Posts Tagged kiirrännak

XXXVI – Distsipliini tabletid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 7 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Laupäev

Laupäeva hommikuti tuleb samuti viie minutiga olla väljas – padi ja linad käes. Paraku leidub alati kedagi, kes on vähe väiksema kohusetundega ja uimasem. Seega õigel ajal me välja ei jõudnudki. Kloppisime tekid ja padjad ära ning uuesti hakkas öörahu. Pugesime voodisse ja ootasime uut äratust. Ca kümme minutit saime silmi kinni hoida ja peab tõdema, et see oli ütlemata mõnus. Siiski, selline olek ei saanud kaua kesta. Hetke pärast kõlaski uus äratus. Seekord keegi ei uimanud ja ca 4 minutiga olime väljas. Seekord tuli kaasa võtta madratsid, mitte linad. Kuna kõik oli ok, saime asuda tavalise rutiini juurde. Minna näiteks hambaid harjama.

Pärast sööki otsiti viite vabatahtlikult igast rühmast. Kuna eelmisest nädalast olid positiivsed kogemused, otsustasin ka nüüd käe tõsta. Oksi seekord korjama ei mindud, küll saime minna tagalasse mingit kola tassima. Jah, jällegi ma pääsesin koristamisest. Mulle selline asi sobib. Sain jälle rahulikult oma sõbraga juttu rääkida ja natuke tulevikuplaane arutada. Sellised vestlused on alati motiveerivad ja suudavad sind Kaitseväe teemast natuke välja tõmmata. Kokku oli meil oma töö sooritamiseks aega kolm tundi. Reaalselt kulus kõva 25 minutit. Ülejäänud aeg oli enda jaoks. Naersimegi, et poisid lasevad küürikutega mööda maja ringi ja meie naudime ilma ja head seltskonda. Kuulsin juttu Suurtüki ajateenijate distsipliini tablettidest. Küsite, mis need endast kujutavad? Need on 10 kilosed soomuki vastased miinid, mis nad oma seljakotis kogu aeg endaga kaasas pidid kandma. Selle peale sain jälle naerda nii, et polnud palju puudu, et oleksin kõhtu krambid saanud. Jah, ütleme nii, et ülemused suudavad ikka asju välja mõelda.

Õhtul toimus riviplatsil rivistuse ajal jälle paras porno. Osad tegid imelikke hääli öeldes „mina“. Sellistel puhkudel on ergutused kiired tulema. Meid saadeti distsipliini alleele. See tänav jookseb paralleelselt meie kasarmuga. Pidime seal „puude“ all häält otsima. Vähemalt pooled poisid olid parajalt närvis selle kammi pärast. Mis teha, ise olime täielikult süüdi jälle.

Harjutasime oma nimekirja lugemise kolm korda läbi. Pinged saavutasid haripunkti siis, kui osad võitlejad seadsid esikohale oma heaolu rühma omast ja otsustasid suitsu teha. Loomulikult oli see keelatud tegevus ja vahele jäädes oleks pruuni silma selle eest saanud terve rühm, mitte ainult need mehed. Sa kurat kus siis läks tõsiseks karjumiseks! Lubati rusikad mängu panna kui asi ei muutu.

Paljud mehed ei suuda oma egosid taltsutada ja mängivad liiga laia lehte. Tundub nagu sööks need tüübid iga hommik lõvi šokolaadi, et nad sellise olekuga on. Aga jah, eks selline elu ajab närvi mustaks ka. Koju ei lasta, täida käske jms. Nendele, kes on kogu aeg harjunud kõike saama ja tegema ainult seda mida ise tahavad, on see eriti raske. Kõrvalt vaatajal oleks kindlasti sellist käitumist huvitav jälgida. Mina soovin, et oleks lihtsalt võimalikult vähe jamasid ja normaalne suhtumine. Ei kavatsegi kõigiga kohe sõber olla.

