Posts Tagged lõhkamine

XXX – Palun luba lahkuda

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 27 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Pärast seda saime igaüks natuke plastilist lõhkeainet ja ehitasime kõik koos ühe lõhkevõrgu. See koosnes elektri-detonaatoritest, plastilisest lõhkeainest ja detoneerivast nöörist. Kui see valmis, ühendati see lõhkeseadeldisega ja ühel õnnelikul oli võimalus see lõhata. Seda nägime juba see kord pealt, olles ise ca 300 meetri kaugusel. Käis üks igavesti ilus litakas.

Kui lõhkevõrk on üks takistus vaenlase vastu siis igasugused puidust ja okastraadist valmistatud tõkked on teine variant. Tegime kolme tüüpi tõkkeid. Komistustõke, siilid ja hispaania ratsu. Neid siin kirjeldama hakata oleks keeruline. Iseenesest ei midagi rasket ja toimivad hästi kui on õigesti ehitatud. Üks siil tuli meil nii väärakas, et hea üldse et püsti seisis. See poleks küll vaenlast hoidnud. Kutsusime seda Petsi siiliks. Pärast terve päev naersime ja rääkisime et väärakas nagu Petsi siil. Huumorit sai jälle väga palju nagu alati. Mõtlesime, et sellele koledale teosele, mis me kokku klopsisime, graveeriks eelmise aastakäigu naljaviluks peale, siis ei seostataks seda vähemalt meiega.

Meil oli kaasas ka Scoutspataljoni võitleja, kes oli missioonil käinud. Kasutasin kohe võimalust, et uurida, mis on see, mis sinna mehi tõmbab. Sest usun, et ainult palga pärast sinna ju ei minda? Aga jah, ta rääkiski et adrenaliin ja väljakutse on see, mis teda sinna tõmbab. Ja esimesel võimalusel läheks uuesti tagasi. Mina soovin nendele meestele jõudu ja jaksu, kuid mind sinna küll midagi ei kisu. Inimeste huvid ja arusaamad lihtsalt on erinevad. Ka meie rühmas on mehi, kes vähemalt ühel missil tahaksid ära käia. Usun, et nad saavad päris hea kogemuse, seda enam kui nad tahavad hiljem kaadrisse jääda. Siis lõpuks õpetavad ajateenijaid mehed, kellel on olemas reaalne kogemus, mitte ainult pelgalt kõrgema Sõjakooli diplom.

Neljapäev

Täna oli see päev, kus meile pandi laskmise ajal veidike pinget peale. Ehk siis toimus aja peale paugutamine. Esimeses tiirus pidime viie sekundiga laskma paugu. Seejärel kolme sekundiga ning lõpuks viie sekundiga kaks lasku. Ka need mehed, kes olid siiani ikka suht snaiprid, hakkasid eksima ning nende täpsus kannatas. Endal läks ka ikka üht teist korralikult rappa. Kiirustades lasta on ikka harjumatu. Vähemalt saime aimu, mis võib toimuda lahingus. Et koguaeg pole võimalik rahulikult sihtida ja hingata ning oma märki otsida.

Laskmise vahepeal harjutasime tegema söösta-katat. Liikumist siis lahingpaariga, kui vaenlane on otse ees. Eesmärk oli pidevalt tuld anda, et vaenlane maha suruda. Kuni üks tuld annab, tegi teine paar kolm kiiremat sammu edasi ja hakkas kattetuld andma. Korralik murul püherdamine jälle. Selline asi tahab ikka korralikult harjumist saada. Nii nagu see meil praegu välja tuli erilist kriitikat ei kannata ja selliste sööstudega oleksime reaalses lahingus kindlasti kiirelt otsa saanud.

Õhtupoolikul toimus jällegi nagu tavaks saanud kompanii jooks. Sedakorda tegi selle eriliseks see, et tegime seda vormis ja saabastega, et oleks rohkem reaalsem. Tossudega polnud seda kolme kilomeetrit eriline vaev joosta. Samas, kui juba saapad jala otsas olid, muutus jutt teiseks ja pingutada tuli omajagu. Seega sai jällegi parandatud oma füüsilist vormi ja sai naha päris märjaks joosta. Sellist asja terve kompaniiga teha on omamoodi fun, sest kui korraga ikka 180 meest jookseb, siis see on võimas vaatepilt. Samuti ei taha sa olla see ainuke, kes rajalt kõrvale astub, kuna teised ju kõik jõuavad. Seega motivatsioon missugune.

Üks võitleja sai kogeda seda, mida toob vahel endaga kaasa väikene keelevääratus Kaitseväes. Juba algusest peale toonitati meile seda, et kui kabinetist soovid ära minna, siis küsite luba minemiseks mitte lahkumiseks. Tema küsis luba lahkumiseks, ent siit ilmast lahkutakse ainult jalad ees. Et tema soov teoks teha, tulid alt päevnikud teda kabinetist ära vedama.

Õhtul saime lõppude lõpuks kätte oma rühmalaulu. Ei kujuta mina ette, miks selle saamine ja orgunn nii kaua aega võiks võtta. Eks see valimine ole raske töö, aga see ei võta ju aega ka kuus nädalat. Aga see selleks, praegu ei taha ma ülemusi kritiseerida vaid millestki muust rääkida.

