Posts Tagged linnaluba

LV – Rambot imiteerides

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 juuni, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Rivistus venis täna nagu paks tatt, sest üks noortest oli korrapidaja. Loomulikult on see arusaadav kui kauem läheb, sest ta pole seda kunagi varem teinud. Tema kiituseks peaks ütlema, et ta sai isegi hästi hakkama. Osad kangelased karjusid „mina“ täiest kõrist ja andsid sellega võimaluse meile rivistuselt joostes tagasi minna – kuradi hälvikud.

Õhtul oli toas suur šlangimine (viilimine). Keegi ei viitsinud enam koristada. Osad arvasid, et kui nemad on õppurid ja mitte enam reamehed, siis nemad moppi käes hoidma ei pea. Selline asi ajab korralikult närvi ja ütlesime üksteisele juba päris teravalt. Teisiti aga ei saa, sest asjad on vaja selgeks teha ja paika panna, sest nii edasi minna ei saa. See kui osad pingutavad ja teised lebotavad, tõmbab tervet jao moraali ja motivatsiooni alla. Kui see on all, on s**ad tulemused igal pool ja jälle hakkame ülemustelt vastu kaela saama. Seda pole aga kellelegi vaja, tahaks nagu rahulikult oma aja ära siin libistada ja mitte võllide fookusesse sattuda.

Reede

Hommikul käisime lühikeste valangutega laskmas. Kui siiani olime harjunud üksiklaskudega, siis seekord saime teada mis tunne on Terminaatoril ja Rambol. Need on muidugi klass omaette ja meil nii libedalt ei läinud. Märklaudadel oli tunduvalt vähem auke kui oli kuule, mis me relvadest välja lasime. Igatahes saime natuke aimu, kui keeruline on valangutega laskmine ja mida relv su käes teeb. Pärast seda kogemust on kindlasti päris huvitav hollywoodi actioneid vaadata.

Peale lõunat nägime, kuidas noored pidid kägarkõnnis sülitamise eest kasarmu esist puhastama. On nõme kui mehed ilastavad ja tatistavad sinna kuhu juhtub. Seega oli see päris õiglane harjutus neile. Usun, et pärast seda rohkem sama olukord ka ei kordu.

Oleme siiski sõdurid ja sellised asjad kombeks pole. Aga meie muidugi saime hea lõuatäie naerda ja selle lõpetas ülemate käsk „rivis ei möliseta, ise olete tulevased allohvitserid!“ Pärast seda ainult muigasime vaikselt. Kasarmusse jõudes kuulsime, et ka esimene rühm peab sisse jääma, et asi oleks õiglane. Ei tea mis mõte sellel on, aga ju ülemad teavad mis teevad.

Kella viiest suundusime lasketiiru, et oma laskmine ära teha. Sinna sõitsime auto kastis, mis on super lux võrreldes SBK-ga, mil pidime sinna jala minema. NAK ongi aga see koht, kus keskendutakse heale väljaõppele. Panime märklauad üles ja ootasime pimedust. Katelokkidest sõime ära oma õhtusöögi, mis meile sinna kohale toodi. Pärast seda oli juba hämar ja saime esimese seeria ära lasta.

Lõpuks oli pimedus täiel määral maad katnud ja saime hakata valgusrakettide saatel paugutama. Oli igati vinge jälgida punaseid jutte märklaudade suunas lendavat. Hästi oli ka näha kuidas osad kuulid rikošetti läksid ja taeva suunas lendasid. Kuna läbi tagumise sihiku märklauda ei näinud siis tuli üle sihikute vaadata ning see tagas vähesed augud märklehtedes.

Kui meie lastud saime, läksime ohutusse kohta ja saime rahulikult juttu puhuda. Pean mainima, et seekord oli (pede) nalja jõhkralt, vahepeal naersin pisarateni. Mõtlesin, et kuradi hea, et sellised huumorivennad on kokku sattunud, lihtsalt suurepärane. Muidu oleks need päevad Kaitseväes ikka väga hallid.

