Posts Tagged lennuväli

XLIII – Eksamid ja ulatuslik puistamine

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 28 märts, 2011

Ajateenistuse 10 nädal (SBK)

Teisipäev

Tänaseks eksamiks oli „välioskused“. Seal pidime oskama liikumisviise ja käemärke. Lisaks tuli näidata oma teadmisi kuulipilduja peal. Kõige lihtsamaks osutus rivieksam. Võrreldes ülikooli eksamitega on need ikka suhteliselt lihtsad. Seda muidugi mitte kõigile, sest inimesed on erinevad. Mõned läksid eksamite ajal päris närvi ja üleüldse tundub, et poiste kannatus hakkab vaikselt katkema.

Siiski on jäänud loetud päevad SBK lõpuni. See terendaks ees juba nagu reserv. Sest lõpuks ometi saab siis koju ja seda lausa üheksaks päevaks – milline õnn. Loodan, et te suudate ette kujutada kui väga me seda ihkame. Sest mõelgem ise – täiesti uus ja võõras keskkond, eemal sõpradest ja perest, tehes ühtlasi asju, mis pole just kõige huvitavamad – ja nõnda 2,5 kuud jutti. Pole just meelakkumine. Siinkohal ma ei taha hakata üldse mõtlemagi meie isadele, kes pidid kordades hullemat välja kannatama kolm aastat. Võõras väes ja võõras keeles, tuhandete kilomeetrite kaugusel oma kodupaigast, kesise puhkuselootusega jne – tundub üldse üle mõistuse. Ja ega ennem sellest aru ei saa, kui seda vähegi kogeda saab.

Õhtul oli suhteliselt tavaline rutiin. Lugesin oma raamatut ja mõtisklesin niisama elu üle. Lisaks tuli ka tegeleda õppimisega, sest homme on viimased neli eksamit ja tahan need normaalselt ära teha. Ega ei tahagi mingit maksimumi saavutada, selleks nagu motivatsiooni pole meile antud, peaasi et lihtsalt läbi ei kukuks. Kui eksameid ära ei tee, siis öeldi, et linnaloa saamise võimalused on kesisemad. Kuna mul niigi laskmine pekki läks, siis seda jama pole küll vaja. Seega väike kordamine ja magama ära, eks homme paistab mis saama hakkab.

Kolmapäev

Õnneks on siis täna viimased neli eksamit. Ja nendeks oli side, kauguste hindamine, topograafia ja meditsiin. Õhtuks olid need kõik kenasti tehtud ja ütleme nii, et päev läks vägagi kiiresti. Kui vaid kõik päevad nii kiiresti läheks! Siis me oleks vist juba reservis…

Lõpuks pandi seinale üles ka pingerida eksamite tulemustest. Ise olin päris rahul. Olin kuskil viiekümnes ja ainult siis see laskmise asi ebaõnnestus. Vene kuttidel oli seis vähe täbaram ja nii mõnelgi oli rohkem eksameid läbi kukutud kui ära tehtud. Eks siis ole näha kas need tulemused meil tulevikus hakkavad ka väljalubasid mõjutama – loodan et mitte.

Neljapäev

Hommikupoolne sisustati meil orienteerumisega. Tänu väikesele trükiveale ühe koordinaadi osas, panime korralikult puitu. Ma veel enne teele asumist küsisin ülemalt, et kas see number peabki selline olema. Saades jaatava vastuse, asusime teele.

Pärast tund aega otsimist ja sumpamist mingis kuradi võsastikus saime aru, et nii need asjad olema vist ei peaks. Tulemuseks oligi see, et peale kolme tundi jooksmist ja kasarmusse saabumist saime teada, et peame selle õhtul uuesti tegema – nii äge. Sellised asjad viskavad normaalselt kopa ette. Samas ega seal vahet pole, saabki trenni teha.

Õhtul oligi uus katse, seekord ma siiski enam joosta ei viitsinud ja jäin lennuvälja värava juurde ja andsin ühele tüübile oma lipiku ka kaasa, et ta selle ära täidaks. Seega minu orienteerumine läks põlluserval istudes ja ilusat sügisilma nautides.

