Posts Tagged masendus

XXII – Lörriläinud külaliste päev ja püha viha

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 1 november, 2010

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Võite ette kujutada meie mõlema rõõmu kui naisega kokku saime. Selline soe ja tugev embus toob meeletult elurõõmu argisesse Kaitseväe ellu. Samas tekitab ka masendust teades, et tund aega hiljem oled sa jälle temast ilma. Nii et üsna vastakad tunded. Emotsionaalselt on see igatahes väga tugev kogemus. Viis ja pool aastat oleme kogu aeg ninapidi koos ja siis viiakse meid kuuks ajaks üksteisest lahku. Aga ka sellist kogemust on vaja, sest siis sa teadvustad endale, palju sa inimesest hoolid ja kui palju sa teda armastad.

Paraku meie taasnägemise rõõmus hetk jäi üürikeseks. Päevnik oli ruuporiga väljas ja kajas: „Pioneerikompanii rivistub oma kasarmu ees!“. Seda kuuldes oli pilt selge, et keegi on millegagi hakkama saanud ja nüüd on vaid oodata tagajärgi. Saime teada, et üks vene kutt jäi minuti hiljaks. Mul polnud sõnu. Sa kurat kus ajas närvi mustaks, kuidas inimesed ei tunne kella ja ei oska oma aega planeerida. Ülejäänud 159 meest peavad taaskord ühe tropi pärast kannatama. Üks kõigi ja kõik ühe eest…

Alguses lubati üldse külaliste päev ära jätta. Veidi hiljem tehti mööndus ja öeldi, et ühe tunni asemel saate olla lähedastega koos 30 minutit. Kuna mul oli pool tundi juba oldud, küsisin, et kas ma võin ka tagasi minna. Ülemuse vastus oli lühike ja konkreetne – ei sa oled juba piisavalt olnud. Kaitseväes eriti ei kaubelda ülemate vastuste üle, kuid mu tahe oma naise juurde tagasi saada oli nii suur, et ma küsisin korra veel. Seekord oli vastus jaatav. Võtsin oma jalad tagumiku alt välja ja lidusin pääsla suunas.

Dramaatika minu jaoks siiski ei lõppenud, sest pääsla ütles külalistele, et täna rohkem miskit ei toimu ning minu naine oli paraku sellest juhindudes juba kodu poole hakanud sõitma. Need on sellised hetked, kus sa oled valmis kõigeks. Niisiis küsisin ühelt külaliselt telefoni, et võtta kiire kõne ja kallim tagasi kutsuda. Tol hetkel oli mul suva, kas jään helistamisega vahele või mitte. Tulgu või veeuputus. Lõpuks, peale kõike seda trianglit saime koos olla ainult 15 minutit, kuid see oli kahtlemata üks magusamaid veerandtunde minu elus.

Lõpuks jällegi üksi oma kasarmus istudes oli masendus suurem kui enne. Põhjus väga lihtne. Ma ei saanud isegi rahulikult seda 60 minutit nautida, ilma mingite jamadeta. Saad vaid korraks selle hea tunde kallimaga koos olemisest sisse ja juba pead talle nägemist ütlema. Mis veel kõige hullem (või samas ka hea?) on see, et ise ei saa sinna midagi parata. Sellega tuleb osata leppida. Minul on igatahes sellega hetkel tõsiseid probleeme. Vandumist ja kirumist jagus terveks õhtupoolikuks.

Lisaks kõigele tekitas „rõõmu“ see, et järgneval kahel nädalal keelati külalisi kutsuda. No kurat! Loodan südamest, et nad ümber mõtlevad ja meie peamist motivaatorit siiski ära ei võta. Küsisin igaks juhuks meie ülemuselt veel isiklikult üle, mis tema asjast arvab. Tema vastus oli üllatavalt lihtne: „Loomulikult ei toimu seda järgnevatel nädalatel, sest ise keerasite ju endale.“ Pakkuge ise mis suunas liikus minu tuju kuuldes sellist vastust. Pärast seda läksin süngelt oma kotti pakkima, et valmistuda häireks ning järgnevaks nädalaks metsas. Sellest tuleb meie esimene laager. Loodan, et ilmad oleksid vähemalt head, mitte ei peaks vihmas passima.