Enne rivistust istusime kõik klassi ja kuulasime seda laulu metsavendadest maki pealt. Et saaksime teada viisi ja rütmi ja muu sellise vajaliku. Kui laul paar korda kuulatud, hakkasime ise seda harjutama. Klass oli mõnusalt hubane ja selliste sõnadega laulu lauldes läksid ausalt öeldes ihukarvad püsti ja tekkis tugev küünarnuki tunne. Väga hea ja soe elamus oli. Usun, et nii ei tundud ainult mina ja see laul läks päris südamesse. Eks lähiajal saame seda ka veel marssides harjutada.

XXVIII – Tahaks lennukiga lennates pea aknast väljas sõita…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Esmaspäev

Saime endale uue rühmavanema. Ütleme nii, et enne seda kui see mees kompaniisse tagasi tuli, liikus ringi ma ei tea kui palju legende. Et ta pidavat olema kõige karmim ja rangem ülemus üldse. Arvate, et sellised asjad meid rõõmustasid kui seda kuulsime? Ilmselgelt mitte. Samas pidi ta tegema korralikku huumorit. Ükskord oli ta küsinud ühelt ajateenijalt, kes kartsas istus, et kas sa välja tahaksid. Sellepeale vastas loomulikult tahaks. Tema omakorda vastu, et: „Tead, ma tahaks lennukiga lennates ka pea aknast väljas sõita, aga näe ei saa“.

Ja kurat. Alguses oli lugu selline, et ta pidi kolmanda rühma juurde minema. Küll meie siis pilkasime ja naersime, aga nüüd pidime ise seda sama suppi helpima hakkama. Osad mehed alustasid temaga tutvumist toenglamangus, kuna ei osanud õigesti pöörduda või ei tõstnud küsimiseks kätt. Tema pani ikka asjad väga konkreetselt ja kiirelt paika. Naljast oli asi kaugel. Kunagi ma kindlasti naeran, aga siis kui ta rääkis sellest, et on kolm seismise viisi – valvel, vabalt ja toenglamangus, siis see nii lõbus ei tundunud.

Ta tegi ka kohe tiiru tubades ja ütles, et need on ikka täielik porno – oi kuidas meie mott tõusis. Kui väikeste asjade eest saime juba pumbata, mis siis selle eest kaela sadada veel võib. Igatahes ütles ta, et kui asjad ei parane, teeme kasarmu ette põllule täpse koopia oma toast ja viime sinna oma kapid ja voodid. Selline mõte eriti ei erutanud. Vaimusilmas nägin kuidas juba raskete kappidega mööda treppe roomame. Igatahes loodan, et see on ainult ähvardus ja selliste tegudeni ei jõuta. Samas minu akadeemiline isa rääkis, kuidas nemad kunagi Vahipataljonis sellist asja harrastasid.

Alustasime erialase pioneeriõppega. Saime põgusalt teada, milliseid lõhkeaineid Kaitseväes kasutatakse. Peale lõunat toimus näidis-lõhkamine. Platsile minnes oli seal nelja erinevat sorti materjalidele laengud pandud – puit, betoon, maa ja metall.

Osades kohtades oli manti päris palju pandud. Eemaldusime ohutusse kaugusesse. Käis tume müts ja asjad pidid idee järgi pilbasteks olema. Oli aeg seda tulemit oma silmaga vaatama minna. Kõik mis lubati et toimub toimus. Maas oli ca 2×2 meetrit auk, betoonpaneel oli puruks, puit pilbasteks ja metall justkui pooleks lõigatud. Iseenesest päris huvitav ja fun, kuid oleks kuskilt mäe otsast tahtnud plahvatuse momenti ka oma silmaga näha.

Ma ei tea, kas kellelgi teil on keset suve käinud päkapikud? Meile nad tulid. Nendeks olid esimese rühma poisid. Nad tõid kogu oma magusa varud meile hoiule, kuna üks „andekas“ võitleja suutis ülema poole pöörduda suu šokolaadi täis. Seega anti neile õhtuni aega oma varude hävitamiseks. Keegi aga kõike kohe ära ei tahtnud süüa, seega veeti mant meie kappidesse. Meil oli ikka korralik pidu, sest asjade hoidmise eest võtsime ka väikese tasu nagu kord ja kohus. Lõpptulemusena olid kõik osapooled rahul. Ülemused said mida tahtsid – et kapid oleks tühjad -, mehed said oma asjad hoiule antud ja meie saime nende magusat nautida.

Esimesel rühmal ei olnud täna üldse hea päev. Olin juba magama jäämas, kui kuulsin väljast hääli. Mõtlesin, et mis see olla võiks ja avasin akna. Nad olid mingi jamaga hakkama saanud ja tegid trussikute väel (nagu ma hiljem kuulsin, siis selle eest, et nad 4 minutit öörahule jäämisega hilinesid) väljas kätekõverdusi. „Üks“ oli all ja öeldi „kord“, „kaks“ oli üleval ja öeldi „distsipliin“. Seega oli mõnus kuulata unelauluks kuidas kõlas kord ja distsipliin. Olles ise rahul, et seal hetkel ei pea olema, vaid saad rahulikult päevast puhata oma valgete linade vahel. Aga sellised distsiplineerivad pumbad on ainult meeste ergutamiseks, et olla täpne. Lisaks pakuvad mõnusa mälestuse, mida tsiviilis teistele rääkida.