Posts Tagged kuulipilduja

LVI – Mudamülkad, militaarsport ja porikollid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 27 juuni, 2011

Ajateenistuse 15 nädal (NAK)

15 nädal

Esmaspäev

Hommik algas kaitselahingu teooriaga. Tund ise oli suhteliselt igav, kuna olime taolist juttu juba SBK ajal kuulnud. Pärast seda järgnes juba kaevikuliinis praktika. Kaitses oli ühe jao relvadeks nagu ikka AK-4 ja kuulipilduja. Meie jao ülesanne oli harjutada planeerimata rünnakut.

Seega hakkasime vaikselt lähenema ahelikus (ühes viirus) kaevikutele. Ühel hetkel hakkasid kõlama paugud. Viskasime kõhuli ja liikusime edasi söösthüpetega. Piisavalt kaugele jõudes tõmbasime suitsu lahti ja selle kattes liikusime edasi. Kogu see aeg toimus igati kõva täristamine. Kuulipilduja andis tuld nii, et raud oli otsast sinine. Sellise möllu sees on päris kõva olla. Aga sellele 10 minutilisele lahingule järgnes 60 minutit AK (tõlkes – ainult koormaks) puhastamist. Selline see Kaitsevägi juba on.

Kuna tahtsin väga ära saada tagala erialale, otsustasime kaasvõitlejaga, et kirjutame rühmaülemale avalduse, et asi ikka kindlam oleks. Samal ajal kui nuputasime, et mida me täpselt siis paberile paneme, kuulsime läbi vaheukse mis meid noortest eraldas, muusikat. Mõtlesime, et ohohh, alles tulid ja selline tümakas juba käib. Meie hämming sai kohe seletuse, teisel pool seina toimus moeshow. Teemaks olid erinevad koristamise vormid.

Eks see oli neile korraldatud selleks, et neil lõpuks ometi jõuaks kohale kompanii kodukord, et millal ja mida kantakse. Igatahes seda pulli jälgides saime korraliku kõhutäie naerda. Ja nagu kuulda oli, polnud ka neil mitte väga tõsine üritus. Tore on tõdeda, et ülemused on elava fantaasiaga ja hoiavad noortel tuju üleval, tehes samal ajal selgeks kodukorda.

Teisipäev

Aset leidis järjekordne üldfüüsiline test. Füüsiline vorm nii hea kui SBK lõpus polnud ja tulemuseks kujunes 260 p, mis on siiski ilusti üle keskmise. Pärast seda tuli näidata oma laskeoskusi. Suundusime lasketiiru, et lihvida seal oma oskusi. Päev oli alanud igati normaalselt, kuid väga kaua see nii ei jätkunud.

Taaskord oli aeg militaartrenni käes. Hakkasime vaikselt joostes liikuma, seljas olid rakmed, relv käes ja kiiver peas. Ütlen, et sellise varustusega pole just kõige mugavam ja kergem joosta. Esimene takistus meie teel oli korralik lomp, mis oli meile umbes põlvini. Pärast seda olid jalad loomulikult läbimärjad ja see just jooksmist kergemaks ei teinud. Seejärel turnisime läbi erinevate majade, ronisime mööda järsku seina üles ja edasi kiirelt joostes mäkke. Ja seda kõike kannustas tagant meie ülema karm hääl: „Kiiremini, kiiremini, mida te uimate nagu mingid neiud, tehke kiiremini“ jne jne.

Ütleme nii, et suhteliselt kiiresti tõmbas selline asi keti maha. Jõudnud mäkke, läks asi alles põnevaks. Seal olid laiad ja sügavad autorööpad, mis olid muda ja vett täis. Ja eksite, kui arvate, et me sealt lihtsalt läbi jalutasime. Me läbisime selle roomates. Vesi ja sitt oli põhimõtteliselt silmini. Ülemus aga viskas ise kohe kõhuli sisse ja kuna olin esimene, siis ei jäänud muud üle kui järgneda. Munad jahedasse vette kasta pole just kõige parem tunne. Relv oli üleni sitaga koos ja usun, et sealt poleks peale pasa mitte midagi läbi lennanud. Üks vend kes oli teeninud kunagi Kuperjaanovis ütles, et isegi nemad ei teinud midagi sellist.

Aga ei, täitsa lahe on selliseid asju teha, otseloomulikult mitte igapäev. Pärast roomamist lohistasime üksteist rakmetest läbi pori, see väsitas ja määris hoolega. Sel hetkel mul polnud peale silmavalgete vist ühtegi puhast kohta. Viimaseks katsumiseks oli tiigist, kus oli vesi rinnani, läbiminek. See andis võimaluse endalt vähegi sitta maha kraapida.

Loomulikult pesin ka oma AK-4 surgates ta täiesti vee alla, mis polnud siiani veel kunagi nii mudane olnud. Välja tulles nirisesime kõik kui uppumisele määratud kassipojad, kes imekombel pääsesid. Kaua me nii niriseda ei saanud, sest ülemus käskis meil rivvi võtta ja liikusime joostes kasarmu suunas. Sinna oli kõva 1,5 km. Varustuse ja läbimärjana pole teps mitte kerge joosta.

