tunduda, kuid mida aeg edasi, seda parem on seda meenutada. Seega seigeldes oli esmaspäev sujuvalt üle läinud teisipäevaks.

Teisipäev

Äratus oli nagu ikka kell kuus. Oi kurat, kuidas silmad ei tahtnud lahti tulla! Pidime täisvarustuses olema 7 minutiga tee peal rivis. No küll nüüd läks aga askeldamiseks! Soojale magamiskotile ja unele polnud absoluutselt mahti mõelda. Pärast seda näidati meile kuidas teha välihügieeni. Palja ülakehaga on muidugi mõnus vihmas seista. Ikka suht külm oli ja kui lõpuks särk selga sai oli tunne ülihea. Saime hommikul ka sooja toitu ning asusime täiustama ja lõpetama veel oma kaevikuid. Pidime juurde kaevama eemaldumistee. Et on kust kaudu minema silgata, kui kaevikusse peaks granaat vms kukkuma. Või ka lihtsalt positsioonide vahetamiseks.

Peale lõunat tutvustati meile Kaitseväes kasutatavaid imitatsioonivahendeid. Näidati kuidas töötavad lõhkepaketid ja nende kasutamise, et esimese korraga oma näppe otsast ei laseks. Lisaks toodi välja ka suitsupommid. Need olid päris lahedad ja tegid korraliku katte, mille varjust oleks saanud manöövreid sooritada. Tehti ka demo, millised gaasid väljuvad relva torust lastes paukmoonaga ja mida need võivad põhjustada kui liiga lähedalt lasta. Ütleme nii, et paberilehest ei jäänud meetri kauguselt suurt midagi järgi. Mõelge siis mis juhtub kui sellega kellegi näo suunas lasta.

Kogu selle aja püsisin vaevu ärkvel. Lihtsalt ülemine ja alumine silmalaug proovisid igal võimalikul momendil kokku saada.

XIX- Ettevalmistused maastikumängudeks

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 11 oktoober, 2010

Neljapäev

Terve päeva veetsime maastikul. Kõigepealt tutvustati meile Kaitseväes olevaid telke ja nende püstitamist. Nende üles panemise juures midagi erilist ei olnud ja tundus, et nendes võib igati hästi magada. Meie jaol oli veel isegi suurem telk kui teistel. Suvel on see hea, sest ruumi on rohkem, talvel jälle halvem – peab rohkem hagu alla loopima. Jah, telkides olid sees ka ahjud, nii et super luks.

Lisaks õpetati meile maskeerimise põhimõtteid ja näidati maskeerimise võrke. See kate pidi olema varjamiseks vaenlase õhuluure eest. Esimese hooga kahtlesin selles. Samas kui korralik kämo (maskeering) oli tehtud, siis olin isegi valmis oma esialgsest arvamusest loobuma. Kui telk sai püsti, ronisime oma jaoga sisse ja viskasime pikali, et näha kuidas me ära mahume. Ruumi oli laialt käes, samas koos varustusega see enam nii libedalt ei pruugi minna.

Pärast seda saime ohutusnõuete kohta instruktaaži. Saime teada kus peab olema vesi, kus tulekustuti ja miks ahjuvalve ei tohi magama jääda ning mida ta tegema peab. Pärast seda seletati meile kuidas varjata maastikul autosid. Põhimõtteliselt pidime tegema autole ümber võrkudest garaaži. Sellise, et saaks kiirelt minema sõita kui selleks vajadus peaks olema. Ühesõnaga, meile tehti korralikke ettevalmistusi tulevase nädala metsalaagriks. Pidime maastikul olema 5 päeva jutti. Eks paistab mis seal toimuma saab.

Sellele hullule varjamisele järgnes söömine, mil saime jällegi kõhud Tapa kokkade maitsvat toitu täis. Kokkasid tuleb igatahes kiita. Enamasti saan paremini süüa kui üliõpilasena tsiviilis. Pelmeenide ja pidevate makaronide asemel saab ikka süüa korralikku liha ja kala ning lisaks hommikuti soe puder (sellest viimasest paljud võitlejad eriti vaimustatud muidugi pole).

Toit söödud, saime teha väikese pausi ja suitsumehed oma suitsu. Kujutan ette kui mõnus on 25 pumpa enne suitsu ja 25 pärast teha täis kõhuga. Aga järelikult on suitsunälg siis nii suur, et see ei osutu probleemiks. Lõpuks läksime lasketiiru ja alustasime järjekordset laskeharjutust. Täna saime lasta kokku kuus seeriat. Vaikselt ääri-veeri hakkab tulema ka relva tunnetus. Tegelikult, et korralikult laskma õppida, peaksime palju rohkem tiirus viibima ja praktiseerima, aga no elab üle.

Pärast seda oli nagu ikka ala puhastus. Ei tea kas seekord olime laisad või olid ülemuste silmad eriti teravad? Igatahes meist jäi maha üheksa padrunit, mis tähendas 225 meeldivat harjutust kogu rühmale. Jälle mingi lisa jama ja kohustus kaelas. Aga tegelikult, mis võiks olla mehel selle vastu, et temast korraliku füüsisega sõdur vormitakse? Või mis?

Tahaks rohkem tegeleda oma asjadega, mitte koguaeg ora perses ringi jooksta. Samas annan endale aru, et see on Kaitsevägi, mitte puhkekeskus. Ja et see on kõik mööduv periood minu elus. Lohutuseks on ka see, et selline asi pidi olema ainult SBK (sõduri baaskursuse) ajal. Tahaks loota, et nii see ka on ja pärast läheb asi lihtsamaks ja aega enda jaoks leiab rohkem.