Posts Tagged distsipliini tabletid

XXXVI – Distsipliini tabletid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 7 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Laupäev

Laupäeva hommikuti tuleb samuti viie minutiga olla väljas – padi ja linad käes. Paraku leidub alati kedagi, kes on vähe väiksema kohusetundega ja uimasem. Seega õigel ajal me välja ei jõudnudki. Kloppisime tekid ja padjad ära ning uuesti hakkas öörahu. Pugesime voodisse ja ootasime uut äratust. Ca kümme minutit saime silmi kinni hoida ja peab tõdema, et see oli ütlemata mõnus. Siiski, selline olek ei saanud kaua kesta. Hetke pärast kõlaski uus äratus. Seekord keegi ei uimanud ja ca 4 minutiga olime väljas. Seekord tuli kaasa võtta madratsid, mitte linad. Kuna kõik oli ok, saime asuda tavalise rutiini juurde. Minna näiteks hambaid harjama.

Pärast sööki otsiti viite vabatahtlikult igast rühmast. Kuna eelmisest nädalast olid positiivsed kogemused, otsustasin ka nüüd käe tõsta. Oksi seekord korjama ei mindud, küll saime minna tagalasse mingit kola tassima. Jah, jällegi ma pääsesin koristamisest. Mulle selline asi sobib. Sain jälle rahulikult oma sõbraga juttu rääkida ja natuke tulevikuplaane arutada. Sellised vestlused on alati motiveerivad ja suudavad sind Kaitseväe teemast natuke välja tõmmata. Kokku oli meil oma töö sooritamiseks aega kolm tundi. Reaalselt kulus kõva 25 minutit. Ülejäänud aeg oli enda jaoks. Naersimegi, et poisid lasevad küürikutega mööda maja ringi ja meie naudime ilma ja head seltskonda. Kuulsin juttu Suurtüki ajateenijate distsipliini tablettidest. Küsite, mis need endast kujutavad? Need on 10 kilosed soomuki vastased miinid, mis nad oma seljakotis kogu aeg endaga kaasas pidid kandma. Selle peale sain jälle naerda nii, et polnud palju puudu, et oleksin kõhtu krambid saanud. Jah, ütleme nii, et ülemused suudavad ikka asju välja mõelda.

Õhtul toimus riviplatsil rivistuse ajal jälle paras porno. Osad tegid imelikke hääli öeldes „mina“. Sellistel puhkudel on ergutused kiired tulema. Meid saadeti distsipliini alleele. See tänav jookseb paralleelselt meie kasarmuga. Pidime seal „puude“ all häält otsima. Vähemalt pooled poisid olid parajalt närvis selle kammi pärast. Mis teha, ise olime täielikult süüdi jälle.

Harjutasime oma nimekirja lugemise kolm korda läbi. Pinged saavutasid haripunkti siis, kui osad võitlejad seadsid esikohale oma heaolu rühma omast ja otsustasid suitsu teha. Loomulikult oli see keelatud tegevus ja vahele jäädes oleks pruuni silma selle eest saanud terve rühm, mitte ainult need mehed. Sa kurat kus siis läks tõsiseks karjumiseks! Lubati rusikad mängu panna kui asi ei muutu.

Paljud mehed ei suuda oma egosid taltsutada ja mängivad liiga laia lehte. Tundub nagu sööks need tüübid iga hommik lõvi šokolaadi, et nad sellise olekuga on. Aga jah, eks selline elu ajab närvi mustaks ka. Koju ei lasta, täida käske jms. Nendele, kes on kogu aeg harjunud kõike saama ja tegema ainult seda mida ise tahavad, on see eriti raske. Kõrvalt vaatajal oleks kindlasti sellist käitumist huvitav jälgida. Mina soovin, et oleks lihtsalt võimalikult vähe jamasid ja normaalne suhtumine. Ei kavatsegi kõigiga kohe sõber olla.

Pühapäev

Päev algas hästi. Täpsem oleks öelda pigem öö. Kell 01.00 kajas üle terve korruse „Häire!“. Sellistel momentidel on raske aru saada, et kas hommik on juba käes või on kell alles vaevu üle südaöö. Põhjus, miks selline asi tehti, oli see, et korrapidaja ei saanud meil meeste arvu klappima ja selle jaoks oli vaja teha kontroll-loendus. Lisaks sellele pidime jalast võtma oma saapa, et näidata, kas me sokid panime jalga või jätsime kiiruse huvides panemata. Vahipatis mingid tüübid olid häire korral sokid toolile jätnud. Seda kahetsesid nad õige pea, kuna ees ootas 10 km pikkune rännak. Pärast seda lasti meid kasarmusse tagasi magama. Kiire käik wc-s ja mõnusad linad ootasid jälle.

Hommikuse söömise ajal toimus meil söökla ees väike intsident. Kaks võitlejat ei suutnud jälle oma möla taltsutada ja läks päris tõsiseks ütlemiseks. Meie seda esimese hooga ei märganud, et kaitseringkonna korrapidaja seda nägemas oli. Peale sööki saime selle eest jälle toreda ergutuse. Pidime viis ringi ümber parkla kõndima ja laulma. No vägev – ja ma veel mõtlesin, et lähen ära lugema. Ühe ringi pikkus on ca 500 m, nii et marssida andis küll ja veel. Koos lauluga võttis see ikka päris võhmale.

Seega peame hoidma distsipliini, kui me ei taha, et meile pidevalt keeratakse. Aga jah, sellega on meil tõsised probleemid ja pinged üha kasvavad. Ei imesta üldse kui mingid vennad karvupidi kokku lähevad ja laksud käima hakkavad. Ei taha mõeldagi, mis sellise tegevuse tagajärjed oleksid. Eks mingi 5-6 lisatoimkonda vast. Sama probleem esineb ka teistes rühmades ja seal pole ka midagi imestada. Erinevad inimesed 24/7 ja kümme nädalat jutti täiesti harjumatus keskkonnas koos – raske on ühise eesmärgi poole püüelda.