Pühapäev

Päev algas hästi. Täpsem oleks öelda pigem öö. Kell 01.00 kajas üle terve korruse „Häire!“. Sellistel momentidel on raske aru saada, et kas hommik on juba käes või on kell alles vaevu üle südaöö. Põhjus, miks selline asi tehti, oli see, et korrapidaja ei saanud meil meeste arvu klappima ja selle jaoks oli vaja teha kontroll-loendus. Lisaks sellele pidime jalast võtma oma saapa, et näidata, kas me sokid panime jalga või jätsime kiiruse huvides panemata. Vahipatis mingid tüübid olid häire korral sokid toolile jätnud. Seda kahetsesid nad õige pea, kuna ees ootas 10 km pikkune rännak. Pärast seda lasti meid kasarmusse tagasi magama. Kiire käik wc-s ja mõnusad linad ootasid jälle.

Hommikuse söömise ajal toimus meil söökla ees väike intsident. Kaks võitlejat ei suutnud jälle oma möla taltsutada ja läks päris tõsiseks ütlemiseks. Meie seda esimese hooga ei märganud, et kaitseringkonna korrapidaja seda nägemas oli. Peale sööki saime selle eest jälle toreda ergutuse. Pidime viis ringi ümber parkla kõndima ja laulma. No vägev – ja ma veel mõtlesin, et lähen ära lugema. Ühe ringi pikkus on ca 500 m, nii et marssida andis küll ja veel. Koos lauluga võttis see ikka päris võhmale.

Seega peame hoidma distsipliini, kui me ei taha, et meile pidevalt keeratakse. Aga jah, sellega on meil tõsised probleemid ja pinged üha kasvavad. Ei imesta üldse kui mingid vennad karvupidi kokku lähevad ja laksud käima hakkavad. Ei taha mõeldagi, mis sellise tegevuse tagajärjed oleksid. Eks mingi 5-6 lisatoimkonda vast. Sama probleem esineb ka teistes rühmades ja seal pole ka midagi imestada. Erinevad inimesed 24/7 ja kümme nädalat jutti täiesti harjumatus keskkonnas koos – raske on ühise eesmärgi poole püüelda.

XXVII – Sõdurikodu pidulik avamine

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 6 detsember, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Reede

Hommikul tõustes oli kohe esimene mõte, et oh, super, täna saab ju kasarmusse ära. Ma ei uskunud, et võin kasarmut niimoodi igatsema hakata. Nii see aga on. Kõik sõltub sellest, millega võrrelda. Siiski oli veel vara mõelda voodile, sest paar väljakutset ootas alles ees. Pidime nii jao kooseisus kui ka üksi ületama takistusi.

Esimene, mis tuli teha, oli ületada jõgi köie otsas rippudes. Jalad risti üle ja kätega muudkui tõmbasid. Ütleme nii, et väga lihtne ei olnud, aga sai kenasti hakkama. Kahel võitlejal lõppes jõud ja nad kukkusid sisse. Seejärel läbisime tankibasseini, kus vesi ulatus rinnuni ja relva hoidsime peakohal… Vesi oli ergutavalt jahe, seega probleeme ei olnud. Lühematel poistel oli vesi kurguni, aga kõik said hakkama. Olime märjad kui uppumisele saadetud kassipojad. Hakkasime ületama hooneid. Natuke turnimist köie abil ja ei midagi rasket. Sai harjutada meeskonnatööd.

Kirss sellele magusale metsalaagri tordile oli 10 km pikkune kiirrännak. Alustasime liikumist nii, et kolmas rühm liikus meie ees ja meie kui neljas nendele järele. Esimene ja teine rühm alustasid tund enne meid. Kolmandas rühmas eriti tugevaid poisse polnud ja juba kilomeetri pärast olid meie võitlejad nendest ees. Kiirrännak oli rakmete ja relvaga ning tempo oli selline, et 500 m jooksu ja teine 500 meetrit kiiret kõndi. Juba peale esimest jooksulõiku tõmbas rihma päris maha.