Vahepeal oli rivis möla ja pidime võtma kükki ja relva peakohale tõstma ning kägarkõnnis edasi liikuma. Õnneks see kaua ei kestnud ja liikusime edasi joostes. Oi kurat kus see jooksmine võhmale tõmbas. Mõtlesin iga sammu järel, et kohe-kohe kukun ära ja järgmist sammu astuda ei jõua. Tegelikult me ei hooma oma võimeid ja pidasin väga ilusti vastu.

XXXVIII – Kuulipritsust

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 veebruar, 2011

Ajateenistuse 8 nädal (SBK)

Kolmapäev

See nädal on päris põnevalt läinud ja tänagi saime õppida enda jaoks täiesti uut relva. Selleks oli Rootsi päritolu kuulipilduja. Õppisime selle taktikalisi ja tehnilisi andmeid ning kokku panemist ja lahti lammutamist. Läbiviija oli päris korraliku huumorisoonega ning tegi omajagu nalja. Seda tehti muidugi osade meeste arvelt. Nende, kes olid vähe uimasemad või lihtsalt lasid schlangi.

Täna on see päev, kus meil on toimkonda määratud kolm vene kutti, kes eriti eesti keelt ei jaga. Meie ülemus sellega vist eriti ei osanud arvestada, kuna ta oli meil rühmas alles uus. Seega olekski pidanud mehi natuke tundma õppima, mitte meil elu kohe karmimaks muutma. Igatahes õhtusel rivistusel suutis meie korrapidaja marssides jalgu nii kõrgele tõsta, nagu mõned rätipead kõrbes. Ütleme nii, et meil oli äärmiselt raske naeru kinni hoida ja terve kompanii vaikselt vappus. Oleksite te ise seda näinud, võiksin peaaegu et kihla vedada, et ka teie poleks suutnud tõsiseks jääda.

Mida rohkem SBK või nagu öeldakse noorteaja lõpuni jääb, siis seda rohkem infot hakatakse meile avaldama. Igatahes pandi üles nimekirjad, kes saavad baranka taha ehk autojuhiks. Ja ülejäänutel polnud raske nuputada, et nemad lähevad NAK-i (noorem-allohvitseri kursus). Paljud kartsid seda NAK-i kui tuld ja tahtsid lihtsa elu peale minna. Juhtida meeste asemel masinaid. Seega võite arvata, kui rõõmsad mehed olid kui nägid oma nime nimekirjas. Õnneks oli meie rühmaülem vähemalt nii vastutulelik, et pani mehed just sinna, kuhu nad soovi avaldasid. Minu arust on see õige lähenemine. Siis on meestel motivatsioon kõrgem. Loomulikult saab seda teha siis, kui on võimalik. Aga jah, see aasta oli pigem isegi NAK-i tahtjaid rohkem kui seal kohti oli.

Neljapäev

Jätkusid meie kuulipilduja tunnid ja seekord harjutasime lahingpaari koostööd selle relva taga. Harjutasime neid ülesandeid mida kuulipilduja peab oskama ja mida tema abi tegema. Osad mehed ei suutnud oma linte laadida ja ülemus käis ringi, et: „Noh, Hansuke ja Greteke. Millal teie küll oma asjadega valmis saate?“. Selle peale järgnes otseloomulikult naer.

Üks vend oli nii tainas, et lihtsalt tõusis vahelduseks püsti, kuigi tegelikult pidi lamama. Kohe tuli ka ülemuse sajatus: „Mis pulmatola sina oled, et niimoodi püsti passid?“. Sellest sai võitleja kiirelt aru ja järgmisel hetkel ta jällegi lamas. Ei, hea et niimoodi nalja tehakse ja meie tuju üleval hoitakse.

Pärast harjutamist sai iga nägu ära lasta ca 20 paukpadrunit. Tuleb tunnistada, et päris tore oli täristada. Osadel muidugi relvad tõrkusid nagu see sellise aastaarvuga relvade puhul on täiesti tavaline. Meie oma töötas laitmatult ning need 20 padrunit kulus sekunditega.

Pärast seda harjutust korraldas ülemus väikese jagudevahelise võistluse. Relvadel käivad otsa düüsid, mis tagavad selle, et relv töötaks ka paukpadrunitega. Ja laskmise käigus on need korralikud tahmakäkid ning nende puhastamine on paras tüütus. Seega pidigi kaotaja jagu, kes lennuväljalt viimasena kasarmusse jõuab, düüsid puhtaks nühkima. Kasarmuni oli maad vast 2 km.

