Posts Tagged kuivtoit

XXIX – Kuiv riie seljas ja näpud alles. Elu nagu lill.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Teisipäev

Eelnevatel päevadel olime põgusalt õppinud, et mis asi on kolmnurk-laager (ka harbour laager) ning milleks seda kasutatakse. Seal laagris pole mingeid telke vaid magatakse lihtsalt oma telkmantlist tehtud bibide all (nagu väiksed telgid, mis on otstest lahti) Seega oli aeg hakata seda praktiseerima.

Sellele eelnes veel täisvarustuses orienteerumine. Iseenesest oli see päris kerge juba, sest meil oli ühe rännaku jagu kogemust juba olemas. Lisaks leppisime kokku, et kes mis punktid üles korjab ja läksime lahku. Üks ülemustest seda ka nägi ja saime kergelt vastu pead. Meie neljas jagu läks ka lahku, kuid nad vist ei leppinud kokku, et kuidas ja millal nad uuesti kohtuvad. Seega kui meie lõpetasime oma õhtusöögi, said nemad oma asjadega valmis. Sisuliselt tuiasid võrreldes teistega terve tunni kauem ringi. Aga noh, meile ainult hea, saime rahulikult oma kuivtoitu nautida ja lihtsalt veidi lebotada.

Õhtul laagrile kohta otsides oli ilm sitt mis sitt. Vihma sadas väga tihedalt ja lisaks välgutas päris hoolega. Olime täiesti läbimärjad ja ühtegi kuiva kohta küll ei olnud. Laagri kohta liikusime hanereas ja tegime seal ca 20 minutilise pausi. Seni kuni meie munadeni võsas passisime, luuras meie rühmaülem meile laagriala. Seal võsastikus nii passides, poolpimedas ja külmas, tuli jällegi see sõduri tunne peale. Kõik see värk meenutas jälle filmides nähtud stseene, kus mehed džunglis luuravad ja möllavad. Seega olukord oli küll efektne, kuid kaugeltki mitte meeldiv.

Kottpimedas jõudsime alale ja hakkasime oma bibisid püstitama, et natukenegi vihma eest varju saada. Kuivõrd olime üleni läbimärjad, siis öö saabudes oli kõigil ikka nii kuradi külm, et väga raske oli ennast liigutama sundida. Tol hetkel käis mu meeltest läbi nii palju roppe sõnu, et siia neid paberile panna oleks mõttetu ja lausa kohatu. Igatahes ajas olukord vanduma, sest oli lihtsalt nii külm ja ebameeldiv. Ei tahtnud isegi kummardada, sest siis oleks märg ja külm särk vastu selga liibunud.

Aga kõige kiuste sundisin ennast liigutama ja panime lahingpaarilisega oma telgi püsti. Seejärel võtsin kotist soojad ja kuivad riided (tänu sellele olid kuivad, et need mul kilekotis olid) ja panin need selga. Ja oi vot see oli vägev fiiling! Lihtsalt võrratu tunne on saada midagi kuiva ja suht sooja selga kui oled 4 tundi märgade riietega olnud. Üks paremaid hetki siiani Kaitseväes. Pärast seda ei heidutanud mind ka see, kui pidime postil valvamas käima. Mul oli vähemalt soe ja hea olla, muu oli juba suva.

Kolmapäev

Hommikune äratus oli päris valus, sest tuleb tõdeda, et värske õhu käes on uni ikka kuradi magus. Edasi väljusime oma telgikestest ja lappasime need kokku. Aeg oli teha hommikusöök. Kogu liikumine ja söömine toimus põlvili või lausa kõhuli, kuna laagri kord ja rutiin nägi sellist asja ette. Ega erilist isu ei olnud. Tegime kohvi ja sõime küpsiseid.

Edasi koristasime laagri ära ja läksime oma julgust proovile panema ja süütleid valmistama. See koosneb süütenöörist ja detonaatorist. Kasutatakse selleks, et lõhkeainet plahvatama panna. Miks nende tegemisel julgust vaja on, on lihtne. Valesti ja valest kohast näpitsatega valtsides sa lihtsalt saadad oma näpud nelja ilmakaare suunas teele. Seda aga keegi ei tahtnud. Ja see tekitas omajagu elevust ja värinat.

Ega ma nende tegemisest ise ka vaimustatud just polnud. Õnneks meid jälgiti ja käsu peale tehes midagi pekki keerata oleks olnud äärmiselt raske. Küsisime ka, et kas kellelgi on õnnestunud oma näppudest sellisel viisil lahti saada. Meid lohutas fakt, et Tapal selliseid õnnetusi pole veel juhtunud. Kui süütel valmis oli, tegime nendega väikese paugu.