Posts Tagged kasarmu

XLIX – Uued näod väljaõppekeskuses

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 9 mai, 2011

Ajateenistuse 12 nädala lõpp ja 13 nädala algus (NAK)

Pühapäev

Meeleolu on üsna hea, sest tsiviilis on ikka ülim olla. Uskumatu. Varem vaba olles seda hinnata ei osanud. Nüüd on aga asjad risti vastupidi. Oskad hinnata iga hetke, mil viibid eemal Kaitseväest. Olen realist ja üsna kindel selles, et reservi saades mingi aja pärast jälle seda tsiviilelu enam sellise pilguga hinnata ei oska. Eks ma siis jälle mõtlen tagasi Kaitseväe aegadele. Hoolimata mõnusast meeleolust, tagasi kasarmusse just eriti ei kipu. Ja üks on kindel, uus nädal tuleb huvitav, sest saabuvad uued tüübid. Ja loodan, et meie enam vooditega rallida ei saa, sest las ka uutele jääb see mõnus võimalus.

Nädala kokkuvõte: Kõrgem auaste toob kaasa suuremad kohustused. Tundub, et elu Kaitseväes hakkab paremuse poole liikuma.

13 nädal

Esmaspäev

Koridoris kajab valjult „ÄRATUUUS!!!“ See tähendab uue nädala algust. Jälle on üks nädal vähem Kaitseväes olla. Igatahes oli tore tõdeda, et eelmise reede õppetunnid olid poistel värskelt meeles ja juba nelja minutiga olime kõik õues rivis. Hea, kui mehed oma tegude eest vastutust võtma hakkavad ja mõistavad asju, mis vaja teha on.

Pärast lõunasööki paitas meie silmi üks väga kena vaatepilt. Meie linnak oli täis tsiviilriietes noori mehi. See sai tähendada ainult ühte – uued poisid on saabunud. Ma ei varjagi kui rõõmsaks meie tuju läks, sest nüüd pole me ainsad keda pannakse. Aga jah, nad ei erinenud meist kui tulime. Vaadati arglikult ja uudistavalt ringi, mis toimuma hakkab ja ütleme nii, et ühtegi naeratust ma nende suudelt välja ei lugenud.

Eks see on üks kõige raksemaid momente ka. Sa ei tea mida sa täpselt pead tegema ja kuidas käituma. Sa ei tea kas su ülemused on normaalsed või m*nnid. Sa ei tea, mis meestega sind kokku pannakse, on nad asjalikud või lihtsalt mingid rullnokad, kellel meri põlvili. Kuradi palju sõltub alguses ikka heast juhusest.

Pärast lõunat, kui uued klemmid käisid oma varustust toomas, tegime meie militaarsporti. Läksime taktikavormis ja kiivritega jooksma. Lisaks jooksmisele harjutasime ka koostööd, vedades mööda põldu redeleid ja kive, ronides üle seinte ja joostes läbi mingite varemete. Lisaks pidime haavatuid vedama mööda kände ja mägesid. Paljud said sellest vägagi mõnusa fiilingu. See polnud jälle lihtsalt mingi dressidega perimeetri jooksmine.

Nagu ka meie ülem ütles – tossudes ja dressides on kerge joosta, aga see ei näita teie võimekust lahinguväljal ja seda me nüüd harjutama hakkamegi. Meile see igati sobis, sest iga vaheldus paremuse suunas Kaitseväes on alati teretulnud. Ja kuna ülem oli meil igati aktiivne, lubas ta selliseid treeninguid meile võimalikult palju tegema hakata ja ütles, et ärge kartke, fantaasiast mul puudus ei ole.

Teisipäev

Buss toob juurde üha uusi ja uusi nägusid. Meil on neid vaadates palju nalja – pakun, et see pole vastastikune. Nemad lihtsalt püüavad kohaneda ja naljast on veel asi üsna kaugel. See kõik sõltub palju muidugi inimesest endast. Tuleb tõdeda, et vaataks tõesti nagu peeglisse. Olime kolm kuud tagasi täpselt samas seisus. Ainuke vahe oli see, et meie teenime üksteist kuud ja nemad kaheksa. Mõnus on vaadata ja nägu läheb naerule, kui neid vaadata marssimas või käsklusi täitmas. Kõrvaltvaatajana nagu kari lambaid. Olime ise samasugused, seega tean, et nädala lõpuks on olukord juba täitsa ok.

