Pärast seda saime igaüks natuke plastilist lõhkeainet ja ehitasime kõik koos ühe lõhkevõrgu. See koosnes elektri-detonaatoritest, plastilisest lõhkeainest ja detoneerivast nöörist. Kui see valmis, ühendati see lõhkeseadeldisega ja ühel õnnelikul oli võimalus see lõhata. Seda nägime juba see kord pealt, olles ise ca 300 meetri kaugusel. Käis üks igavesti ilus litakas.
Kui lõhkevõrk on üks takistus vaenlase vastu siis igasugused puidust ja okastraadist valmistatud tõkked on teine variant. Tegime kolme tüüpi tõkkeid. Komistustõke, siilid ja hispaania ratsu. Neid siin kirjeldama hakata oleks keeruline. Iseenesest ei midagi rasket ja toimivad hästi kui on õigesti ehitatud. Üks siil tuli meil nii väärakas, et hea üldse et püsti seisis. See poleks küll vaenlast hoidnud. Kutsusime seda Petsi siiliks. Pärast terve päev naersime ja rääkisime et väärakas nagu Petsi siil. Huumorit sai jälle väga palju nagu alati. Mõtlesime, et sellele koledale teosele, mis me kokku klopsisime, graveeriks eelmise aastakäigu naljaviluks peale, siis ei seostataks seda vähemalt meiega.
Meil oli kaasas ka Scoutspataljoni võitleja, kes oli missioonil käinud. Kasutasin kohe võimalust, et uurida, mis on see, mis sinna mehi tõmbab. Sest usun, et ainult palga pärast sinna ju ei minda? Aga jah, ta rääkiski et adrenaliin ja väljakutse on see, mis teda sinna tõmbab. Ja esimesel võimalusel läheks uuesti tagasi. Mina soovin nendele meestele jõudu ja jaksu, kuid mind sinna küll midagi ei kisu. Inimeste huvid ja arusaamad lihtsalt on erinevad. Ka meie rühmas on mehi, kes vähemalt ühel missil tahaksid ära käia. Usun, et nad saavad päris hea kogemuse, seda enam kui nad tahavad hiljem kaadrisse jääda. Siis lõpuks õpetavad ajateenijaid mehed, kellel on olemas reaalne kogemus, mitte ainult pelgalt kõrgema Sõjakooli diplom.
Neljapäev
Täna oli see päev, kus meile pandi laskmise ajal veidike pinget peale. Ehk siis toimus aja peale paugutamine. Esimeses tiirus pidime viie sekundiga laskma paugu. Seejärel kolme sekundiga ning lõpuks viie sekundiga kaks lasku. Ka need mehed, kes olid siiani ikka suht snaiprid, hakkasid eksima ning nende täpsus kannatas. Endal läks ka ikka üht teist korralikult rappa. Kiirustades lasta on ikka harjumatu. Vähemalt saime aimu, mis võib toimuda lahingus. Et koguaeg pole võimalik rahulikult sihtida ja hingata ning oma märki otsida.
Laskmise vahepeal harjutasime tegema söösta-katat. Liikumist siis lahingpaariga, kui vaenlane on otse ees. Eesmärk oli pidevalt tuld anda, et vaenlane maha suruda. Kuni üks tuld annab, tegi teine paar kolm kiiremat sammu edasi ja hakkas kattetuld andma. Korralik murul püherdamine jälle. Selline asi tahab ikka korralikult harjumist saada. Nii nagu see meil praegu välja tuli erilist kriitikat ei kannata ja selliste sööstudega oleksime reaalses lahingus kindlasti kiirelt otsa saanud.
Õhtupoolikul toimus jällegi nagu tavaks saanud kompanii jooks. Sedakorda tegi selle eriliseks see, et tegime seda vormis ja saabastega, et oleks rohkem reaalsem. Tossudega polnud seda kolme kilomeetrit eriline vaev joosta. Samas, kui juba saapad jala otsas olid, muutus jutt teiseks ja pingutada tuli omajagu. Seega sai jällegi parandatud oma füüsilist vormi ja sai naha päris märjaks joosta. Sellist asja terve kompaniiga teha on omamoodi fun, sest kui korraga ikka 180 meest jookseb, siis see on võimas vaatepilt. Samuti ei taha sa olla see ainuke, kes rajalt kõrvale astub, kuna teised ju kõik jõuavad. Seega motivatsioon missugune.
Üks võitleja sai kogeda seda, mida toob vahel endaga kaasa väikene keelevääratus Kaitseväes. Juba algusest peale toonitati meile seda, et kui kabinetist soovid ära minna, siis küsite luba minemiseks mitte lahkumiseks. Tema küsis luba lahkumiseks, ent siit ilmast lahkutakse ainult jalad ees. Et tema soov teoks teha, tulid alt päevnikud teda kabinetist ära vedama.
Õhtul saime lõppude lõpuks kätte oma rühmalaulu. Ei kujuta mina ette, miks selle saamine ja orgunn nii kaua aega võiks võtta. Eks see valimine ole raske töö, aga see ei võta ju aega ka kuus nädalat. Aga see selleks, praegu ei taha ma ülemusi kritiseerida vaid millestki muust rääkida.
Enne rivistust istusime kõik klassi ja kuulasime seda laulu metsavendadest maki pealt. Et saaksime teada viisi ja rütmi ja muu sellise vajaliku. Kui laul paar korda kuulatud, hakkasime ise seda harjutama. Klass oli mõnusalt hubane ja selliste sõnadega laulu lauldes läksid ausalt öeldes ihukarvad püsti ja tekkis tugev küünarnuki tunne. Väga hea ja soe elamus oli. Usun, et nii ei tundud ainult mina ja see laul läks päris südamesse. Eks lähiajal saame seda ka veel marssides harjutada.