3 km peal oli väike veetakistus – piisav selleks, et jalad märjaks ja raskeks teha. Joostes edasi liikumine oli siitmaalt paras pähkel. Liikusin edasi tahtejõul ja hambad ristis. Viimased 3 km läbisimegi lihtsalt kiirelt kõndides, sest enamik lihtsalt ei jõudnud. Väsimus ja magamatus teevad füüsilise vormiga oma töö. Viimasel sirgel möödusin leitnandist, kes meid ergutas ja piitsutas – väsis lõpuks temagi. Oi kui magus oli silmata MAN-i teades, et nüüd on lõpuks ometi kasarmusse minek.

Enamik pani autos kohe silmad kinni, et natukenegi magada saada. Mina tegin selle asemel ühe kaasvõitlejaga nalja, sest tuju oli hea, et selline väljakutse edukalt läbitud sai. Ja siis meie ajutine kodu paistis. See tõstis kõigil tuju. Hooldasime ära oma relvad ja puhastasime varustust. Söök oli termostes koridori toodud. Võite ette kujutada kui hästi see maitses, arvestades seda, et metsas enamik aeg olime kuivtoidu pakkide peal.

Kõht täis, võisime sauna minna. Eelmine nädal lasin endale kalja tuua. Seega laval korralikult higistades ja külma kalja juues oli tunne, et olen sattunud justkui paradiisi. Arvan, et üks parimaid hetki siiani Kaitseväes.

Laupäev

Majanduspäev koos kalja ja saunaga. Kasarmu oli meil ikka elu sitane. Õhtul me territooriume õnneks koristama ei pidanud ja seega hommikul ärgates oli tunne, nagu olekime pool metsa endaga kaasa vedanud. Seega koristamist jagus. Võin kihla vedada, et kuskil mujal polnud uni sel hommikul magusam kui siin.

Päeval hooldasime korralikult oma relvi ja nende puhastamine, mille üle ennem vingusime, tundus soojas ja kuivas kasarmus väga mõnus.

See laager paneb asjadele vaatama teisiti ja hindama asju, mida igapäevaselt peame iseenesest mõistetavaks. Näiteks nädal aega eemal soojast toidust, kuumast dušist ja prilllauast, teevad mõtlemises imesid. Seega ei tasu kõike võtta nii loomulikult.

Pühapäev

Väga pidulik päev meie Kaitseringkonnas. Küsid miks? Vastus lihtne. Lõppude lõpuks avati sõdurikodu. See on koht kus ajateenijatel on võimalus käia ostmas nänni ja veeta vaba aega. Meil näiteks on seal olemas korralik kodukino süsteem, paar LCD telerit ning kaks piljardilauda. Seega meie olemine tehakse igati mugavaks. Avamisel olime meie selle ees ning seisime vabalt seisangus. Neid kes kõnesid pidasid, oli palju ja meie käed surid normaalselt ära. Pakun, et seisime seal kohapeal ca tund aega.

Ühesõnaga oli igati rõõmus päev ja tohtisime kutsuda ka külalised. Hoolimata lubadusest, et meil kaks nädalat külaliste päevi ei toimu. Mulle meeldib kui selliseid lubadusi murtakse, mis meie olemise paremaks teeb. Igatahes – kallimaga taaskord kohtuda, sõdurikodus käia ja torti süüa – (teades milleks sa tegelikult võimeline oled nii vaimselt kui füüsiliselt) paremat tunnet on raske otsida.

Nädala kokkuvõte: Kõik said oma isiku ja võimete kohta palju targemaks. Ei oleks mina tsiviilis osanud arvata, et nelja öö jooksul 7 tundi magades olen võimeline läbima kiirrännakut ja tegema veel muid vigureid. Aitähh Kaitseväele sellise võimaluse eest! See pole öeldud irooniaga, vaid mõeldud täiesti tõsiselt.