Tagasi minnes puhastasime oma kallikesed AK-d ära. Seejärel ennast ja kõige lõpuks territooriumid. Trasserid olid relva päris hoolega ära tahmanud, et nühkida ja kraapida seda tahma ikka andis. Lõpuks olid kõik toimetused tehtud ja oligi aeg magama minna. Voodis veel mõtisklesin, et kui hea on see, et homme saab linnaloale ära ja sellest kasarmust natukenegi vaheldust.

Pühapäev

Rahulik nagu enamasti pühapäevad ikka. Kes linnaloalt varem tagasi jõuab, saab veel trenni teha või lihtsalt rahulikult oleskleda kuni õhtuse loenduseni. Kuna ma liigun rongiga, siis jõudsin päris varakult tagasi. Ja siis otsustasingi, et vaja oma füüsilist vormi hoida ja jooksin ca 7 km ja tegin veel üht-teist füüsilist juurde. Kui ma lõpetasin, hakkas suurem osa mehi kohale jõudma. Nii mõnegi näost võis lugeda, et kõrist on omajagu alkoholi alla läinud ja magada pole väga saanud. Jah, eks see ole igaühe enda asi kuidas oma nädalavahetuse sisustab.

Nädala kokkuvõte: Niikaua kuni linnaloale saab, suudab nii mõndagi ära kannatada.

LI – Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 23 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Neljapäev

Hull päev. Nagu oleks noorteaeg tagasi tulnud. Käisime laskmas, harjutasime varitsust ja ei tea mida kõike veel. Varitsust harjutades sai omajagu passitud ja ka mõnusalt joosta. Terve päev oli täis toimetamist ja askeldamist. Hoolda relvi, täida käske, korista, küüri ja tee ei tea veel mida. Just vaba aja puudumine on minul see, mis motti mõnusalt alla tõmbab. Kui saad vähemalt natukenegi päevast tegeleda oma asjadega või puhata on enesetunne ikka tunduvalt parem.

Paljudel võitlejatel on tuju päris kehv kuna järgmise nädala alguses minnakse metsalaagrisse. See ei ole just kõige mõnusam. Telke me kaasa ei võta ja magamine toimub bibide all. See omakorda tähendab sittade ilmade korral külmetamist. Ülemused ütlesid, et see toob välja mis puust mehed me oleme. Lisaks soovis ta, et vihma tuleks, et asi huvitavamaks muutuks. No mida veel, seda jama poleks küll vaja. Niigi teada, et öösel eriti magada ei saa ja vihm on viimane asi mida meil vaja on. Seda muidugi minu seisukohast.

Rivistusel olles polnud olukord parem kui eile ja jällegi surusin oma keelt ja huuli hammaste vahele, et mitte naerma puhkeda. Ise saad veel vahel naeru nagu pidama, siis aga turtsatab keegi su kõrvalt ja endalgi läheb käest ära. Rivistusel seistes sai selgeks, et sügis on taaskord kätte tulnud. Tuul on läinud ebameeldivalt külmaks ja jahedaks. Samuti on märgata seda, et õhtud samm-sammult lühenevad ja see pole hea, sest valgus on see, mis energiat annab. Noortel võib ikka raske olla, niigi raske ja masendus ning ilmad ei tõsta eriti tuju. Meil veel polnud nii hull, sest suvel olid päevad pikad ja tihti paistis ka päike. Neil seda privileegi pole, jah aga nemad on ka ainult kaheksa kuud.

Reede

Enne lõunat oli ca kümne kilomeetri pikkune orienteerumine. Ilm oli jooksmiseks mõnusalt jahe ja seega oli lausa vägagi nauditav trenn. Saad joosta ja rahulikult pead mõtetest tühjendada ja lihtsalt jooksmisele keskenduda.

Pärast seda oli topograafia arvestus ja linnalubade täitmine. Töö ise oli päris lihtne, eriti kui veel selleks natukenegi valmistunud oled. Ja neid lube täitsid juba suurima hea meelega, sest need on selge vihje, et varsti pääseb jälle koju.

