Posts Tagged koristamine

L – Kiirusega ok. Mopilükkamine vajab timmimist.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 16 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Nagu ma siin korduvalt olen maininud, on elu läinud paremuse poole ja päevas jääb lausa ca 1 h vaba aega, et tegeleda oma asjadega. Mina kasutan enamasti seda aega lugemiseks ja oma ideede analüüsimiseks. Tänagi istusin sõbraga maha ja genereerisime ideid, mis äri tuleks välja saades alustada. Selline asi hoiab ilusti Kaitseväes meele erksa ja motivatsiooni üleval, lisaks saad oma aega otstarbekalt kasutada. Lihtsalt lebotamine oleks ju selge ajaraisk.

Paljud võitlejad ütlesid, et nad pole elus nii palju lugenud, kui nüüd Kaitseväes. Et kellel tahtmist on, saab ennast igati harida. See on loll jutt, et ei jõua või ei saa. Noorteajal on jah raskem, kuid seda enam peab olema endal tahtmist. Nagu mul üks tuttav, kes teenis minust aasta varem ütles, et lugeda sa raudselt ei jõua, sest tema ei jõudnud SBK ajal mitte ühtegi lehte lugeda. Kahtlesin tema väites ja see sai ka tõestust – SBK lõpuks olin lugenud ca 1200 lk – seega kõik on tahtmise küsimus.

Kolmapäev

Kiiruse oleme vähemalt hommikul paika saanud ja tundidesse me enam ei hiline. Hästi palju sõltub vastutavast ja tema oskusest planeerida aega ja nõuda seda sama meestelt. Kui ikka rühma vastutav on uimane, siis pole tervest rühmast ka midagi head oodata.

Üks asi selgeks saadud, tuli hakata õppima järgmist. Meie ülemad ei olnud meie koristamisega täna rahul. Üks kraanikauss määriti ekstra nende poolt ära, et me asjadest aru saaksime. Koristamine on mul tsiviilis suhteliselt viimane asi mida ma teha viitsin, nii ka Kaitseväes. Ega mu nägu särama ei lähe kui moppi saan lükata. Pole parata, tuleb olukorraga leppida ja tõdeda, et peale seda kui saame endale pulgad peale, hakkavad seda tegema reamehed. Vot see on seerude puhul küll igati hea eelis. Muidugi on vastutust rohkem ja muid kohustusi, aga vähemalt ei pea lappi mööda lennuvälja (loe koridori) vedama.

Kaitseväes on nii, et igal rühmal on oma söömise kellaaeg. Tobe on aga see, et peame söökla ette minema koos kompaniiga. Seega enne meid sööb sisuliselt mingi 200 meest. Seega saime ka täna passida söökla ees rivis lihtsalt mingi 30 minutit ja oodata oma korda. Ilm oli harjumatult jahe ja see seda ei soosinud. Loodan, et ülemused saavad asjast aru ja rohkem kui kaks rühma korraga sööma liikuma ei pea. Mis mõte on lihtsalt niisama seal seista, oodata ja külmetada? Mina seda biiti ei jaga.

Käisime täna lasketiirus. Noorteajal kõndisime sinna alati jala. Maa iseenesest pikk ei ole – ca 3 km. Seekord läksime sinna meie üllatuseks autoga. Väga luksuslik. Nii on see laskmine täitsa mõnus. Viiakse kohale, teed oma paugud ära ja asi tahe.

Iseenesest läks laskmine päris hästi. Tihedus oleks võinud vähe parem olla, kuid vähemalt kõik kuulid leidsid oma tee märklauda. Ikka imestan, kui uimased mõned mehed võivad olla. Üks käis lasketiirus vinnastatud relv seljas. Liikuvad osad olid ettelöömata ja padruniväljaheite ava passis lahti. Need, kes Kaitseväes on käinud, teavad täpselt, mida ma mõtlen. Teistel võib olla vähe keerulisem. Igatahes ma ei kujuta eriti ette, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.