Õppisime taaskord kolmnurk laagri hõivamist. Õnneks ei roninud me selle tegemiseks metsa vaid tegime seda kasarmu ees põllul. Lisaks õppisime koostama maastikumudelit. See on põhimõtteliselt käepärastest vahenditest maapinnale tehtud kaart, et anda käsku või selgitada mingit ülesannet.

Tunnist tulles tõime kaasa parajalt palju sodi ja heina. Kohe tekkisid koristamise pärast pinged. Osad mehed arvavad, et kui nad pole enam reamehed vaid õppurid, on neil kohe õigus koristamisest viilida. Nii see ikka pole, sest oleme kõik sama auastmega, lihtsalt osad kujutavad endale liiga palju asju ette. Kuna koristamist tehti suhteliselt üle käe, siis sellega ülemad rahul ei olnud. Saime kohe kanni selle eest ja hoiatati, et kui selline asi korduma hakkab, siis saame seda nädalavahetusel harjutada. Selline asi veel puudus! Igatahes usun, et see peaks olema piisav motivaator asju korralikult teha.

Tegelikult ega olukord polnud ka hull, aga kuna oleme uute ülemate käsutuses, siis tahavad nad alguses korda kehtestada ja asjad paika panna. Sest kui alguses suhtuda lõdvalt, siis ei taha ette kujutadagi, mis toimub paari nädala pärast. Eks me saame seda ise siis ka praktiseerida kui oma mehed ükskord kätte saame. Tuleb loota, et kaader nendega head tööd teeb, sest siis on meil sellevõrra lihtsam.

XXVII – Sõdurikodu pidulik avamine

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 6 detsember, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Reede

Hommikul tõustes oli kohe esimene mõte, et oh, super, täna saab ju kasarmusse ära. Ma ei uskunud, et võin kasarmut niimoodi igatsema hakata. Nii see aga on. Kõik sõltub sellest, millega võrrelda. Siiski oli veel vara mõelda voodile, sest paar väljakutset ootas alles ees. Pidime nii jao kooseisus kui ka üksi ületama takistusi.

Esimene, mis tuli teha, oli ületada jõgi köie otsas rippudes. Jalad risti üle ja kätega muudkui tõmbasid. Ütleme nii, et väga lihtne ei olnud, aga sai kenasti hakkama. Kahel võitlejal lõppes jõud ja nad kukkusid sisse. Seejärel läbisime tankibasseini, kus vesi ulatus rinnuni ja relva hoidsime peakohal… Vesi oli ergutavalt jahe, seega probleeme ei olnud. Lühematel poistel oli vesi kurguni, aga kõik said hakkama. Olime märjad kui uppumisele saadetud kassipojad. Hakkasime ületama hooneid. Natuke turnimist köie abil ja ei midagi rasket. Sai harjutada meeskonnatööd.

Kirss sellele magusale metsalaagri tordile oli 10 km pikkune kiirrännak. Alustasime liikumist nii, et kolmas rühm liikus meie ees ja meie kui neljas nendele järele. Esimene ja teine rühm alustasid tund enne meid. Kolmandas rühmas eriti tugevaid poisse polnud ja juba kilomeetri pärast olid meie võitlejad nendest ees. Kiirrännak oli rakmete ja relvaga ning tempo oli selline, et 500 m jooksu ja teine 500 meetrit kiiret kõndi. Juba peale esimest jooksulõiku tõmbas rihma päris maha.

3 km peal oli väike veetakistus – piisav selleks, et jalad märjaks ja raskeks teha. Joostes edasi liikumine oli siitmaalt paras pähkel. Liikusin edasi tahtejõul ja hambad ristis. Viimased 3 km läbisimegi lihtsalt kiirelt kõndides, sest enamik lihtsalt ei jõudnud. Väsimus ja magamatus teevad füüsilise vormiga oma töö. Viimasel sirgel möödusin leitnandist, kes meid ergutas ja piitsutas – väsis lõpuks temagi. Oi kui magus oli silmata MAN-i teades, et nüüd on lõpuks ometi kasarmusse minek.

Enamik pani autos kohe silmad kinni, et natukenegi magada saada. Mina tegin selle asemel ühe kaasvõitlejaga nalja, sest tuju oli hea, et selline väljakutse edukalt läbitud sai. Ja siis meie ajutine kodu paistis. See tõstis kõigil tuju. Hooldasime ära oma relvad ja puhastasime varustust. Söök oli termostes koridori toodud. Võite ette kujutada kui hästi see maitses, arvestades seda, et metsas enamik aeg olime kuivtoidu pakkide peal.