Kuna toad olid kehvasti koristatud, saime 15 minutit lisaaega juurde, et puudused kõrvaldada. Kui me sellega hakkama poleks saanud, oleksime pidanud veel terve tunni koristama. Sellega ühel pool, seisime jälle rivis ja ootasime neid vabastavaid sedelikesi. Nendeni läks veel aega, kuna rahul ei oldud duširuumide koristamisega. Täpsemalt olid ülema arvates segistid liiga katlakiviga koos. Pean tunnistama, et me neid siiani polnud kordagi küürinud ka. Reede polnud nende puhastamiseks muidugi mõista just parim aeg, aga mis teha.

Teised seisid rivis kuni meie segisteid küürisime. Olukord seal eriti paremaks ei läinud ja meie olime nühkimisest higised. Lõpuks tuli ülem ja ütles, et kobige rivvi ära. Sel hetkel küll tundus, et ekstra otsitakse vigu, mille eest meile keerata. Lisaks rääkis ta ära loo moraali. See oli nii, et kui üks jagu blokib ja ei tee asju korralikult, siis see tähendab, et terve rühm blokib. Ühtsus, ühtsus ja veelkord ühtsus on oluline. Lõpuks saime siiski minema

Annaksin teile edasi ka enda väikese õppetunni, mis ma Kaitseväest olen saanud. Kuna nädalavahetus möödub kiiresti, siis sõjavägi õpetab nautima olevikku ja väikeseid hetki, mida muidu ennem tsiviilis ei osanudki märgata. Ja see tegelikult on väga vajalik, sest me elame ju olevikus ja kui me seda nautida ei suuda, ei suuda me ka tervet elu nautida. Tihti on nii, et ootame ja ootame midagi – ja kui see käes on, siis sel hetkel hakkame uut asja ootama. Ilma, et me naudiks seda hetke, mida olime oodanud. Ok – läks vähe filosoofiliseks ära, aga usun, et saate poindile pihta.

XLVIII – Pill tuleb pika ilu peale

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 2 mai, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Homme on lootust koju saada. Loodan siiralt, et meile ei keerata. Nagu üks ülemus ütles, et peame rohkem trenni tegema ja vähem sööma. Muidu on naba püsti nagu pöial. Loodan, et seda treeningut ei soovita sel nädalavahetusel teha. Ma eelistaks voodis lesida.

Toimus ka rühmaülema tund, kus ta rääkis endast ja oma põhimõtetest. Lisaks saime ka meie sõna ja pidime vastama mõnele küsimusele. Kui vana oled? Millega tegeled? Miks soovid saada jaoülemaks? jms Kõik said oma mõtted välja öelda ja kuulda millega mehed tegelevad. Oli väga huvitav ja kasulik. Pärast läksin nii mõnegi mehe juurde, et küsida täpsustuseks üht-teist juurde. Ilma selle tunnita poleks seda tõenäoliselt juhtunud.

Reede

Päeval olid tunnid juhtimisalustest, kus harjutasime jao juhtimist ja seda, kuidas üldse tuleks tundi ette valmistada. Selle ülemusega oli jälle nalja kui palju. Nõrgemad mehed said kindlasti hirnumisest krambid. Kui selliseid läbiviijaid oleks rohkem, siis oleks Kaitsevägi palju parem. Selliste tundide puhul võtab aju paremini infot vastu ja oled ise tähelepanelikum. Enamasti kipub olema nii, et materjal antakse edasi tuimalt ja siis tehakse suured silmad, kui midagi pole meelde jäänud. Nii päris asjad käia ei saa. Seega näengi, et kaadri koolitamisoskustele tuleks rõhku panna ja neid asju saab ju edukalt õpetada.

Pärast lõunat hakkasime oma territooriumeid koristama – suures lootuses, et ehk lastakse koju. Nädala sees selle kohta muidugi infot ei jagatud, seega valitses täielik teadmatus. Selline süsteem on parajalt tobe. Kui oleks kindel asi, teaks asju ära planeerida ja ka motivatsioon oleks nädala sees tunduvalt kõrgem. Ju kardetakse seda, et kui teame et välja saame, laseme ennast lõdvaks. Võib-olla mõni mees nii teekski, kuid enamikul oleks parem tuju ja see tagaks ka parema materjali ja oskuste omandamise. Aga nagu meie pärimise peale vastati – miks me teadmatuses peame olema, – sõda ongi teadmatus. Bullshit, praegu pole ju sõda.