Õhtul oli esimest korda uute meestega koos rivistus. Vast mäletate kui naljakas meil oli esimesel rivistusel üldse. Seekord oli umbes sama. Ja pärast seda olid vähemalt minul huuled korralikult puruks hammustatud, et mitte naerma puhkeda. Põhjus lihtne – oli väga palju uusi ja naljakaid nimesid. Nimi muidugi meest ei riku, aga nalja sai omajagu.

Loodan, et sellega harjub, sest naeru kinni hoida on suhteliselt vaevaline ja kui rivis kihistada, siis on kindel, et mingi jama sellest tuleb niikuinii. Ausalt öeldes eriti mingeid lisategevusi ja kohustusi nagu ei tahaks teha, seega pigem olla rahulikult hall mass ja seda kogu rühmaga.

XLVIII – Pill tuleb pika ilu peale

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 2 mai, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Homme on lootust koju saada. Loodan siiralt, et meile ei keerata. Nagu üks ülemus ütles, et peame rohkem trenni tegema ja vähem sööma. Muidu on naba püsti nagu pöial. Loodan, et seda treeningut ei soovita sel nädalavahetusel teha. Ma eelistaks voodis lesida.

Toimus ka rühmaülema tund, kus ta rääkis endast ja oma põhimõtetest. Lisaks saime ka meie sõna ja pidime vastama mõnele küsimusele. Kui vana oled? Millega tegeled? Miks soovid saada jaoülemaks? jms Kõik said oma mõtted välja öelda ja kuulda millega mehed tegelevad. Oli väga huvitav ja kasulik. Pärast läksin nii mõnegi mehe juurde, et küsida täpsustuseks üht-teist juurde. Ilma selle tunnita poleks seda tõenäoliselt juhtunud.

Reede

Päeval olid tunnid juhtimisalustest, kus harjutasime jao juhtimist ja seda, kuidas üldse tuleks tundi ette valmistada. Selle ülemusega oli jälle nalja kui palju. Nõrgemad mehed said kindlasti hirnumisest krambid. Kui selliseid läbiviijaid oleks rohkem, siis oleks Kaitsevägi palju parem. Selliste tundide puhul võtab aju paremini infot vastu ja oled ise tähelepanelikum. Enamasti kipub olema nii, et materjal antakse edasi tuimalt ja siis tehakse suured silmad, kui midagi pole meelde jäänud. Nii päris asjad käia ei saa. Seega näengi, et kaadri koolitamisoskustele tuleks rõhku panna ja neid asju saab ju edukalt õpetada.

Pärast lõunat hakkasime oma territooriumeid koristama – suures lootuses, et ehk lastakse koju. Nädala sees selle kohta muidugi infot ei jagatud, seega valitses täielik teadmatus. Selline süsteem on parajalt tobe. Kui oleks kindel asi, teaks asju ära planeerida ja ka motivatsioon oleks nädala sees tunduvalt kõrgem. Ju kardetakse seda, et kui teame et välja saame, laseme ennast lõdvaks. Võib-olla mõni mees nii teekski, kuid enamikul oleks parem tuju ja see tagaks ka parema materjali ja oskuste omandamise. Aga nagu meie pärimise peale vastati – miks me teadmatuses peame olema, – sõda ongi teadmatus. Bullshit, praegu pole ju sõda.

See selleks, igatahes kui seisime rivis, et oodata oma linnalubasid, kõndis üks ülem rivi ees ja rääkis. Mehed, kui te ei saa aru sellest, mida teile räägitakse, siis on see vaja talletada lihasmällu. Ise olete tulevased jaoülemad, aga trepist liigute nagu mingid pensionärid. Seega peame hakkama kiirust harjutama.