Riviplatsil oli jällegi meie nelja pioneerirühma poolt tekitatud mölin see, millega ülem rahul polnud. Kasarmu ette jõudes käskis ta viiendal rühmal kükki võtta. Me tegime suured silmad ja saime aru, et ka temal kammib. Eks ülemad vajavad samuti puhkust, sest 160 mehe treenimine ja nende eest vastutamine pole just kõige kergem töö. Mõistan igati, kuidas see kopa ette võib visata. Mina ennast sellises ametis küll ette ei kujuta. Lõpuks kui ta nägi, et keegi sikli asendit ei võta, sai ka tema oma veast aru.

Kasarmusse jõudes oli meil tuju muidugi ülev, sest juba homme algab meil puhkus. Kes mõtleb siis naistest või joomisest või mõlemast. Pakun, et homme samal ajal on kolm neljandikku meestest korralikult juua täis. Endal mingit vajadust alkoholi järgi pole, aga jah – nii mõnegi mehe kurk kuivab.

Õhtul toimus ulatuslik läbiotsimine, et me midagi tsiviili kaasa ei veaks. Kapid pidime ise segi keerama ja kõik asjad välja katkuma. Mõnel oli kapis nii palju tühje pudeleid, et küsiti: „kas kardad eriti hullusti majanduslangust?“ Leiti hülsse ja üks lõhkepakett (selle eest tuleb kindlasti ka mingi karistus). Lisaks leiti veel üks playboy, fhm-e ning kondoome (ärge minult küsige milleks neid kellelgi seal vaja oli).

Kontroll kestis ca 3 h ja pidime selle aja koridoris olema. Saime siis kätte oma embleemid ja nüüdsest alates oleme täieõiguslikud pioneerid. Igati uhke tunne oli see endale külge õmmelda.

XIV Tappev palavus ja valu, kehastumine pinocchioteks

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 6 september, 2010

Järgmise pausi tegime ca 10 km peal, kus saime ka lõunat süüa. Puhata on loomulikult hea, kuid uuesti liikuma saada on ikka paras jama. Jalad on kanged ja viimane asi mida sa selga tahad panna, on su varustus. Ees ootas tunduvalt raskem – teine pool. Läbida tuli ca 3 km asfaltteed ning lisaks oli ka maastikul kõndimist, mis kõige rohkem väsitas.

Kõndides oli küll tunne, et nii palju kui vett sisse läks, tuli ka välja, sest kergendamas ma kordagi selle aja jooksul ei käinud. Maanteel kõndides lehvitati nii mõnestki autost meile järele ja tol hetkel tegid ka sellised väikesed asjad tuju heaks. Mis veel oli väga mõnus, olid tuuleiilid, mis kiivri alust pead jahutasid. Mina ja osad mehed veel tegid maanteel olles püksiluku lahti, et jahutada mune ja vähendada higistamist.

Pärast maanteed suundusime elektriliinide alla kus oli künklik ja igati ebameeldiv maastik. See väsitas ikka mõnusalt. Umbes 30 minutit hiljem oli näha ka seda, et see rännak polnud nali. Päike küpsetas ühe mehe ikka nii ära, et ta minu ees kõndides lihtsalt pildi kotti pani ja ära vajus. Ütleme nii, et selline asi on endalegi paras šokk. Aga kiiresti vabastati ta rakmetest, anti juua ja ülem tegi kõik mis vaja, et mees eluvaimu ikka sees hoiaks. Tema meiega rännakut enam ei jätkanud ja talle tuldi autoga järele.

Lisaks nägin ühte kaasvõitlejat, kes polnud ka taolisest olukorrast eriti kaugel. Tal pea lõhkus meeletult (tõenäoliselt päikesepiste). Käskisin tal palju vett juua ja tegime ta pearäti märjaks, et teda veidigi jahutada. Aga et sellisest seisust rännakut jätkata, peab olema ikka tahtmist ja pealehakkamist. Mõni nõrgem oleks kindlasti ka autole istunud ja oma rännaku lõpetanud. See kõik toimus 15 km järel. Seega oli jäänud veel ületada koera saba.