Kõht täis, võisime sauna minna. Eelmine nädal lasin endale kalja tuua. Seega laval korralikult higistades ja külma kalja juues oli tunne, et olen sattunud justkui paradiisi. Arvan, et üks parimaid hetki siiani Kaitseväes.

Laupäev

Majanduspäev koos kalja ja saunaga. Kasarmu oli meil ikka elu sitane. Õhtul me territooriume õnneks koristama ei pidanud ja seega hommikul ärgates oli tunne, nagu olekime pool metsa endaga kaasa vedanud. Seega koristamist jagus. Võin kihla vedada, et kuskil mujal polnud uni sel hommikul magusam kui siin.

Päeval hooldasime korralikult oma relvi ja nende puhastamine, mille üle ennem vingusime, tundus soojas ja kuivas kasarmus väga mõnus.

See laager paneb asjadele vaatama teisiti ja hindama asju, mida igapäevaselt peame iseenesest mõistetavaks. Näiteks nädal aega eemal soojast toidust, kuumast dušist ja prilllauast, teevad mõtlemises imesid. Seega ei tasu kõike võtta nii loomulikult.

Pühapäev

Väga pidulik päev meie Kaitseringkonnas. Küsid miks? Vastus lihtne. Lõppude lõpuks avati sõdurikodu. See on koht kus ajateenijatel on võimalus käia ostmas nänni ja veeta vaba aega. Meil näiteks on seal olemas korralik kodukino süsteem, paar LCD telerit ning kaks piljardilauda. Seega meie olemine tehakse igati mugavaks. Avamisel olime meie selle ees ning seisime vabalt seisangus. Neid kes kõnesid pidasid, oli palju ja meie käed surid normaalselt ära. Pakun, et seisime seal kohapeal ca tund aega.

Ühesõnaga oli igati rõõmus päev ja tohtisime kutsuda ka külalised. Hoolimata lubadusest, et meil kaks nädalat külaliste päevi ei toimu. Mulle meeldib kui selliseid lubadusi murtakse, mis meie olemise paremaks teeb. Igatahes – kallimaga taaskord kohtuda, sõdurikodus käia ja torti süüa – (teades milleks sa tegelikult võimeline oled nii vaimselt kui füüsiliselt) paremat tunnet on raske otsida.

Nädala kokkuvõte: Kõik said oma isiku ja võimete kohta palju targemaks. Ei oleks mina tsiviilis osanud arvata, et nelja öö jooksul 7 tundi magades olen võimeline läbima kiirrännakut ja tegema veel muid vigureid. Aitähh Kaitseväele sellise võimaluse eest! See pole öeldud irooniaga, vaid mõeldud täiesti tõsiselt.

II- esimesed paar päeva

Posted by Timo Porval on Reede, 7 mai, 2010

Asjad koos ja kasarmu demo võis alata. Valisime endale toad ja voodid ära. Seltskond toas tundus igati ok. Kuid oh rõõmu, kuna meie toas polnud ühtegi vene keelt kõnelevat kutti, tehti vahetusi ning toa seltskonda tõsteti veidike ringi.

Õnneks aga ei midagi hullu, põhituumik jäi samaks. Koha sain endale väga hea. Akna all. Kui ülemus uksest peaks tulema, silmab ta minu voodit suhteliselt hilja. Seega super luks koht. Ja ega siis oligi aeg end põõsaks riietuda ehk laigulised selga tõmmata.

Alguses ikka väga imelik pole ju harjunud selliseid riideid kandma ja naljakas oli, et kõik olid ühtemoodi. Kõige ebameeldivam asi oli vöörihm, pitsitas ja pingestas. Lisaks tuli kogu aeg vaadata, et kõik nööbid oleks kinni, saapapaelad sees, müts korralikult ja ei tea millega veel tuli arvestada. Mõtlen, et sellega küll nii pea ära ei harju, aga eks elu näitab.

Õhtul oligi aeg minna rivistusele. Teised rühmad juba oskasid taktsammu, meie vantsisime niisama, siiski rivikorras. Jõudes riviplatsile, võtsime sisse meile määratud koha ja jäime suurte silmadega ootama, et mis nüüd saama hakkab.