Too moment ma jagasin ära, et koju minemise asemel hakkame mingeid vigureid tegema. Ja ei pidanud kaua ootama kui kõlas käsklus „öörahu, kaks minutit aega“. Enne kui te oleks jõudnud ühe sõrmenipsugi teha, oli koridor tühi. Jooksin samuti siva oma tuppa. Kakkusin kiirelt riided seljast ja proovisin neid mingil määral kokku panna. Koridoris kõlas „aega üks minut“ viimased kohendused ja hüppasin oma voodisse. Lamasime voodis ja ootasime vaikselt, mis edasi sama hakkab. Ülemus oli vahepeal ruupori hankinud ja rääkis sellesse: „unemati ütleb – aega üks minut, et olla dressides koridoris.“

Fuck, olin just oma dresse pesnud ja kuivama pannud. Jooksin nii kiirelt, et vaevalt jalad maad puutusid kuivatusruumi poole. Selliseid mehi oli veel, ma polnud vähemalt ainuke. Kui aeg kukkus, olin endiselt oma bokserites (pommitajates) ja dressid olid käes. Kuna pool rühma ülesandega hakkama ei saanud, kõlas jälle: „kaks minutit öörahuni“

Nojah ja jälle jooksed. Selle rabelemise peale hakkas higi juba jooksma ja see väga hea tunne polnud. Muidugi tegime nalja ja rääkisime. Ülemus käis uste taga ja ütles, et tahab ainult kuulda peeretamist ja norskamist – meie tuba seda talle ka pakkus. Selle peale naeris ülem isegi päris hoolega. Lõpuks kõlas: „Äratus, viie minutiga koridoris, voodi on tehtud ja asjad kaasas, saate ära linnaloale.“

Samal ajal kui linnalubasid jagati rääkis ülemus, et loodetavasti võtate sellest õppust ja enam nii ei uima. Ise hoian ka pöidlaid, et viimased uimerdised seda üritust tõsiselt võtavad ja me juba esmaspäeval uuesti sama nalja tegema ei pea hakkama. Aga kaua oodatud sedel käes, mis tagas väljapääsu väravatest, tekitas igavesti hea tunde. Kui iga nädalavahetus välja saaks, oleks super lux.

XLII – Lugu sellest, kuidas puss tuleb pika punnitamise peale…

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 21 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädala lõpp ja 10 nädala algus (SBK)

Õhtul saime teada, et nädala pärast lähme laiali, kuna autojuhid kolivad ära kõrvalkasarmusse. See tekitas veidi kurva tunde, sest kui oled ikkagi kuttidega kaks ja pool kuud ninapidi koos olnud ja selles uues militaarkeskkonnas koos hakkama saanud, siis on ikka kahju. Samas eks üksteist näeb ikka ja osadega jätkan suhtlemist nagunii. Muidu valitses meil ülev meeleolu. Hoolimata korralikust santlaagrist mis meil oli. Tegime endale mõnusa sauna ja nautisime saavutamisest tulenevat head rõõmu. Ja vähemalt minu jaoks osutus rännak oodatust lihtsamaks.

Pühapäev

Toimus külalistepäev ja oli ülimalt hea koos oma naisega aega veeta. Vahelduseks meestele on ka naiste seltskonda vaja. Igatahes, oma kallima nägemine andis jälle kõvasti motti juurde. Lisaks veel see, et kohe-kohe on algamas puhkus. Ma võib-olla korrutan seda pidevalt, aga no tõesti – hetkel ei oota ma midagi muud, kui et siit kasvõi natukeseks eemale saada. Seekord polnud külalistepäeval ka mingit ajalist limiiti, seega sai rahulikult koos olla. Väike täpsustus siiski – oli 40 minutiline paus korrapidaja kontrollrivistuse ajaks. Ja kuna me viie minuti asemel jõudsime sinna viieteist minutiga, siis öeldigi, et niimoodi tegutsedes me sõjas küll hakkama ei saaks. Lisaks veel mõnitas, et näete – tänu teile pioneerid kaotati sõda ja kõik suurtüklased on surnud.

