Posts Tagged kiirus

L – Kiirusega ok. Mopilükkamine vajab timmimist.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 16 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Nagu ma siin korduvalt olen maininud, on elu läinud paremuse poole ja päevas jääb lausa ca 1 h vaba aega, et tegeleda oma asjadega. Mina kasutan enamasti seda aega lugemiseks ja oma ideede analüüsimiseks. Tänagi istusin sõbraga maha ja genereerisime ideid, mis äri tuleks välja saades alustada. Selline asi hoiab ilusti Kaitseväes meele erksa ja motivatsiooni üleval, lisaks saad oma aega otstarbekalt kasutada. Lihtsalt lebotamine oleks ju selge ajaraisk.

Paljud võitlejad ütlesid, et nad pole elus nii palju lugenud, kui nüüd Kaitseväes. Et kellel tahtmist on, saab ennast igati harida. See on loll jutt, et ei jõua või ei saa. Noorteajal on jah raskem, kuid seda enam peab olema endal tahtmist. Nagu mul üks tuttav, kes teenis minust aasta varem ütles, et lugeda sa raudselt ei jõua, sest tema ei jõudnud SBK ajal mitte ühtegi lehte lugeda. Kahtlesin tema väites ja see sai ka tõestust – SBK lõpuks olin lugenud ca 1200 lk – seega kõik on tahtmise küsimus.

Kolmapäev

Kiiruse oleme vähemalt hommikul paika saanud ja tundidesse me enam ei hiline. Hästi palju sõltub vastutavast ja tema oskusest planeerida aega ja nõuda seda sama meestelt. Kui ikka rühma vastutav on uimane, siis pole tervest rühmast ka midagi head oodata.

Üks asi selgeks saadud, tuli hakata õppima järgmist. Meie ülemad ei olnud meie koristamisega täna rahul. Üks kraanikauss määriti ekstra nende poolt ära, et me asjadest aru saaksime. Koristamine on mul tsiviilis suhteliselt viimane asi mida ma teha viitsin, nii ka Kaitseväes. Ega mu nägu särama ei lähe kui moppi saan lükata. Pole parata, tuleb olukorraga leppida ja tõdeda, et peale seda kui saame endale pulgad peale, hakkavad seda tegema reamehed. Vot see on seerude puhul küll igati hea eelis. Muidugi on vastutust rohkem ja muid kohustusi, aga vähemalt ei pea lappi mööda lennuvälja (loe koridori) vedama.

Kaitseväes on nii, et igal rühmal on oma söömise kellaaeg. Tobe on aga see, et peame söökla ette minema koos kompaniiga. Seega enne meid sööb sisuliselt mingi 200 meest. Seega saime ka täna passida söökla ees rivis lihtsalt mingi 30 minutit ja oodata oma korda. Ilm oli harjumatult jahe ja see seda ei soosinud. Loodan, et ülemused saavad asjast aru ja rohkem kui kaks rühma korraga sööma liikuma ei pea. Mis mõte on lihtsalt niisama seal seista, oodata ja külmetada? Mina seda biiti ei jaga.

Käisime täna lasketiirus. Noorteajal kõndisime sinna alati jala. Maa iseenesest pikk ei ole – ca 3 km. Seekord läksime sinna meie üllatuseks autoga. Väga luksuslik. Nii on see laskmine täitsa mõnus. Viiakse kohale, teed oma paugud ära ja asi tahe.

Iseenesest läks laskmine päris hästi. Tihedus oleks võinud vähe parem olla, kuid vähemalt kõik kuulid leidsid oma tee märklauda. Ikka imestan, kui uimased mõned mehed võivad olla. Üks käis lasketiirus vinnastatud relv seljas. Liikuvad osad olid ettelöömata ja padruniväljaheite ava passis lahti. Need, kes Kaitseväes on käinud, teavad täpselt, mida ma mõtlen. Teistel võib olla vähe keerulisem. Igatahes ma ei kujuta eriti ette, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.

Õhtul oli esimest korda uute meestega koos rivistus. Vast mäletate kui naljakas meil oli esimesel rivistusel üldse. Seekord oli umbes sama. Ja pärast seda olid vähemalt minul huuled korralikult puruks hammustatud, et mitte naerma puhkeda. Põhjus lihtne – oli väga palju uusi ja naljakaid nimesid. Nimi muidugi meest ei riku, aga nalja sai omajagu.

Loodan, et sellega harjub, sest naeru kinni hoida on suhteliselt vaevaline ja kui rivis kihistada, siis on kindel, et mingi jama sellest tuleb niikuinii. Ausalt öeldes eriti mingeid lisategevusi ja kohustusi nagu ei tahaks teha, seega pigem olla rahulikult hall mass ja seda kogu rühmaga.

XVI – Vormelisõit ja kolmehäälne toenglamangus kaanoni laulmine

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 september, 2010

4 nädal

Esmaspäev

Meie ülemused leidsid, et oleme liiga aeglased ja peame harjutama kiirust. Kiivrid ja seljakotid on meil terve see nädal pakituna voodi all, kuna välja on kuulutatud nn ohtlik olukord ja peame olema valmis kiirelt reageerima, et rindele tormata.

