Posts Tagged lõpurännak

XLII – Lugu sellest, kuidas puss tuleb pika punnitamise peale…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädala lõpp ja 10 nädala algus (SBK)

Õhtul saime teada, et nädala pärast lähme laiali, kuna autojuhid kolivad ära kõrvalkasarmusse. See tekitas veidi kurva tunde, sest kui oled ikkagi kuttidega kaks ja pool kuud ninapidi koos olnud ja selles uues militaarkeskkonnas koos hakkama saanud, siis on ikka kahju. Samas eks üksteist näeb ikka ja osadega jätkan suhtlemist nagunii. Muidu valitses meil ülev meeleolu. Hoolimata korralikust santlaagrist mis meil oli. Tegime endale mõnusa sauna ja nautisime saavutamisest tulenevat head rõõmu. Ja vähemalt minu jaoks osutus rännak oodatust lihtsamaks.

Pühapäev

Toimus külalistepäev ja oli ülimalt hea koos oma naisega aega veeta. Vahelduseks meestele on ka naiste seltskonda vaja. Igatahes, oma kallima nägemine andis jälle kõvasti motti juurde. Lisaks veel see, et kohe-kohe on algamas puhkus. Ma võib-olla korrutan seda pidevalt, aga no tõesti – hetkel ei oota ma midagi muud, kui et siit kasvõi natukeseks eemale saada. Seekord polnud külalistepäeval ka mingit ajalist limiiti, seega sai rahulikult koos olla. Väike täpsustus siiski – oli 40 minutiline paus korrapidaja kontrollrivistuse ajaks. Ja kuna me viie minuti asemel jõudsime sinna viieteist minutiga, siis öeldigi, et niimoodi tegutsedes me sõjas küll hakkama ei saaks. Lisaks veel mõnitas, et näete – tänu teile pioneerid kaotati sõda ja kõik suurtüklased on surnud.

Pärast mõnusat külalistepäeva algas meil koristamine. Kompanii vastutav vist kartis, et me vabal ajal mingi lollusega hakkama saame ja seega pani meid kõiki kasarmut küürima. Tõmbasin aknalaualt tolmu kui märkasin, et üks rühm koristab gaasimaskides. Näitasin seda ka teistele ja jälle oli meil lõbu laialt.

Kaitseringkonna korrapidaja ei olnud meie territooriumitega eriti rahul ja lubas öösel eriti hoolikalt neid kontrollida. Väikeseks ergutamiseks pidime kõik koos tegema „korda ja distsipliini“ riviplatsil. Pioneerid jäid kohale – meie ülemus polnud meiega rahul. Kuna rivis keegi ennem peeretas pidime võtma kükki ja olema seal seni kuni ta kuuleb kolme korraliku peeru. Oi plää kui palju meil oli nalja. Mul pisarad peaaegu voolasid. Osad punnitasid aga tuli nii vaikne suss, et keegi peale taga oleva mehe seda ei kuulnud. Kaks pussu olid kiired tulema. Kolmas tuli tänu meie rühmale. See oli nii kõva, et kartsin, et see tuli küll varrega ja kutil on nüüd sääred täis. Ca 5 minutit seisime kükis ja punnitasime. Seejärel saime naermise eest veel 30 pumpa. See õhtu ja see pull mul vaevalt niipea meelest läheb.

Kompanii vastutav lubas, et kui territooriumite kohta tuleb märkusi, siis kolime kompanii ette. Ja kui siis ka ei saa korda majja, siis lennuväljale. Vot seda ma tahaks juba näha. Kahtlen sügavalt, et ta ise sellega ka mässata viitsiks. Aga jah, kunagi ei või teada, seega tasub olla hoolas ja mitte asju üle lasta.

Nädala kokkuvõte: Paljud asjad on tegelikult palju kergemad ja vähem hirmsamad kui ma endale ette kujutan. Asi on mõtlemises kinni.

10 nädal

Esmaspäev

Eksamite maraton jätkub täie hooga. Täna tuli sooritada kaks eksamit. Üks on A kategooria minööri- (lõhkeained) ja teine on AK-4 eksam. Mõlemad olid suhteliselt lihtsalt ja mingeid erilisi probleeme need ei tekitanud. Samas, osad vennad suutsid relva ohutuskontrolli teha ikka salv all ja kuna see on ohutusnõuete vastu eksimine, siis oli ka tagajärjeks kohe läbikukkumine.

Päeval käisime veel rivi harjutamas. Üks võitleja ajas parema ja vasaku poole sassi ja kuna ülem teda ka eriti ei sallinud, määras ta mälu arendamiseks järgmise ülesande: roomata ümber rivi parem käsi üleval samal ajal korrutades, et see on minu parem käsi. Kui ta püsti tõusis, olid ta püksid kohati lausa ribadeks. Mööda asfalti ennast nühkides pole ju eriti teistsuguseid uudiseid oodata. Meil oli muidugi nalja palju. Temal mitte just nii palju. Ega kellelegi ei meeldi kui tema üle naerdakse. Samas me ei naernud ka tema üle vaid tegu oli situatsiooni koomikaga. Talle lubati uued püksid hankida. Samas teades kui kiirelt sellised asjad Kaitseväes käivad, olen päris kindel, et päris kaua käib ta veel ringi oma taktika pükstes.

