Posts Tagged kolmnurk laager

XLIX – Uued näod väljaõppekeskuses

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 9 mai, 2011

Ajateenistuse 12 nädala lõpp ja 13 nädala algus (NAK)

Pühapäev

Meeleolu on üsna hea, sest tsiviilis on ikka ülim olla. Uskumatu. Varem vaba olles seda hinnata ei osanud. Nüüd on aga asjad risti vastupidi. Oskad hinnata iga hetke, mil viibid eemal Kaitseväest. Olen realist ja üsna kindel selles, et reservi saades mingi aja pärast jälle seda tsiviilelu enam sellise pilguga hinnata ei oska. Eks ma siis jälle mõtlen tagasi Kaitseväe aegadele. Hoolimata mõnusast meeleolust, tagasi kasarmusse just eriti ei kipu. Ja üks on kindel, uus nädal tuleb huvitav, sest saabuvad uued tüübid. Ja loodan, et meie enam vooditega rallida ei saa, sest las ka uutele jääb see mõnus võimalus.

Nädala kokkuvõte: Kõrgem auaste toob kaasa suuremad kohustused. Tundub, et elu Kaitseväes hakkab paremuse poole liikuma.

13 nädal

Esmaspäev

Koridoris kajab valjult „ÄRATUUUS!!!“ See tähendab uue nädala algust. Jälle on üks nädal vähem Kaitseväes olla. Igatahes oli tore tõdeda, et eelmise reede õppetunnid olid poistel värskelt meeles ja juba nelja minutiga olime kõik õues rivis. Hea, kui mehed oma tegude eest vastutust võtma hakkavad ja mõistavad asju, mis vaja teha on.

Pärast lõunasööki paitas meie silmi üks väga kena vaatepilt. Meie linnak oli täis tsiviilriietes noori mehi. See sai tähendada ainult ühte – uued poisid on saabunud. Ma ei varjagi kui rõõmsaks meie tuju läks, sest nüüd pole me ainsad keda pannakse. Aga jah, nad ei erinenud meist kui tulime. Vaadati arglikult ja uudistavalt ringi, mis toimuma hakkab ja ütleme nii, et ühtegi naeratust ma nende suudelt välja ei lugenud.

Eks see on üks kõige raksemaid momente ka. Sa ei tea mida sa täpselt pead tegema ja kuidas käituma. Sa ei tea kas su ülemused on normaalsed või m*nnid. Sa ei tea, mis meestega sind kokku pannakse, on nad asjalikud või lihtsalt mingid rullnokad, kellel meri põlvili. Kuradi palju sõltub alguses ikka heast juhusest.

Pärast lõunat, kui uued klemmid käisid oma varustust toomas, tegime meie militaarsporti. Läksime taktikavormis ja kiivritega jooksma. Lisaks jooksmisele harjutasime ka koostööd, vedades mööda põldu redeleid ja kive, ronides üle seinte ja joostes läbi mingite varemete. Lisaks pidime haavatuid vedama mööda kände ja mägesid. Paljud said sellest vägagi mõnusa fiilingu. See polnud jälle lihtsalt mingi dressidega perimeetri jooksmine.

Nagu ka meie ülem ütles – tossudes ja dressides on kerge joosta, aga see ei näita teie võimekust lahinguväljal ja seda me nüüd harjutama hakkamegi. Meile see igati sobis, sest iga vaheldus paremuse suunas Kaitseväes on alati teretulnud. Ja kuna ülem oli meil igati aktiivne, lubas ta selliseid treeninguid meile võimalikult palju tegema hakata ja ütles, et ärge kartke, fantaasiast mul puudus ei ole.

Teisipäev

Buss toob juurde üha uusi ja uusi nägusid. Meil on neid vaadates palju nalja – pakun, et see pole vastastikune. Nemad lihtsalt püüavad kohaneda ja naljast on veel asi üsna kaugel. See kõik sõltub palju muidugi inimesest endast. Tuleb tõdeda, et vaataks tõesti nagu peeglisse. Olime kolm kuud tagasi täpselt samas seisus. Ainuke vahe oli see, et meie teenime üksteist kuud ja nemad kaheksa. Mõnus on vaadata ja nägu läheb naerule, kui neid vaadata marssimas või käsklusi täitmas. Kõrvaltvaatajana nagu kari lambaid. Olime ise samasugused, seega tean, et nädala lõpuks on olukord juba täitsa ok.

Õppisime taaskord kolmnurk laagri hõivamist. Õnneks ei roninud me selle tegemiseks metsa vaid tegime seda kasarmu ees põllul. Lisaks õppisime koostama maastikumudelit. See on põhimõtteliselt käepärastest vahenditest maapinnale tehtud kaart, et anda käsku või selgitada mingit ülesannet.

Tunnist tulles tõime kaasa parajalt palju sodi ja heina. Kohe tekkisid koristamise pärast pinged. Osad mehed arvavad, et kui nad pole enam reamehed vaid õppurid, on neil kohe õigus koristamisest viilida. Nii see ikka pole, sest oleme kõik sama auastmega, lihtsalt osad kujutavad endale liiga palju asju ette. Kuna koristamist tehti suhteliselt üle käe, siis sellega ülemad rahul ei olnud. Saime kohe kanni selle eest ja hoiatati, et kui selline asi korduma hakkab, siis saame seda nädalavahetusel harjutada. Selline asi veel puudus! Igatahes usun, et see peaks olema piisav motivaator asju korralikult teha.