Pärast mõnusat külalistepäeva algas meil koristamine. Kompanii vastutav vist kartis, et me vabal ajal mingi lollusega hakkama saame ja seega pani meid kõiki kasarmut küürima. Tõmbasin aknalaualt tolmu kui märkasin, et üks rühm koristab gaasimaskides. Näitasin seda ka teistele ja jälle oli meil lõbu laialt.

Kaitseringkonna korrapidaja ei olnud meie territooriumitega eriti rahul ja lubas öösel eriti hoolikalt neid kontrollida. Väikeseks ergutamiseks pidime kõik koos tegema „korda ja distsipliini“ riviplatsil. Pioneerid jäid kohale – meie ülemus polnud meiega rahul. Kuna rivis keegi ennem peeretas pidime võtma kükki ja olema seal seni kuni ta kuuleb kolme korraliku peeru. Oi plää kui palju meil oli nalja. Mul pisarad peaaegu voolasid. Osad punnitasid aga tuli nii vaikne suss, et keegi peale taga oleva mehe seda ei kuulnud. Kaks pussu olid kiired tulema. Kolmas tuli tänu meie rühmale. See oli nii kõva, et kartsin, et see tuli küll varrega ja kutil on nüüd sääred täis. Ca 5 minutit seisime kükis ja punnitasime. Seejärel saime naermise eest veel 30 pumpa. See õhtu ja see pull mul vaevalt niipea meelest läheb.

Kompanii vastutav lubas, et kui territooriumite kohta tuleb märkusi, siis kolime kompanii ette. Ja kui siis ka ei saa korda majja, siis lennuväljale. Vot seda ma tahaks juba näha. Kahtlen sügavalt, et ta ise sellega ka mässata viitsiks. Aga jah, kunagi ei või teada, seega tasub olla hoolas ja mitte asju üle lasta.

Nädala kokkuvõte: Paljud asjad on tegelikult palju kergemad ja vähem hirmsamad kui ma endale ette kujutan. Asi on mõtlemises kinni.

10 nädal

Esmaspäev

Eksamite maraton jätkub täie hooga. Täna tuli sooritada kaks eksamit. Üks on A kategooria minööri- (lõhkeained) ja teine on AK-4 eksam. Mõlemad olid suhteliselt lihtsalt ja mingeid erilisi probleeme need ei tekitanud. Samas, osad vennad suutsid relva ohutuskontrolli teha ikka salv all ja kuna see on ohutusnõuete vastu eksimine, siis oli ka tagajärjeks kohe läbikukkumine.

Päeval käisime veel rivi harjutamas. Üks võitleja ajas parema ja vasaku poole sassi ja kuna ülem teda ka eriti ei sallinud, määras ta mälu arendamiseks järgmise ülesande: roomata ümber rivi parem käsi üleval samal ajal korrutades, et see on minu parem käsi. Kui ta püsti tõusis, olid ta püksid kohati lausa ribadeks. Mööda asfalti ennast nühkides pole ju eriti teistsuguseid uudiseid oodata. Meil oli muidugi nalja palju. Temal mitte just nii palju. Ega kellelegi ei meeldi kui tema üle naerdakse. Samas me ei naernud ka tema üle vaid tegu oli situatsiooni koomikaga. Talle lubati uued püksid hankida. Samas teades kui kiirelt sellised asjad Kaitseväes käivad, olen päris kindel, et päris kaua käib ta veel ringi oma taktika pükstes.

XXI – Fantoomtriibutaja pidurdusjälgedest

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 25 oktoober, 2010

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Laupäev

Te olete vist juba nüüdseks aru saanud, et sel päeval harrastame koristamist natukene rohkem kui muudel päevadel. Seekord oli erand. Täna küürisime rohkem kui paaril nädalal vast kokku. Kokku pidime kolm korda oma territooriume uuesti koristama. Mitte päris algusest peale, aga parandama vigu, mis esines. Kohati meie fantaasia ei olnud nii kõrge lennuga kui ülemuse oma ja tolmu leidis ta näiteks järgnevatest kohtadest: kella sihverplaat, ventilatsiooni restid, põranda liistud ja wc vaheseinte pealsed. Jälle saime targemaks koristamise osas.