Toimus nimede ettelugemine korrapidaja poolt, ja kui kõlas sinu nimi tuli kõva ja selge häälega hüüda „Mina“. Ei midagi rasket ega üleloomulikku. Rivis pidime kõik vait olema ja liikumatult seisma.

Siiski esimesel korral oli ülimalt raske naeru tagasi hoida, kui vene poisid hüüdsid „Mjiiinaa“. Proovige seda ise ette kujutada, saate aru, mida mõtlen. Ei naernud nende üle vaid lihtsalt oli kuradima naljakas. Hammustasin kõvasti põske, et kihinat tagasi hoida.

Saad oma naeru seisma ja siis vaatad kuidas mehed ees ja kõrval lihtsalt hääletust naerust vappuvad ja hakkad ise ka uuesti, täiesti võimatu olukord. Muidugi ei läinud kaua, kui saime ka selle eest pähe. Karistuseks pidime seisma 10 minutit täielikus vaikuses ja liikumatuses. Selline seismine oli harjumatu ja kandadel hakkas päris valus.

Kui lõpetasime läksime kasarmusse ja oligi aeg magada oma esimene öö kaitseväe voodis, eemal oma naisest. Oi kui imelik oli voodisse minna, kui väljas oli ikka väga valge. Kell oli ju vaid 22 00.

Järgneva päeva hommikul ja nii edaspidigi oli hommikune äratus 06.00. Liigutama pidi ennast kiirelt. 5 minutiga tuli olla dressides ja kasarmu ees rivis. Osadel poistel nagu näha, oli selline varajane ärkamine lausa piin ja nende silmad olid kissis nagu hiinlastel.

Hommikul oli mõnus ja karge. Alguses jooksime 15 minutit ja pärast seda 15 minutit võimlemist. Selline kerge jooks väsitas nii mõnegi mehe ära. Endal õnneks probleeme ei olnud, kuna paar kuud enne kaitseväge hakkasin natuke sportima käima, et saaks normaalsemasse vormi (tasus ära).

Pärast seda anti süüa. See oli harjumatu, et selleks et sa süüa saaks pidid oma kasarmu ees rivisse võtma, et siis kõik koos sööma minna .Söökla ees sai ka tükk aega oma korda oodata (olime neljas rühm ehk viimased). Pärast sööki tuli üles rivistuda söökla ette. Kui kõik kohal olid, ütles vastutav „toidu eest…“ ja meie vastu „…täname“ Kui kõik 40 võitlejat (nii kutsutakse ajateenijaid) seda koos ütlesid, kõlas see päris hästi.

Lõunal saime teha üldfüüsilist testi, mis koosneb kolmest osast- kätekõverdused, kõhulihased ja 3200 m jooksu. Saavutamaks maksimaalset tulemust oli vaja joosta ca 11 mindi kanti teha 92 kõhulihast ja 82 kätekõverdust.

See test näitas kohe ära, kes on ennem sporti teinud ja kes on ikka väga vähe liigutanud (arvuti tagant külmikuni näiteks) Umbes pooled mehed said testist läbi, selleks oli vaja saada 190 punkti. Ka mina sain läbi ning skooriks kujunes 209 p, aga oi kuidas jooks tappis. Olin pärast ikka väga võhmal, kuigi aeg polnud suurem asi kuskil 16 minuti kanti. Seega on näha, et jooksuvormi saab veel kõvasti parandada.

Mida veel välja oskan tuua oli see, et saime toenglamangus seista, kuna rivis ei oska vait olla ja naeru oli palju. Muidu harjusime vaikselt ja proovisime rutiini sisse sulada. Paljudest asjadest oli vähemalt ülevaade saadud ning enam nii hull polnud.

Nii mõnigi mees oli ikka väga löödud näoga, kuna ei saanud oma kodustega ühendust võtta või lihtsalt hing ihkas vabadust, mis paraku oli kättesaamatu. Endalgi oli tuju veidi maas, kuna oleks tahtnud kuulda oma kallima häält või sõpradega lobiseda.

Päeval meil vabu hetki peaaegu polnud, kuna pidime õppima sisekorda, paigutama oma asju ja tegema veel ei tea mida. Õhtusel rivistusel ütles korrapidaja: “Nüüd on esimene nädalavahetus, kus teie naised on naabripoiste hooleks jäetud ja teie ei saa sinna midagi parata.” Päris motiveeriv või mis?