Nädala kokkuvõte: Sõjaväe eesmärk stressi tekitada toimib sajaga. Kõnnime õhukesel jääl ja seda, mis meie tuju hoiab, on meilt kuradi kerge ära võtta. Ometigi on see kõik vaid nohu sõjaga võrreldes. Kui miski õpetab hetkes elama, siis see elu siin kindlasti.

XXI – Fantoomtriibutaja pidurdusjälgedest

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 25 oktoober, 2010

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Laupäev

Te olete vist juba nüüdseks aru saanud, et sel päeval harrastame koristamist natukene rohkem kui muudel päevadel. Seekord oli erand. Täna küürisime rohkem kui paaril nädalal vast kokku. Kokku pidime kolm korda oma territooriume uuesti koristama. Mitte päris algusest peale, aga parandama vigu, mis esines. Kohati meie fantaasia ei olnud nii kõrge lennuga kui ülemuse oma ja tolmu leidis ta näiteks järgnevatest kohtadest: kella sihverplaat, ventilatsiooni restid, põranda liistud ja wc vaheseinte pealsed. Jälle saime targemaks koristamise osas.

Selline tunne on, et ajateenistuse lõpuks peaksime saama koristaja paberid, sest see on meil ikka nii käpas, et paha hakkab. Aga jah, nagu ma eespool mainisin, ilma puhtuseta Kaitseväes hakkama ei saaks. Siinkohal on ka hea tõdeda, et meile karistuseks määratud peldiku toimkond töötab ilusasti. Nüüdsest jälgivad kõik tähelepanelikult, mis neist potti maha jääb. Oma tekitatud viperi triibud koristatakse nii ilusti ära ja potid läigivad vastu kui peegel, kus võid oma habet ajada. Kurb on aga selle juures see, et fantoomsittujast triibutaja on endiselt tabamatuks jäänud. Olen kindel, et küll tuleb aeg, mil ka tema vääratab ja vahele jääb. Kui see juhtuma peaks, siis teaksime kõik, kes vähemalt nädalakese jutti wc-id koristaks.

Pühapäev

Uni sellel öösel oli katkendlik ja kuidagi rahutu. Põhjust pole raske otsida ja avaldan selle ka teile. Just täna oli see päev, mil esimest korda lastakse meid külaliste juurde. Kes näeb oma perekonda, keda tuleb naine vaatama ja keda lihtsalt head sõbrad ja tuttavad. Mul oli hommikul juba tõustes nägu naerul, sest lõppude lõpuks saab oma naist kallistada. Kuu aega temast eemal olla ja veeta oma aega ainult poiste seltsis, on paras piin, kuid omamoodi vajalik ja asendamatu kogemus.

Kuna hommikuti meil midagi ei toimu, on meil kohustus viie minutiga peale äratust olla oma vooditest väljas. Esimese šoki osaliseks said need, kes seda ei teinud. Kõigi üllatuseks käis seda ülemus kontrollimas. Kunagi varem polnud sellist asja olnud. Nende nimed, kes vahele jäid, pandi kirja ja teatati, et teile külaliste päeva ei toimu. Ma ei tahaks ennast nende nahka küll panna, sest masendus oleks tapvalt suur.

Päev läks aga omasoodu edasi ja peale lõunat hakkasid koridoris kajama päevniku välja hüütud nimed, kellele külalised on saabunud. Omakestega koos olemiseks anti aega 1 tund ning mitte mingisugust hilinemist ei aktsepteeritud. Seda anti meile ka hommikul teada, et kui toimub mingi rikkumine, lõpetatakse külaliste päev ära ja kõik lähedased saadetakse koju ära. Ühesõnaga meie emotsioonidega oli tänasel päeval väga lihtne mängida ning meid pandi mööda nööri käima.

Lõpuks kajas koridoris kauaoodatud: „Porval, külalised!“. Arvan, et tol hetkel tegin oma elu ühed kiireimad liigutused, et olla valmis nägema oma kallimat. Veel enne tuli kompanii vastutava juurest läbi käia, kes vaatas sind üle ja luges vajadusel sõnad peale. Temaga asjad korda aetud, läks kell käima ning 60 minutit hakkas armutult tiksuma.