Selline tunne on, et ajateenistuse lõpuks peaksime saama koristaja paberid, sest see on meil ikka nii käpas, et paha hakkab. Aga jah, nagu ma eespool mainisin, ilma puhtuseta Kaitseväes hakkama ei saaks. Siinkohal on ka hea tõdeda, et meile karistuseks määratud peldiku toimkond töötab ilusasti. Nüüdsest jälgivad kõik tähelepanelikult, mis neist potti maha jääb. Oma tekitatud viperi triibud koristatakse nii ilusti ära ja potid läigivad vastu kui peegel, kus võid oma habet ajada. Kurb on aga selle juures see, et fantoomsittujast triibutaja on endiselt tabamatuks jäänud. Olen kindel, et küll tuleb aeg, mil ka tema vääratab ja vahele jääb. Kui see juhtuma peaks, siis teaksime kõik, kes vähemalt nädalakese jutti wc-id koristaks.

Pühapäev

Uni sellel öösel oli katkendlik ja kuidagi rahutu. Põhjust pole raske otsida ja avaldan selle ka teile. Just täna oli see päev, mil esimest korda lastakse meid külaliste juurde. Kes näeb oma perekonda, keda tuleb naine vaatama ja keda lihtsalt head sõbrad ja tuttavad. Mul oli hommikul juba tõustes nägu naerul, sest lõppude lõpuks saab oma naist kallistada. Kuu aega temast eemal olla ja veeta oma aega ainult poiste seltsis, on paras piin, kuid omamoodi vajalik ja asendamatu kogemus.

Kuna hommikuti meil midagi ei toimu, on meil kohustus viie minutiga peale äratust olla oma vooditest väljas. Esimese šoki osaliseks said need, kes seda ei teinud. Kõigi üllatuseks käis seda ülemus kontrollimas. Kunagi varem polnud sellist asja olnud. Nende nimed, kes vahele jäid, pandi kirja ja teatati, et teile külaliste päeva ei toimu. Ma ei tahaks ennast nende nahka küll panna, sest masendus oleks tapvalt suur.

Päev läks aga omasoodu edasi ja peale lõunat hakkasid koridoris kajama päevniku välja hüütud nimed, kellele külalised on saabunud. Omakestega koos olemiseks anti aega 1 tund ning mitte mingisugust hilinemist ei aktsepteeritud. Seda anti meile ka hommikul teada, et kui toimub mingi rikkumine, lõpetatakse külaliste päev ära ja kõik lähedased saadetakse koju ära. Ühesõnaga meie emotsioonidega oli tänasel päeval väga lihtne mängida ning meid pandi mööda nööri käima.

Lõpuks kajas koridoris kauaoodatud: „Porval, külalised!“. Arvan, et tol hetkel tegin oma elu ühed kiireimad liigutused, et olla valmis nägema oma kallimat. Veel enne tuli kompanii vastutava juurest läbi käia, kes vaatas sind üle ja luges vajadusel sõnad peale. Temaga asjad korda aetud, läks kell käima ning 60 minutit hakkas armutult tiksuma.

XX – Vedelseep ja saepuru

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 18 oktoober, 2010

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Reede

Naastes hommikusöögilt, hoiatasid meie ülemused, et voodid on sitalt tehtud ja ka territooriumite koristamisega pole piisavalt vaeva nähtud. Võite arvata, et eriti see meile korda ei läinud, sest koristamisest on piisavalt kopp ees pidevalt. Siiski – sellisest märkusest ajendatuna me üht teist koristasime, kuid kui aus olla, siis ikka üsna vähe. Läksime rahuliku südamega tundi ära.