See selleks, igatahes kui seisime rivis, et oodata oma linnalubasid, kõndis üks ülem rivi ees ja rääkis. Mehed, kui te ei saa aru sellest, mida teile räägitakse, siis on see vaja talletada lihasmällu. Ise olete tulevased jaoülemad, aga trepist liigute nagu mingid pensionärid. Seega peame hakkama kiirust harjutama.

Too moment ma jagasin ära, et koju minemise asemel hakkame mingeid vigureid tegema. Ja ei pidanud kaua ootama kui kõlas käsklus „öörahu, kaks minutit aega“. Enne kui te oleks jõudnud ühe sõrmenipsugi teha, oli koridor tühi. Jooksin samuti siva oma tuppa. Kakkusin kiirelt riided seljast ja proovisin neid mingil määral kokku panna. Koridoris kõlas „aega üks minut“ viimased kohendused ja hüppasin oma voodisse. Lamasime voodis ja ootasime vaikselt, mis edasi sama hakkab. Ülemus oli vahepeal ruupori hankinud ja rääkis sellesse: „unemati ütleb – aega üks minut, et olla dressides koridoris.“

Fuck, olin just oma dresse pesnud ja kuivama pannud. Jooksin nii kiirelt, et vaevalt jalad maad puutusid kuivatusruumi poole. Selliseid mehi oli veel, ma polnud vähemalt ainuke. Kui aeg kukkus, olin endiselt oma bokserites (pommitajates) ja dressid olid käes. Kuna pool rühma ülesandega hakkama ei saanud, kõlas jälle: „kaks minutit öörahuni“

Nojah ja jälle jooksed. Selle rabelemise peale hakkas higi juba jooksma ja see väga hea tunne polnud. Muidugi tegime nalja ja rääkisime. Ülemus käis uste taga ja ütles, et tahab ainult kuulda peeretamist ja norskamist – meie tuba seda talle ka pakkus. Selle peale naeris ülem isegi päris hoolega. Lõpuks kõlas: „Äratus, viie minutiga koridoris, voodi on tehtud ja asjad kaasas, saate ära linnaloale.“

Samal ajal kui linnalubasid jagati rääkis ülemus, et loodetavasti võtate sellest õppust ja enam nii ei uima. Ise hoian ka pöidlaid, et viimased uimerdised seda üritust tõsiselt võtavad ja me juba esmaspäeval uuesti sama nalja tegema ei pea hakkama. Aga kaua oodatud sedel käes, mis tagas väljapääsu väravatest, tekitas igavesti hea tunde. Kui iga nädalavahetus välja saaks, oleks super lux.

XLIV – Kauaoodatud puhkus

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 4 aprill, 2011

Ajateenistuse 10 nädala lõpp ja 11 nädala algus (SBK)

Olemine oli suht lõbus. Meie ülem luges lõbusamaid palu ette. Paremad luuletused ja laulud, mis me talle ise olime SBK jooksul vorpinud. Lisaks tegime ära oma 202 meeldivat harjutust ja lõpuks olime ka nendest priid. Magama saime lõpuks pool üks. Ega eriti und ei tahtnud tulla kuna meeled olid homse pärast ärevil.

Reede

Hakkas suur kolimise möll ja autojuhid aka barankakeerajad kolivad minema. Meie korrusel hakkavad koos elama 65 NAK-i võitlejat. Jah, te kuulsite õigesti 65. Ütleme nii, et läheb omajagu kitsaks. Kui ennem oli tubades üks nari, siis nüüd tuleb narisid viis. Ühes toas hakkab elama 13-14 meest. Kurat, varem oli ikka mõnusalt palju ruumi, aga ega sellest ennem aru ei saanud kui nüüd. Saime teada tubade nimekirjad ja näha kellega järgnevad kaks ja pool kuud koos elama hakkame.

Aeg venis täna kuidagi eriti palju. Päeval toimus mööbli tassimine ja rivistuse peaproov. Lõunal peame selle sooritama perfektselt. Ühel hetkel jõudis õnneks aeg sinnamaale, mil täitsime ära oma esimesed linnaload ja puhkuseload. Rivistusele minnes tõmbas mõnusa väreluse sisse, ei oskagi öelda miks see nüüd täpselt oli.