Igatahes tuli meile ühel hetkel häire, et kahe minuti pärast on kõik oma varustusega väljas. Seda peaks kõrvalt nägema, milliseks sebimiseks iga kord läheb. Kiirelt jooksed oma tuppa, murrad läbi oma voodi juurde juba toa keskele kuhjatud asjadest. Rabad voodi alt oma varustuse, sikutad rakmed selga ja viskad seljakoti lihtsalt õlale. Kuuled kuidas ülemus karjub: „Aega üks minut! Kurat liigutage ennast!“. Ja samal hetkel jookseb terve tuba inimestest tühjaks ja kõik tormavad õue.

Lõõtsutades seisame rivis ja hoiame pöidlaid, et ikka aega mahuksime ning teist korda seda enam tegema ei peaks. Ja siis tuleb rivi ette ülemus ja ütleb, et ikka olete aeglased. Nii mõnegi mehe suust kostub ohe. See lõpetatakse kiirelt järgneva käsklusega: „50 sekundit aega, et olla koridori peal ja kummaski käes lina“. No kurat, kus ikka teeb jälle rõõmu, et saad enda voodi segi tõmmata. Käsk on käsk ja elu tormamine läheb jälle lahti. Ukseava on meestest täiesti umbes ja üksteisele karjutakse, et liigutage ja jookske, muidu jäämegi harjutama. Ja oh imet, pärast ca minutit ongi kõik oma voodid segi keeranud ja seisavad linadega koridoris. Tundsin kuidas lihtsalt higi jookseb mööda selga alla. Õhk on nii lämbe, et natukenegi liigutades hakkab vesi su seest välja pressima.

Tundus, et ülemus jäi meiega enam-vähem rahule ja selleks korraks oli kiiruse treening lõppenud. Kogu selle asja juures oli muidugi palju naeru ja nalja, sest selliseid asju tõsiselt ei saagi teha. Masendus tuleks lihtsalt peale sellise tõmblemise käigus. Seepärast ei maksa selliseid asju väga tõsiselt võtta. Ikka huumoriga. See aitab.

Kiiruse treening tehtud, pidime oma toad ära koristama. Selleks anti ca 10 minutit aega. Seejärel rivistusime jällegi koridori üles. Samal ajal kui ülemus meie tuba vaatas, proovisin mina rivis teise kohta astuda, sest minu kõrval oli vend, kelle kõrval oli võimatu naeru tagasi hoida. Küll tegi ta lolle nägusid, küll oli ta ise naeru tagasihoidmisest näost punane. Samal ajal kui vaikselt oma manöövrit tegin, astus ülemus just uksest välja. Ja kohe genereeris tema aju meile väikese ergutuse. Pidin mööda koridori ringi jooksma ja nii-öelda tema eest põgenema. Kaasvõitleja hoidis samal ajal mu vöörihmast kinni. Nii me siis rivi ees kolm tiiru tegime.

Samal ajal tegi rivist üks julgem tegelane vormeli häält kui me temast möödusime. Ja teil on õigus kui arvate, et ta sai vormelit mängida ja rivi ees kiirendada. Ülemus veel hõikas, et: „davai, nüüd pane nitrot ka“. Selline tsirkus käis, et terve rivi naeris kõva häälega, kaasa arvatud ka meie. Enda üle peab oskama naerda, muidu on olukord vähe nutune.

Täna oli ülemus ergutuste mõtlemise osas aga eriti aktiivne. Õhtul tehti koridor tühjaks ja sinna pandi kolm meest laulma sellest, kuidas ühel ajateenijal on maailma kõige kaunim kann. Seda pidid nad sellepärast tegema, et nad seda toas ennem laulda rõkkasid. Variante selle laulu esitamiseks koridoris oli mitmeid. Nii kolme-häälselt kui ka toenglamangus kaanonina. Meid vaatama ei lubatud, ehkki jah, endastmõistetavalt kiikasime uste alt ja pealt nii kuis jaksasime. Naersime nii et kõhud valutasid. Mõelge ise kui sellist laulu laulavad juba täiskasvanud mehed. Kaitseväes ongi vist nii, et ka kõige tõsisemad mehed hakkavad lollusi tegema, et hoida nii enda kui ka teiste tuju üleval. Vastasel korral läheks elu lihtsalt liiga halliks ära.

Täna saime niisiis jõhkralt naerda ning tagatipuks saime ka endale tunnusplaadid. Maakeeli laibakad. Sõjaväes õpid tundma isegi selliste väikeste asjade saamisest rõõmu. Paljude nägu säras nii nagu oleks saanud juba reservi. Ketid olid nendel nii pikad, et väiksematel poistel ulatus plaat munadeni. Okei, see oli väike nali ja nii hull olukord polnud. Mina enda oma tegin kohe ca 15 cm lühemaks, et näeks normaalne välja. Seda parem oli meie tuju, kui kuulsime, et saame need endale. Mälestuseks on seda hea jätta, väljas seda tsiviilis ehtena nagunii kandma ei hakka. Samas ei imesta kui mõni sõjahunt seda ka teeks.