Välitunnilt tulles ei tahtnud meie silmad seda vaatepilti uskuda, mis meile avanes. Kõik meie voodid olid ümber keeratud, territooriumid olid täis vedelseepi ja mingit saepuru taolist ainet. Ühesõnaga meile tehti selgeks, et kui territooriumite puhtusest aru ei saada, tuleb vigu lihtsalt võimendada, et meie silmad avada. Seega saime alustada hoolega küürimist. 20 minutit hiljem meie koridor ja muud ruumid jälle läikisid.

Selline korra hoidmine Kaitseväes on igati vajalik. See näitab meeste tahet ja distsiplineeritust. Võite ise ette kujutada, kui 40 meest käivad pidevalt pesemas ja peldikus ning seda regulaarselt ei koristata. Nädala lõpuks, ma arvan, oleks sellisel juhul sigalagi puhtam. Seega mina saan väga hästi aru, miks meilt sellist korda nõutakse. Paljudele see kohale ei jõua, sest nende eest on vist keegi teine kasinud? Kui puhtust kontrollitaks valgete kinnaste ja tikkudega, siis ma räägiks muidugi teist juttu. Meil see asi nii perversseks õnneks läinud ei ole.

See päev oli eriti tore, sest suutsime ära kaotada ühe kompassi. Kaitseväes pole nii, et kui midagi kaob, siis antakse uus. Ei, siin minnakse asju otsima! Niisiis lubas meie ülemus meie laupäeva sisustada selle otsimisega. Väljas olles õppisime seda kuidas koostada tulekaarti. See on põhimõtteliselt kaart, kus on peal laskesektor, tule alustusjoon jms vajalik info, mida sa ise ja su rühmaülem kasutada saab. Palju seda reaalselt kasutatakse, ma ei tea, kuna puuduvad täielikult kogemused ja ka huvi sellise teema vastu.

Õhtul harjutasime veel autodele minemist ja sealt maha „jalastumist“. Võite mõelda, et mis see ära ei ole. Hüppan aga masinale ja kõik. Nii lihtne see siiski pole. Esiteks on aeg piiratud, ja see tekitab kiirustamise, mis organiseerimatuse korral toob kaasa kaose. Seega on väga oluline koostööd harjutada ja seljakoti ning rakmete ja relvaga autodele ronimist ja sealt omakorda maha tulemist. Ütleme nii, et iga harjutamisega läks asi paremaks ning kõigil oli teada kuidas ja mis käib ning kasutuid mõttekohti ja pause enam ei tekkinud.

Õhtul nagu ikka, oli meil rivistus. Igale ühele on antud üks medpakk (see sama millest ma eespool rääkisin, mida padjana saab kasutada). Taktikatundides paneme selga teise kasutatud vormi, et mitte rikkuda ja läbi kulutada uut. Seega iga kord on vaja see pakk ümber tõsta. Kui kogu aeg on ringi sebimist, siis osad paratamatult unustavad seda teha. Tänane ülemus oli kas lihtsalt pedant või motiveeritud kaader, igatahes ta kontrollis kõigi meie rühma meeste medpaki olemasolu. Kogunisti kolmel mehel oli see puudu. Ja sellistel puhkudel tuleb harjutada see lihasmällu, nagu ülemused ise seda kutsuvad. Kontrollija oli ise päris „lahkes“ meeleolus ja jagas nendele võitlejatele näkku 500 pumpa. Vaikselt muigasime ja teadsime jälle mehi, kes füüsilises testis kätekõverdustega hiilata saavad.

III – Koristuse tipptase ja armas AK-4

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 17 mai, 2010

Laupäeval oli meie esimene majanduspäev. Siis saime alles teada, mida tähendab koristamine sõjaväes ja kus kuradi kohas mustus üldse koguneda võib. Samas polnud ka midagi hullu. Tuli lihtsalt hoolikalt puhastada ja lasta fantaasial lennata, kuhu tolm pugeda võib. Osad, kes küürisid wc-d, leidsid paberihoidjatest igasugu kirjutisi. A la 4 päeva reservini; nautige ajateenistust noored jms.

