Posts Tagged külalistepäev

XLII – Lugu sellest, kuidas puss tuleb pika punnitamise peale…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädala lõpp ja 10 nädala algus (SBK)

Õhtul saime teada, et nädala pärast lähme laiali, kuna autojuhid kolivad ära kõrvalkasarmusse. See tekitas veidi kurva tunde, sest kui oled ikkagi kuttidega kaks ja pool kuud ninapidi koos olnud ja selles uues militaarkeskkonnas koos hakkama saanud, siis on ikka kahju. Samas eks üksteist näeb ikka ja osadega jätkan suhtlemist nagunii. Muidu valitses meil ülev meeleolu. Hoolimata korralikust santlaagrist mis meil oli. Tegime endale mõnusa sauna ja nautisime saavutamisest tulenevat head rõõmu. Ja vähemalt minu jaoks osutus rännak oodatust lihtsamaks.

Pühapäev

Toimus külalistepäev ja oli ülimalt hea koos oma naisega aega veeta. Vahelduseks meestele on ka naiste seltskonda vaja. Igatahes, oma kallima nägemine andis jälle kõvasti motti juurde. Lisaks veel see, et kohe-kohe on algamas puhkus. Ma võib-olla korrutan seda pidevalt, aga no tõesti – hetkel ei oota ma midagi muud, kui et siit kasvõi natukeseks eemale saada. Seekord polnud külalistepäeval ka mingit ajalist limiiti, seega sai rahulikult koos olla. Väike täpsustus siiski – oli 40 minutiline paus korrapidaja kontrollrivistuse ajaks. Ja kuna me viie minuti asemel jõudsime sinna viieteist minutiga, siis öeldigi, et niimoodi tegutsedes me sõjas küll hakkama ei saaks. Lisaks veel mõnitas, et näete – tänu teile pioneerid kaotati sõda ja kõik suurtüklased on surnud.

Pärast mõnusat külalistepäeva algas meil koristamine. Kompanii vastutav vist kartis, et me vabal ajal mingi lollusega hakkama saame ja seega pani meid kõiki kasarmut küürima. Tõmbasin aknalaualt tolmu kui märkasin, et üks rühm koristab gaasimaskides. Näitasin seda ka teistele ja jälle oli meil lõbu laialt.

Kaitseringkonna korrapidaja ei olnud meie territooriumitega eriti rahul ja lubas öösel eriti hoolikalt neid kontrollida. Väikeseks ergutamiseks pidime kõik koos tegema „korda ja distsipliini“ riviplatsil. Pioneerid jäid kohale – meie ülemus polnud meiega rahul. Kuna rivis keegi ennem peeretas pidime võtma kükki ja olema seal seni kuni ta kuuleb kolme korraliku peeru. Oi plää kui palju meil oli nalja. Mul pisarad peaaegu voolasid. Osad punnitasid aga tuli nii vaikne suss, et keegi peale taga oleva mehe seda ei kuulnud. Kaks pussu olid kiired tulema. Kolmas tuli tänu meie rühmale. See oli nii kõva, et kartsin, et see tuli küll varrega ja kutil on nüüd sääred täis. Ca 5 minutit seisime kükis ja punnitasime. Seejärel saime naermise eest veel 30 pumpa. See õhtu ja see pull mul vaevalt niipea meelest läheb.

Kompanii vastutav lubas, et kui territooriumite kohta tuleb märkusi, siis kolime kompanii ette. Ja kui siis ka ei saa korda majja, siis lennuväljale. Vot seda ma tahaks juba näha. Kahtlen sügavalt, et ta ise sellega ka mässata viitsiks. Aga jah, kunagi ei või teada, seega tasub olla hoolas ja mitte asju üle lasta.

Nädala kokkuvõte: Paljud asjad on tegelikult palju kergemad ja vähem hirmsamad kui ma endale ette kujutan. Asi on mõtlemises kinni.

10 nädal

Esmaspäev

Eksamite maraton jätkub täie hooga. Täna tuli sooritada kaks eksamit. Üks on A kategooria minööri- (lõhkeained) ja teine on AK-4 eksam. Mõlemad olid suhteliselt lihtsalt ja mingeid erilisi probleeme need ei tekitanud. Samas, osad vennad suutsid relva ohutuskontrolli teha ikka salv all ja kuna see on ohutusnõuete vastu eksimine, siis oli ka tagajärjeks kohe läbikukkumine.

Päeval käisime veel rivi harjutamas. Üks võitleja ajas parema ja vasaku poole sassi ja kuna ülem teda ka eriti ei sallinud, määras ta mälu arendamiseks järgmise ülesande: roomata ümber rivi parem käsi üleval samal ajal korrutades, et see on minu parem käsi. Kui ta püsti tõusis, olid ta püksid kohati lausa ribadeks. Mööda asfalti ennast nühkides pole ju eriti teistsuguseid uudiseid oodata. Meil oli muidugi nalja palju. Temal mitte just nii palju. Ega kellelegi ei meeldi kui tema üle naerdakse. Samas me ei naernud ka tema üle vaid tegu oli situatsiooni koomikaga. Talle lubati uued püksid hankida. Samas teades kui kiirelt sellised asjad Kaitseväes käivad, olen päris kindel, et päris kaua käib ta veel ringi oma taktika pükstes.