Tegelikult ega olukord polnud ka hull, aga kuna oleme uute ülemate käsutuses, siis tahavad nad alguses korda kehtestada ja asjad paika panna. Sest kui alguses suhtuda lõdvalt, siis ei taha ette kujutadagi, mis toimub paari nädala pärast. Eks me saame seda ise siis ka praktiseerida kui oma mehed ükskord kätte saame. Tuleb loota, et kaader nendega head tööd teeb, sest siis on meil sellevõrra lihtsam.

XXIX – Kuiv riie seljas ja näpud alles. Elu nagu lill.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Teisipäev

Eelnevatel päevadel olime põgusalt õppinud, et mis asi on kolmnurk-laager (ka harbour laager) ning milleks seda kasutatakse. Seal laagris pole mingeid telke vaid magatakse lihtsalt oma telkmantlist tehtud bibide all (nagu väiksed telgid, mis on otstest lahti) Seega oli aeg hakata seda praktiseerima.

Sellele eelnes veel täisvarustuses orienteerumine. Iseenesest oli see päris kerge juba, sest meil oli ühe rännaku jagu kogemust juba olemas. Lisaks leppisime kokku, et kes mis punktid üles korjab ja läksime lahku. Üks ülemustest seda ka nägi ja saime kergelt vastu pead. Meie neljas jagu läks ka lahku, kuid nad vist ei leppinud kokku, et kuidas ja millal nad uuesti kohtuvad. Seega kui meie lõpetasime oma õhtusöögi, said nemad oma asjadega valmis. Sisuliselt tuiasid võrreldes teistega terve tunni kauem ringi. Aga noh, meile ainult hea, saime rahulikult oma kuivtoitu nautida ja lihtsalt veidi lebotada.

Õhtul laagrile kohta otsides oli ilm sitt mis sitt. Vihma sadas väga tihedalt ja lisaks välgutas päris hoolega. Olime täiesti läbimärjad ja ühtegi kuiva kohta küll ei olnud. Laagri kohta liikusime hanereas ja tegime seal ca 20 minutilise pausi. Seni kuni meie munadeni võsas passisime, luuras meie rühmaülem meile laagriala. Seal võsastikus nii passides, poolpimedas ja külmas, tuli jällegi see sõduri tunne peale. Kõik see värk meenutas jälle filmides nähtud stseene, kus mehed džunglis luuravad ja möllavad. Seega olukord oli küll efektne, kuid kaugeltki mitte meeldiv.

Kottpimedas jõudsime alale ja hakkasime oma bibisid püstitama, et natukenegi vihma eest varju saada. Kuivõrd olime üleni läbimärjad, siis öö saabudes oli kõigil ikka nii kuradi külm, et väga raske oli ennast liigutama sundida. Tol hetkel käis mu meeltest läbi nii palju roppe sõnu, et siia neid paberile panna oleks mõttetu ja lausa kohatu. Igatahes ajas olukord vanduma, sest oli lihtsalt nii külm ja ebameeldiv. Ei tahtnud isegi kummardada, sest siis oleks märg ja külm särk vastu selga liibunud.

Aga kõige kiuste sundisin ennast liigutama ja panime lahingpaarilisega oma telgi püsti. Seejärel võtsin kotist soojad ja kuivad riided (tänu sellele olid kuivad, et need mul kilekotis olid) ja panin need selga. Ja oi vot see oli vägev fiiling! Lihtsalt võrratu tunne on saada midagi kuiva ja suht sooja selga kui oled 4 tundi märgade riietega olnud. Üks paremaid hetki siiani Kaitseväes. Pärast seda ei heidutanud mind ka see, kui pidime postil valvamas käima. Mul oli vähemalt soe ja hea olla, muu oli juba suva.

Kolmapäev

Hommikune äratus oli päris valus, sest tuleb tõdeda, et värske õhu käes on uni ikka kuradi magus. Edasi väljusime oma telgikestest ja lappasime need kokku. Aeg oli teha hommikusöök. Kogu liikumine ja söömine toimus põlvili või lausa kõhuli, kuna laagri kord ja rutiin nägi sellist asja ette. Ega erilist isu ei olnud. Tegime kohvi ja sõime küpsiseid.

Edasi koristasime laagri ära ja läksime oma julgust proovile panema ja süütleid valmistama. See koosneb süütenöörist ja detonaatorist. Kasutatakse selleks, et lõhkeainet plahvatama panna. Miks nende tegemisel julgust vaja on, on lihtne. Valesti ja valest kohast näpitsatega valtsides sa lihtsalt saadad oma näpud nelja ilmakaare suunas teele. Seda aga keegi ei tahtnud. Ja see tekitas omajagu elevust ja värinat.

Ega ma nende tegemisest ise ka vaimustatud just polnud. Õnneks meid jälgiti ja käsu peale tehes midagi pekki keerata oleks olnud äärmiselt raske. Küsisime ka, et kas kellelgi on õnnestunud oma näppudest sellisel viisil lahti saada. Meid lohutas fakt, et Tapal selliseid õnnetusi pole veel juhtunud. Kui süütel valmis oli, tegime nendega väikese paugu.