Majanduspäev algas ca 8 aeg ja lõppes peale lõunat. Igatahes saime oma territooriumid korda ja oli lootust, et ehk järgmine nädal nii hull ei tule. Pärast seda oli võimalus tegeleda oma asjadega – teha sporti, lugeda, kirjutada nais(t)ele kirju jms.

Kodukorra järgi tohtisime õhtul 23.00-ni üleval olla, ehk siis tund aega kauem kui muidu. Olime selle võimaluse üle päris rõõmsad. Ainus tingimus oli, et keegi ei roni enne 22.30 voodisse. Ja õnn jäi üürikeseks. Mingi tainas puges 22.05 voodisse ja meile karjuti kohe “öörahu 5 minuti pärast”. Mis meil muud üle jäi kui kiruda seda „tarka“ ja ronida vooditesse ära.

Mõtlete, et miks siis ainult tema karistada ei saanud? Sõjaväes süvendatakse SBK ajal ühtsust ja kopikasse saab kogu rühm või jagu, mitte ainult üks mees.

Paljud asjad tahavad harjumist saada, kuid esmamulje pole hullu midagi. Inimene pidi ju isegi poomisega harjuma. Alguses sipleb, aga pärast on juba rahulik. Seega olen kindel, et harjun ka mina sõjaväega. Iseasi kui meeldivaks see mulle saab. See nädal oli sisseelamise nädal, järgmine nädal saame täie rauaga. Aga vähemalt hakkavad siis päevad alla tiksuma ja reserv tibusammudel lähenema. Sellele on muidugi vara mõelda, sest pole see Kaitsevägi veel õieti alanudki.

1 nädal

Nädal algas vägagi huvitavalt, kuna oli see kaunis päev kui toodi meie teenistusrelvad. Relv oli küll põnev, aga enam huvitas see, mis on viimased kolm numbrit. Põhjus lihtne – nende järgi määrati karistusi kui tegid relvaga midagi sellist, mis polnud lubatud. Unustades selle kuhugi või käitudes lasketiirus ohtlikult.

Minu oma oli suts üle 700, ehk väga hooletu ma ei viitsinud olla, sest 700 pumpa on ikka omajagu. Enne kui relvaga lasta saame, pidime ära õppima tema taktikalisi ja tehnilisi andmeid. Lisaks kuidas relv kokku ja lahti käib ning millised on üldse asendid millest lasta saab. Ühesõnaga saime aru, et enne kui saame lasketiiru tuleb tükk aega veel vaeva näha.

Asjad seletati väga rahulikult ära ja ka kõige lihtsamaid harjutusi tegime korduvalt ja korduvalt, sest relv on ikkagi relv ja lollides kätes võib ta nii teistele kui ka endale väga ohtlikuks saada. Õppisime kuidas sihtida ja päästa ning kuidas relva õigesti hoida ning milline näeb välja õige hingamine. Esmapilgul tunduvad paljud asjad tähtsusetud, aga eks paistab küll ma lasketiirus näen, mida mul reaalselt vaja läheb.

Ma ei kujuta ette, kas tsiviilis poisid magasid 10 h päevas või on siis pidev liigutamine neile nii kurnav, et paljudel on pidevalt uni peal. Ja siis nad harjutasidki endale uue oskuse – magada voodi all. Padjaks meie kõigi taskus paiknev med pakk, suurusega 8×8 cm. Ühesõnaga mitte kõige suurem, kuid siiski piisav, et toetada kõrva.

Ja see oli päris leviv, sest peale lõunasööki ja ka muudel vabadel hetkedel oli pidevalt kümnest poisist kolm siruli. Eks peab ikka magus uni olema, kui ei kardeta vahele jääda. Endal sellist vajadust eriti nagu pole.