Nii lihtne see aga polnud, sest kõik olid kuradima väsinud ja seetõttu oli tempo suhteliselt madal. Kui vaatasin selja taha, siis paljudel olid ikka kurnatud näod ees ja mõne puhul oli küll tunne, et on ainult minutite mäng, millal see mees ära kukub. Kõvemad mehed suutsid veel rääkida ja naljagi visata. Endal olid õlad ikka sitaks valusad ja lobiseda väga ei viitsinud, pigem mõtlesin, kui hea mul varsti kasarmus jaheda vee all liguneda on.

Varsti hakkas paistma lennuväli ja teadsime, et lõpp on lähedal. Iga samm mis astusin tegi korralikku valu, sest jala tallad olid piisavalt hellaks selle marssimisega juba muutunud. Ja ka kott soonis mõnusalt. Aga lõpp oli nii lähedal, et need suuremat muret ei valmistanud ja valmistusime selleks mõnuks mis meid kohe ootamas on. Lisaks 4,4 kg AK-4 tundus kaaluvat justkui 10 kilo. Vahepeal kui ülemus ei näinud, kandsime seda ka rakmete rihma vahel, muidu pidi see aga kogu aeg käes olema.

Lõpuks olime kasarmu ees, tegime relva ohutuskontrolli ja saimegi kasarmusse ära. Pärast seda kui koti seljast viskasin, oli tunne, et tõusen kohe lendu. Olin higist nii märg, et vette hüpates oleks võinud ka kuivemaks jääda.

Kaitseväes on sinu isiklik hügieen viimane asi, mis tehakse, seega esimene asi oli meil relvade hooldamine ja alles pärast seda saime pesema. Omaette vaatepilt oli see, mis avanes pärast saabaste ära võtmist. Mul olid kannad ikka suhteliselt puruks hõõrutud ja nii ka paljudel teistel. Osadel oli veel seljakott ja rakmed puusad ja selja ära hõõrunud. Nii mõnelgi mehel oli tagumik ära hõõrutud ja võis olla päris valus ringi käia. Koridoris liikudes paistis nagu oleks vanadekodusse sattunud. Igast toast kostus häda ja vingumist.

Kogu rännaku kestuseks tuli ca 6 h. Räägitakse, et lõpurännak on ca 3 korda pikem. Ma ei kujuta ettegi, mis siis meist järgi jääb. Või on ka teine variant. Selleks ajaks oleme juba kõvemad mehed ja ka valuga rohkem harjunud, kuid eks aeg näitab. Praegu veel liiga vara spekuleerida.

Hästi „valutuks“ ja toredaks osutus muidugi õhtusele rivistusele minek. Kasarmu eest riviplatsile on ca 450 m. Ja tänasel õhtul oli seda läbida ikka väga piin. Saapad tegid jalas tulist valu, kui puutusid vastu kohati lausa veriseks hõõrutud jalgu. Aga kuna rivis kannatati ära, siis ka suuremat kurtmist polnud. Küll aga peegeldus meeste näost valu ja nii mõnigi hammustas huulde kui pidi kanna maha panema. Ja ega mul ka parem seis polnud, ühe jala kand oli ikka korralikult puruks.

Homme lubasid paljud arstile minna ja endale tossud kaubelda, mina seda teed minna ei kavatse. Tossud ja vorm pole päris see, mida sõdur kandma peaks. Samas minu jalad polnud ka nii katki, kui osade kaasvõitlejate omad. Ja kanged lihased ning tulitavad jalad tegidki meist kui karja pinocchioid, kes ei marsi, vaid kakerdavad rivis. Täna tõesti polnud muud varianti. Naersime veel, et täna oleme pinochhiod ja homme kehastume lihaste valu ja kanguse tõttu kindlasti robocoppideks.

Neid, kes üldse rivis olla ei saanud, ehk vigased nagu me kutsusime, neist oleks saanud peaaegu terve rühma suuruse üksuse moodustada. Meie ühel kaasvõitlejal tahtis rivistusel pildi kotti visata ja ta astus rivist välja. Kuumus ja väsimus oli temaga oma töö teinud.