XXXVII – Mängime turakat. Kaitseväe moodi.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 14 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädala lõpp ja 8 nädala algus (SBK)

Täna kanti üle Olümpia korvpalli finaali, kus vastamisi oli USA ja Hispaania. Paraku meie seda mängu näha ei saanud, kuna pidime kaplani tundi minema. Kohale jõudes teatati, et tund jääb ära. Seega oli suht tühja marssimine jälle ja arutasime, et sellises asutuses nagu Kaitsevägi, peaks suutma selliseid apse vältida. Jah, keegi pole täiuslik ja kus vähegi on mängus inimfaktor, eksisteerivad eksimused. Seega panime läbi paksu paduka joostes kiirelt tagasi mängu nautima.

Nädala kokkuvõte: Kõik oskavad linadega nüüd ringi joosta ja voodeid teha kiiremini kui keegi teine. Lisaks avastasime seda, et oleme rohkemaks suutelised kui arvame.

8 nädal

Esmaspäev

Täna anti meile õppida vähe karmimaid relvi. Nendeks olid kahte tüüpi tankitõrjerelvad. Korralikult suured torud, millega vaenlase soomukeid lasta. Sellist seljas pidevalt tassida pole just kõige meeldivam ülesanne muidugi. Iseenesest olid tunnid huvitavamad, osalt ka seetõttu, et tegu oli meie jaoks uute relvadega ja need ei meenutanud nii väga meie tavalist AK-4 7.62 mm hernepüssi.

Sinna relvadesse pannakse sisse tõsisemad granaadid. Muidugi on kurb see, et saame ainult kuiva drilli ja päris moonaga lasta ei saa. Aga jah, tänu tänasele oleme paremad sõdurid. Loodame, et seda kunagi ainult tõestada ei ole vaja. Sest nagu meile öeldi, mida paremini oleme valmis sõjaks ja selleks valmistume, siis seda ebatõenäolisem on selle puhkemine. Seega andkem endast parim.

Pärast lõunat oli aeg mängida kaarte Kaitseväe moodi. Meie uus ülemus järjekordselt ei olnud rahul meie kasarmu korraga. Selline asi hakkab vaikselt üle viskama, korista, korista ja korista ning ikka öeldakse et sitasti. Mis parata. Seega rääkiski meie ülemus, et saab aru, et karjumine enam ei mõju ja ei tööta, et aeg on kasutusele võtta teistsugused meetmed.

Ta jagas mehed kahte viirgu. Ühed olid punased ja teised mustad. Tal oli terve kaardipakk kaasas ja hakkas sealt ükshaaval kaarte välja tõmbama. Iga number oli vastav arv kätekõverdusi. Soldat – 20, emand – 30, kuningas – 40 ja äss 50. ja vastavalt värvile pidi siis tegema. Algus oli küllalt lihtne, kuna numbrid olid väiksemad ja värvid vahetusid. Siis aga hakkasid käed väsima ja kui ikka jutti pead tegema 80 pumpa, siis võtab ikka läbi. Selleks puhuks oli lubatud, et teine mees tuleb sulle appi ja aitab sind vööst sikutades harjutust teha. Kokku tegime selle mänguga 350 pumpa näkku. Ütleme nii, et üks päris korralik trenn ja sellise väikese katsumuse läbi suurenes ka meie ühtekuuluvustunne.

Paljude jaoks oli selline asi fustreeriv, kuid mina koos osade võitlejatega lihtsalt muigasime ja tegime, mida vaja. Kaitseväes ei ole üldse mõtet paljusid asju hinge võtta. Ja see õpetab paksu nahka selga kasvatama. Alguses võis olla küll veidikene imelik, kui said mõne asja eest väikese ülesande või pidid pumpama või öeldi lausa sitasti. Aga selle kõigega harjub ja see on hea. Tsiviilis on käitumine sinu vastu kohati palju hullem, kuna sulle ei öelda kohe asju välja. Kaitseväes ollakse vähemalt otsekohesed. Ja kui ikka mingi ülemus sinu peale karjub, kuuladki vaikselt ja mõtled – kuule, võta rahulikult ja puhka jalga, ahv.

Õhtul jagati ka väikest infot kõige raskema füüsilise katsumuse, lõpurännaku kohta. Saime teada aja, millal see toimub ning ka orienteeruva pikkuse. Kokku pidime kahel päeval täisvarustuses läbi käima 50-60 km. Kui sellest räägiti päris alguses, siis tundus see ikka täitsa lõpp ja lausa võimatu. Praegu seda kuuldes enam sellist hirmu pole, sest meie füüsiline vorm on tunduvalt paranenud ning üksjagu kilomeetreid on maha käidud. Seega olen igati selleks valmis.

