Posts Tagged lõpupidu

XLV – Elu tsivilistina

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 11 aprill, 2011

Ajateenistuse 11 nädal (PUHKUS)

Tunne on tõesti hetkel selline nagu oleks kuskilt vanglast vabanenud või kuskilt ikkest. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, mis tunne on minna lõplikult sõjaväest ära ja sukelduda pea ees jällegi tsiviilellu. Ja uskuge, see tunne saab olema kuradima magus. Ma pooldan igati seda, et mees peaks Kaitseväes käima, aga praegu ootan siiski ka ise seda lõppu. Seni võtan aga mis võtta annab.

Esimesel õhtul väljas olles tuli juba kell 22.00 valus unekas. Ütleme nii, et rutiin on korralikult sees. Esimesel öösel kodus magades oli mu vaim ikka veel Kaitseväes ja kui naine mind kaissu üritas võtta, olevat mina öelnud, et ära tee, et ma pole pede. Ju nägin unes, et viibin endiselt meeste keskel. Õnneks see nii polnud. Järgmistel öödel seda nalja õnneks enam ei kordunud.

Kujutan ette, et valdav osa meestest oma puhkuse ajal muud väga teha ei jõudnud kui juua ja lebotada. Mulle selline asi väga kohane ei ole. Seega saingi kokku paljude sõprade ja tuttavatega, arendasin natuke edasi oma äriideid. Kirjutasin arvutisse Kaitseväes tehtud märkmeid, aitasin natuke mtü-d kuhu kuulun ning käisin mängimas cashflow’d. Ma ei kiidagi ennast ega laida teisi, lihtsalt erinevatel inimestel on erinevad väljakutsed ja arusaamad.

Tuttavad kiitsid, et olen päris heasse vormi saanud. Muidugi paljuski tänu sõjaväele, sest keskkond on vägagi soosiv, kuid eelkõige peab olema endal tahtmist teha lisapingutust. Väga kerge on ju lihtsalt istuda ja puhata. Palju küsiti minu muljeid ja arvamust Kaitseväest. Ütlesingi, et olen positiivselt üllatunud ning praegused kogemused on kõvasti minu ootusi ületanud.

Neljapäev oli see tore päev puhkusest mil sai toimuma meie SBK lõpupidu. Tähistasime kõige sitema ja raskema perioodi möödumist Kaitseväes. Olime ainuke rühm, kes seda viitsis korraldada. Meil mingit probleemi ei olnud ja paari kaasvõitlejaga tegime selle ära. Vast kõige parem moment oli see, kui nägime üksteist isiksustena ja tsiviilriietes. Ütleme nii, et üllatusmoment oli jõhkralt suur. Kes oli hip-hopi stiilis, kes ei tea milles. Kaitseväes kandsid kõik ühtset vormi ja midagi muud ei osanud ka teiste seljas ette kujutada. Aga jah igati pull. Kohale tuli ca 20 ajateenijat ehk peaaegu pool meie rühmast. Sisenesime oma kiilaspäise pundiga Baribali piljardiklubisse, kus meile pakuti igati korralik ja viisakas teenindus. Alkoholi kulus muidugi omajagu, kuid kõik jäi suhteliselt mõistuse piiridesse. Mõni võitleja hindas küll oma alkoholi hävitamise võimet pisut üle, kuid pole hullu – see käib asja juurde. Lahkusime sealt ca kahe paiku. Ise läksin koju, osad klubitasid ja jõid veel hommikul kaheksani. Ja pean tõdema, et selle pundiga olles oli tunda ka seda õiget küünarnuki tunnet ja ühtehoidmist.

Viimased päevad veetsin naise seltsis ja uurides natuke internetiturundust. Elu on hetkel igati lill. Neid ridu kirjutan bussis sõites Rakverre, et sealt edasi juba suunduda väeossa. Parema meelega oleksin muidugi väljas, kuid tagasiminekul eriti vastikustunnet hetkel ei ole ja loodan, et ehk juba järgmine reede saab jälle välja.

Pühapäev

Ütleme nii, et kui ma bussis olles veel tagasituleku kohta mingit vastikust ei tundnud, siis esimesed sammud väravast sisse astudes olid küll jubedad. Reaalsus jõudis liigagi järsku kohale. Jälle tuleb alluda korrale ja distsipliinile. Sõbraga sisse jalutades tegime küll nalja, aga eks tuju oli sellele vaatamata kehvapoolne. Selliste olukordade puhul aitavad head mõtted pikemas perspektiivis. Olgu selleks siis helesinine reservinägemus või mõni muu motiveeriv seik. Igatahes seda taktikat kasutades muutus olukord minu jaoks pisut paremaks. Sest kurat, eks iga asi saab ju millalgi otsa – pole sel sõjaväelgi enam pikka pidu.

Tuppa sisse astudes sain aru, et ma polnud sugugi ainus sellises vaimses seisundis. Üheksa kutti oli toas ja praktiliselt juttu ei aetud. Kõik olid omades mõtetes ja jällegi tuli üle elada väike kohanemise šokk. Ainus asi mis meid lohutas oli see, et varsti tulevad uued poisid teenima ja neil on veel hullem. Tüüpilisele eestlasele on kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm. Loodan, et juba lähipäevil läheb see tunne üle ja harjub jälle Kaitseväega ära.