Tore oli märgata pealtvaatajaid (kuskil 300-500 ringis), kes olid tulnud vaatama kuidas me Eesti riigile truudust vannume. Rivi õnnestus ilusti ja keegi õnneks midagi ära ei käkkinud. Eelnevatel aastatel olla juhtunud sedagi, et relvaga marssides salv alt ära kukub ja siis pooled mehed sellest üle trambivad.

Vannet andes oli hea ja mõnus tunne. Osalt selle sisu pärast, aga osalt sellepärast, et lõppude lõpuks on see noorteaeg läbi. Kõik on rääkinud, et see on kõige raskem. Seega edaspidi peaks kõik paremuse poole minema. Mina igatahes hoian pöidlaid.

Elevus tõuseb, sest puhkuseni on ainult loetud tunnid. Enne seda veel koristatakse ülemuste kabinetti ja aetakse korda viimased asjad. Lõpuks jagatakse kätte puhkuse- ja linnaload. Ma vist ei oodanud väikese poisina jõuluvana ka nii pingsalt kui nüüd. Näitasime ka oma rühmaülema vastu austust üles, et ta meid hästi juhtis ja kasvatas. Kinkisime talle hinnalise noa graveeringuga „elu algab valust“. Pärast kuulsime, et ükski teine rühm oma ülemusele kinki ei teinud. Ei tea kas nad polnud siis väärilised või polnud meestel piisavalt pealehakkamist, et sellega sebida. Kinki üle andes tegi meie ülemus suured silmad ja pean tõdema et ta oli ikka päris üllatunud. Seda, kas ta ka meiega rahule jäi, ma ei tea. No loodame, sest otseselt me mingit s**ta oma SBK ajal kokku ei keerutanud.

Tik-tak. Lõpuks oleme rivistunud kasarmu ette ja teeme läbi veel ühe traditsiooni. Ülema käskluse peale „vöörihmad pealt“ võtsime need ära. Vot see oli mõnus tunne, selle kandmine on üks parajalt tüütu tegevus ja ilma selleta oli kohe päris „võll“ tunne. Alates sellest hetkest need meile ka enam kohustuslikud polnud ja neid saavad kandma hakata noored ehk oktoobrilased.

Rühmalauluga liigume sõdurikodu ette. Süda hõiskas rõõmust, pea oli uhkusest püsti ja laul läks kuidagi eriti hinge. Võiks öelda, et lausa nii palju et, ihukarvad tõusid püsti – no tõesti hea tunne oli. Seal ootas mind mu kallis abikaasa. Pääslast välja saades kajas käsklus „Vabalt, rivitult“ ja algas meie üheksa päeva kestev puhkus. Oi oi kui magus hetk see oli. Seda on raske kirjeldada, seda tuleb ise läbi elada. Istusin naise kõrvale autosse, kus makist tuli raske muusika – hing ei osanud tol hetkel midagi muud tahta ja nautisin seda hetke sajaga. Ei hakanud üldse mõtlemagi, et nädala pärast pean siia tagasi tulema.

Nädala kokkuvõte: Alaku üheksa päevane muretu ja distsipliinivaba elu.

11 nädal – puhkus

Ütleme nii, et oma ühika tuppa astudes ma seda ära ei tundnud. Kaks pool kuud metallist voodite ja roheliste kappidega oli teinud oma töö. Esimese hooga ei osanud ka kohe seista ja istuda ega astuda. Kiirelt asendasin oma laigulised riided tavalistega. Oppa kui hea tunne see oli. Aga jah, esimesed viis tundi oli täitsa harjumatu olla. Muidu oli igati super lux tunne.

Teate, mis oli esimese hooga kõige parem. See, et võisid keset päeva voodisse pikali visata, ilma, et oleks mingit hirmu mõne ülemuse ees. Mõnus oli ka see, et keegi sind ei käsuta, välja arvatud oma naine loomulikult – väike nali. Oma kallimaga olemine oli kõik mida too hetk soovida oskasin, see oli lihtsalt nii hea. Me polnud üksteisest ennem eemal olnud kahte nädalatki ja nüüd tuli vastu pidada kaks ja pool kuud.