Posts Tagged lahingolukord

XXIII – 7 minutit ja 30 sekundit

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 8 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Esmaspäev

Kell tiksub vaikselt kella kolme peale. Mina seda muidugi ei näe. Küll aga kuulen, kui karjutakse sellisel häälel „HÄIRE!“, et ka kõige unisem karu oleks talveunest ärganud. Pärast seda hakkas kinniste silmadega sebimine. Ere valgus lihtsalt ei võimaldanud oma luuke normaalselt avada.

Samas kõik toimis kui õlitatult. Pooled mehed hakkasid riidesse panema ja pooled jooksid pool paljalt oma kallite AK-4-de järgi. Mina olin õnneks selles pooles, kes sai silmad kinni ennast riietuda, mitte koridoris joosta. Kokkupõrkeid ei esinenud ning iga mees andis endast parima, et mitte uimata. 10 minutit oli see aeg kui pidime ca 20 mehega olema Unimogis. Pool rühma ühes ja teine teises. Kui luuk meie järelt, suleti kukkus meie ajaks 7 minutit ja 30 sekundit. Pole ju üldse paha. Osad rühmad suutsid veel kiiremini ennast liigutada, aga see selleks. See polnud tol hetkel võistlus, vaid pidi lihtsalt aega mahtuma.

Pärast seda, kui olime masinatel, kõlas: „Hetkel vaenlase ohtu pole ja jalastume“. Läksime tagasi kasarmusse, tegime voodid ära ja käisime kusel. Seejärel kogunesime ühe auto juurde kus selgitati lahingolukorda. Näidati kaardil kus oleme ja kuhu liigume. Vaenlase oht pidi olema väike, seega kuulipildujat auto katusele ei lähe ja auto tent (kate) võib olla üleval. Toimuma pidi 30 km pikkune motoriseeritud rännak. Kindlasti oli neid detaile veel, kuid tol hetkel olin piisavalt unine ja hetkel rohkem nagu meelde ei tule.

Ühesõnaga mängiti seda asja nii, nagu oleks tegu päris olukorraga. See tegi asja muidugi natukene huvitavamaks ja kaasahaaravamaks, kui lihtsalt ilma mingi poindita kell 4 öösel metsa ronida.

Vürtsikilul on kindlasti oma karbis rohkem ruumi kui meil seal kogu varustusega MB Unimogil. See oli meie esimene kord autole ennast paigutada ja kogemused olid olematud. See tingis selle, et meie jalad ja asjad olid ikka väga risti rästi. Kuna oli päris pikk sõit, siis mina lõpuks oma jalgu peaaegu ei tundnudki. Nii mõnigi mees hädaldas nii, nagu oleks eluohtlikus seisundis haavatuid transporditud. Mitte et ma seda kuulnud oleks, aga selline on mu fantaasia.

Kastis tikkus uni korralikult peale ja enne kui ma suigatasin, vaatasin tagant välja. Nägin öösse mattunud põlde ja metsasid. Tänava valgustus põles tuhmilt ja ümbrust valgustasid mõne üksiku vastutuleva auto tuled. Maantee oli märg ja kohati loopis vett nii palju üles, nagu oleks skuutriga sõitnud.

Kuskil 5.30 aeg jõudsime oma tulevasse laagripaika. Seega sellel ööl saime magada 5 h kasarmus ja kuskil tunnikese autos. Selline kastis magamine on pigem lihtsalt nokkimine, kuid ka sellest on abi. Saanud kastist maha, moodustasime auto ümber ringkaitse, et olla „vastase“ vastu kindlustatud. Pooled mehed hakkasid telke püstitama ja teine pool asus muid ülesandeid täitma. Kes tassisid kotte, kes maskeerisid autot õhuvaatluse eest.

Minule langes strateegiliselt ülioluline ja tähtis ülesanne. Pidin ühe võitlejaga koos kaevama valmis rühma peldiku. Ilma selleta poleks me arvatavasti ka ellu jäänud – olgu, väike nali. Aga valmis oli see vaja teha. Suuruseks ca 1 kuupmeeter. Lisaks oli vaja sinna teha pink koos seljatoega, et oleks ikka mugav ennast kergendamas käia.

Ilm oli väga kehv ja sel ajal kui teised külmetasid, loopisime meie hoolega auku sügavamaks, mis andis meile kenasti sooja. Lisaks juhtus mulle ideaalne paariline kaevamise juurde, kellega sai ajada lolli möla ja teha nalja. See oli küll eluks hädavajalik, sest niigi on metsas küllalt tülikas olla ja kui peaks olema veel masenduses! See kõlaks piinamise moodi.