Seda joosta rakmete ja muu nodiga, mis meil sel päeval kaasas oli, polnud just kõige meeldivam. Samas keegi ei tahtnud ka oma niigi vähest vaba aega kulutada mingite kuradi düüside puhastamisele. Niisiis tuli liduda. Ja ega võitjaks ei pidanudki tulema, peaasi et viimane ei oleks. Seda viimast me suutsime ilusti, sest teise jao vend oli parajalt paks ja tema oma pekki vedada ei viitsinud. Seega sellega me vähemalt tegelema ei pidanud. Küll aga tuli puhastada ära meie kuulipilduja, mis oli samuti korralik tahmakäkk. Paraku (või pigem õnneks) ei saanud ma seda teha, sest pidin asuma toimkonda. Ja see tähendas öö jooksul nelja tundi magamist – aga pole hullu midagi.

XXIII – 7 minutit ja 30 sekundit

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 8 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Esmaspäev

Kell tiksub vaikselt kella kolme peale. Mina seda muidugi ei näe. Küll aga kuulen, kui karjutakse sellisel häälel „HÄIRE!“, et ka kõige unisem karu oleks talveunest ärganud. Pärast seda hakkas kinniste silmadega sebimine. Ere valgus lihtsalt ei võimaldanud oma luuke normaalselt avada.

Samas kõik toimis kui õlitatult. Pooled mehed hakkasid riidesse panema ja pooled jooksid pool paljalt oma kallite AK-4-de järgi. Mina olin õnneks selles pooles, kes sai silmad kinni ennast riietuda, mitte koridoris joosta. Kokkupõrkeid ei esinenud ning iga mees andis endast parima, et mitte uimata. 10 minutit oli see aeg kui pidime ca 20 mehega olema Unimogis. Pool rühma ühes ja teine teises. Kui luuk meie järelt, suleti kukkus meie ajaks 7 minutit ja 30 sekundit. Pole ju üldse paha. Osad rühmad suutsid veel kiiremini ennast liigutada, aga see selleks. See polnud tol hetkel võistlus, vaid pidi lihtsalt aega mahtuma.

Pärast seda, kui olime masinatel, kõlas: „Hetkel vaenlase ohtu pole ja jalastume“. Läksime tagasi kasarmusse, tegime voodid ära ja käisime kusel. Seejärel kogunesime ühe auto juurde kus selgitati lahingolukorda. Näidati kaardil kus oleme ja kuhu liigume. Vaenlase oht pidi olema väike, seega kuulipildujat auto katusele ei lähe ja auto tent (kate) võib olla üleval. Toimuma pidi 30 km pikkune motoriseeritud rännak. Kindlasti oli neid detaile veel, kuid tol hetkel olin piisavalt unine ja hetkel rohkem nagu meelde ei tule.

Ühesõnaga mängiti seda asja nii, nagu oleks tegu päris olukorraga. See tegi asja muidugi natukene huvitavamaks ja kaasahaaravamaks, kui lihtsalt ilma mingi poindita kell 4 öösel metsa ronida.

Vürtsikilul on kindlasti oma karbis rohkem ruumi kui meil seal kogu varustusega MB Unimogil. See oli meie esimene kord autole ennast paigutada ja kogemused olid olematud. See tingis selle, et meie jalad ja asjad olid ikka väga risti rästi. Kuna oli päris pikk sõit, siis mina lõpuks oma jalgu peaaegu ei tundnudki. Nii mõnigi mees hädaldas nii, nagu oleks eluohtlikus seisundis haavatuid transporditud. Mitte et ma seda kuulnud oleks, aga selline on mu fantaasia.

Kastis tikkus uni korralikult peale ja enne kui ma suigatasin, vaatasin tagant välja. Nägin öösse mattunud põlde ja metsasid. Tänava valgustus põles tuhmilt ja ümbrust valgustasid mõne üksiku vastutuleva auto tuled. Maantee oli märg ja kohati loopis vett nii palju üles, nagu oleks skuutriga sõitnud.

Kuskil 5.30 aeg jõudsime oma tulevasse laagripaika. Seega sellel ööl saime magada 5 h kasarmus ja kuskil tunnikese autos. Selline kastis magamine on pigem lihtsalt nokkimine, kuid ka sellest on abi. Saanud kastist maha, moodustasime auto ümber ringkaitse, et olla „vastase“ vastu kindlustatud. Pooled mehed hakkasid telke püstitama ja teine pool asus muid ülesandeid täitma. Kes tassisid kotte, kes maskeerisid autot õhuvaatluse eest.

Minule langes strateegiliselt ülioluline ja tähtis ülesanne. Pidin ühe võitlejaga koos kaevama valmis rühma peldiku. Ilma selleta poleks me arvatavasti ka ellu jäänud – olgu, väike nali. Aga valmis oli see vaja teha. Suuruseks ca 1 kuupmeeter. Lisaks oli vaja sinna teha pink koos seljatoega, et oleks ikka mugav ennast kergendamas käia.

Ilm oli väga kehv ja sel ajal kui teised külmetasid, loopisime meie hoolega auku sügavamaks, mis andis meile kenasti sooja. Lisaks juhtus mulle ideaalne paariline kaevamise juurde, kellega sai ajada lolli möla ja teha nalja. See oli küll eluks hädavajalik, sest niigi on metsas küllalt tülikas olla ja kui peaks olema veel masenduses! See kõlaks piinamise moodi.