XXVII – Sõdurikodu pidulik avamine

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 6 detsember, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Reede

Hommikul tõustes oli kohe esimene mõte, et oh, super, täna saab ju kasarmusse ära. Ma ei uskunud, et võin kasarmut niimoodi igatsema hakata. Nii see aga on. Kõik sõltub sellest, millega võrrelda. Siiski oli veel vara mõelda voodile, sest paar väljakutset ootas alles ees. Pidime nii jao kooseisus kui ka üksi ületama takistusi.

Esimene, mis tuli teha, oli ületada jõgi köie otsas rippudes. Jalad risti üle ja kätega muudkui tõmbasid. Ütleme nii, et väga lihtne ei olnud, aga sai kenasti hakkama. Kahel võitlejal lõppes jõud ja nad kukkusid sisse. Seejärel läbisime tankibasseini, kus vesi ulatus rinnuni ja relva hoidsime peakohal… Vesi oli ergutavalt jahe, seega probleeme ei olnud. Lühematel poistel oli vesi kurguni, aga kõik said hakkama. Olime märjad kui uppumisele saadetud kassipojad. Hakkasime ületama hooneid. Natuke turnimist köie abil ja ei midagi rasket. Sai harjutada meeskonnatööd.

Kirss sellele magusale metsalaagri tordile oli 10 km pikkune kiirrännak. Alustasime liikumist nii, et kolmas rühm liikus meie ees ja meie kui neljas nendele järele. Esimene ja teine rühm alustasid tund enne meid. Kolmandas rühmas eriti tugevaid poisse polnud ja juba kilomeetri pärast olid meie võitlejad nendest ees. Kiirrännak oli rakmete ja relvaga ning tempo oli selline, et 500 m jooksu ja teine 500 meetrit kiiret kõndi. Juba peale esimest jooksulõiku tõmbas rihma päris maha.

3 km peal oli väike veetakistus – piisav selleks, et jalad märjaks ja raskeks teha. Joostes edasi liikumine oli siitmaalt paras pähkel. Liikusin edasi tahtejõul ja hambad ristis. Viimased 3 km läbisimegi lihtsalt kiirelt kõndides, sest enamik lihtsalt ei jõudnud. Väsimus ja magamatus teevad füüsilise vormiga oma töö. Viimasel sirgel möödusin leitnandist, kes meid ergutas ja piitsutas – väsis lõpuks temagi. Oi kui magus oli silmata MAN-i teades, et nüüd on lõpuks ometi kasarmusse minek.

Enamik pani autos kohe silmad kinni, et natukenegi magada saada. Mina tegin selle asemel ühe kaasvõitlejaga nalja, sest tuju oli hea, et selline väljakutse edukalt läbitud sai. Ja siis meie ajutine kodu paistis. See tõstis kõigil tuju. Hooldasime ära oma relvad ja puhastasime varustust. Söök oli termostes koridori toodud. Võite ette kujutada kui hästi see maitses, arvestades seda, et metsas enamik aeg olime kuivtoidu pakkide peal.

Kõht täis, võisime sauna minna. Eelmine nädal lasin endale kalja tuua. Seega laval korralikult higistades ja külma kalja juues oli tunne, et olen sattunud justkui paradiisi. Arvan, et üks parimaid hetki siiani Kaitseväes.

Laupäev

Majanduspäev koos kalja ja saunaga. Kasarmu oli meil ikka elu sitane. Õhtul me territooriume õnneks koristama ei pidanud ja seega hommikul ärgates oli tunne, nagu olekime pool metsa endaga kaasa vedanud. Seega koristamist jagus. Võin kihla vedada, et kuskil mujal polnud uni sel hommikul magusam kui siin.

Päeval hooldasime korralikult oma relvi ja nende puhastamine, mille üle ennem vingusime, tundus soojas ja kuivas kasarmus väga mõnus.

See laager paneb asjadele vaatama teisiti ja hindama asju, mida igapäevaselt peame iseenesest mõistetavaks. Näiteks nädal aega eemal soojast toidust, kuumast dušist ja prilllauast, teevad mõtlemises imesid. Seega ei tasu kõike võtta nii loomulikult.

Pühapäev

Väga pidulik päev meie Kaitseringkonnas. Küsid miks? Vastus lihtne. Lõppude lõpuks avati sõdurikodu. See on koht kus ajateenijatel on võimalus käia ostmas nänni ja veeta vaba aega. Meil näiteks on seal olemas korralik kodukino süsteem, paar LCD telerit ning kaks piljardilauda. Seega meie olemine tehakse igati mugavaks. Avamisel olime meie selle ees ning seisime vabalt seisangus. Neid kes kõnesid pidasid, oli palju ja meie käed surid normaalselt ära. Pakun, et seisime seal kohapeal ca tund aega.

Ühesõnaga oli igati rõõmus päev ja tohtisime kutsuda ka külalised. Hoolimata lubadusest, et meil kaks nädalat külaliste päevi ei toimu. Mulle meeldib kui selliseid lubadusi murtakse, mis meie olemise paremaks teeb. Igatahes – kallimaga taaskord kohtuda, sõdurikodus käia ja torti süüa – (teades milleks sa tegelikult võimeline oled nii vaimselt kui füüsiliselt) paremat tunnet on raske otsida.

Nädala kokkuvõte: Kõik said oma isiku ja võimete kohta palju targemaks. Ei oleks mina tsiviilis osanud arvata, et nelja öö jooksul 7 tundi magades olen võimeline läbima kiirrännakut ja tegema veel muid vigureid. Aitähh Kaitseväele sellise võimaluse eest! See pole öeldud irooniaga, vaid mõeldud täiesti tõsiselt.