XXXIII – 26 kilomeetrit ca 7 tunniga

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 17 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Pool tunnikest sõitu autokastis ja olimegi stardis. Seekord käis asi aja ja võidu peale. Veidi ootamist ja saimegi teada oma esimese punkti. Hakkasime astuma. Kõige raskemad ongi psühholoogiliselt esimesed sammud, sest tead, et astuda on veel peaaegu terve tee. Seega tuleb keskenduda ainult järgmisele punktile ja seal siis vaadata edasi. Igatahes panime kohe peale korraliku tempo. Jagu on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Ka meil paraku eksisteeris see nõrgem osa, aga koos üksteist toetades on kõik võimalik ja sellest me ennast heidutada ei lasknud.

Möödusime enne esimest punkti juba ühest pundist, kes rajale kümme minutit enne meid asusid. See tekitas ainult motivatsiooni ja andis jõudu juurde. Esimeses punktis tuli AK-4 lahti võtta ja kokku panna. Meil tegid seda kolm meest ja üks natuke eksis. Mingid punktid läksid, aga pole hullu. Küll teeme kõndimisega tasa. Olgem ausad, tahtsime seda rännakut võita.

Edasi läksime mõnusas tempos ja heas meeleolus ning kui olime jõudnud poole peale, olime üks kiiremini liikuv grupp. Pool teekonda läbitud, pidime kaugusi mõõtma. See läks ikka suht persse ja meie lootused võidule hakkasid kustuma. Igatahes sõime seal kõhud täis ja liikusime edasi.

Eelviimases punktis tuli lindi tagant vaadates erinevaid asju otsida heina seest. Leidsin 7 asja kümnest üles, kuid paraku kaks polnud õiged. Nägin lihtsalt valesti. Seega hoolimata meie tempost hakkas meile tunduma, et võidule me ei pretendeeri, sest ülesannete täitmisel tuleb liiga palju vigu. Aga mis seal ikka, pea püsti ja eelviimase punkti suunas punuma.

Viimases punktis oligi seljakoti kontroll. Iga mahajäätud asi oli miinus 5 minutit. Meie ebaõnneks võeti üks võitleja, kelle kotist puudus häbematult palju asju. Punktide kokkuvõtteks saime miinus 120 minutit. Meie võit oli kindlalt läinud. Minul tõmbas selline jama korralikult tuju alla, sest mis mõttes ei viitsita asju kaasa võtta ja eelnev pingutus sai ühe hetkega nulliks. Emotsionaalselt väga raske moment. Eriti kui avastasin, et mul on kandade all 3×3 cm suurused villid.

Hoolimata kõigest tuli liikuda järgmisesse punkti. Meie heast tempost oli järel vaid lonkimine. Tavaliselt on nii, et kehvades oludes tekib mul motivatsioon. Nähes kui väsinud mehed on, pani see mind rohkem pingutama ja olin õnnelik, et jõudsin neist rohkem. Ütleme nii, et enese teadmata tõstsime tempo jälle sinna kanti, kuidas me seda retke alustasime. Nii saab kiiremini lõppu ja ometi kord ühele poole sellega. Paljud olid väsinud ja see tekitas närvilisust.

Viimane lõik asfaldil polnud jalgadele just kõige valutum. Päike, palav ilm, valu, pettumus. Väsimus kulmineerus sellega, et 700 m enne lõppu taheti teha väike paus, et juua. Mina olin aga nii lõpule orienteeritud ja teadsin, et seisma jäädes uuesti käima hakata on paras porno. Seega ütlesingi, et vahet pole, jooge käies ja lõpetame selle ära.

Selle peale üks mees plahvatas ja sõimas mind debiilikuks, kuna ma ei mõtlevat teistele ja olevat üks suur egoist. Ütles, et kohe kohe kukuvad paar meest ära ja mina mõtlen ainult lõpule. Raskel hetkel võib igal ühel ära kammida, seega ei pannud ma seda talle eriti pahaks. Muidugi selline asi solvas, aga mis seal ikka – elu on selline. Seega tegime selle pausi ära ja liikusime lõpu suunas.

200 meetrit ennem otsustasime veel kõik koos teha spurdi ja jooksime. Kõik jõudsid. Seega on asi enamasti kahe kõrva vahel kinni. Kaasvõitleja palus vabandust ja ütles, et unustagem see vahejuhtum. Minul pole selle vastu midagi ja tunnistan, et see moment ma käitusin isekalt. Aga eks me kõik õpime.

Kasarmusse jõudes olime lõppkokkuvõttes õnnelikud, et selle ära tegime. Kogu distants oli 26 km ja selle läbimiseks läks meil ca 7 tundi koos pausidega. Kui te manate endale ette pildi vanadekodust, siis saate aru, mis meie kasarmu koridoris toimus. Olime korralikult sandid ja lombakad. Kellel olid suured villid jalgadel (mul olid mõlema kanna all ikka suht suured), kellel hõõrusid rakmed jalgevahe puruks. Ühesõnaga strateegilised kohad olid valusad ja see piinas liikumisel koledasti.