Posts Tagged bibid

LII – Unesegasena riviaruannet ette kandes

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 30 mai, 2011

Ajateenistuse 13 nädala lõpp ja 14 nädala algus (NAK)

Pühapäev

See on tore päev, mil pidin toimkonda astuma ja seekord korrapidaja kohale. Eriti mul ajaga ei vedanud, sest korrapidaja saab magada kella kaheksast kuni kaheteistkümneni päeval. Meie aga pidime kohe hommikul metsa minema. Noorte ülemused käisid minu juures ja andsid mulle käsu täna öösel eriti hoolikalt kontrollida territooriumeid. Küsisid veel naljatades, et kas mul valged kindad ja vatitikud on olemas. Ütlesin, et neid ma ei vaja.

Käsk on käsk ja kell 22.20 asusime kontrollima territooriume. Mulle muidugi selline nokkimine eriti ei meeldi, kuid pikas perspektiivis on see hädavajalik, et noored harjuksid korralikult koristama. Sest kui hiljem on territooriumitega jama, siis pähe saavad ikka seersandid, mitte reamehed.

Enamus territooriumeid olid täitsa korralikud, aga no väikeseid vigu leiab alati. Seega panime kõik puudused paberile kirja ja ajasime järjest kõik rühmad üles ja panime nad koristama. Ega neil hea ei olnud muidugi, saad pooleks tunniks silma kinni ja juba uuesti pead asuma koristama. Mis teha, see ongi Kaitsevägi, mitte mõnus kodu, kus sa teed just seda mida sina soovid.

Üks rühm koristas lausa poole kaheteistkümneni. Kui läksime oma meeste territooriume kontrollima, oli see ikka allapoole igasugust arvestust. Kuna aga oma võitlejaid üles ei hakka ajama, lasin päevnikel selle korda teha. Hommikul teen igatahes selle porno kohta neile märkuse, nii ka päris ikka ei saa.

Kõige raskem moment tekib toimkonnas mingi nelja ja viie vahel. Siis ma nokkisin ikka päris hoolega. Lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Ja nii tiksudes avastasin, et korrapidaja abi on vahepeal ruumi tulnud ja pool unesegasena kandsin talle perfektselt ette riviaruande. Ega ma ei tea, kas ta aru sai, et ma tukastasin – vähemalt ta ei öelnud küll midagi. Selline olukord pani vere muidugi korralikult käima ja und enam ei tulnud. Igatahes vedas, sest nii vahele jäädes võib väga kergelt saada lisatoimkonna osaliseks ja no seda nüüd küll vaja ei ole.

Nädala kokkuvõte: Tore on vaadata kui uusi mehi juurde tuuakse – siis pole meie vähemalt ainsad keda jälgida. Kiired me juba oleme, kuid endiselt vaja õppida koristamist. Loodetavasti ei tule sellest mingeid jamasid.

14 nädal

Esmaspäev

Kulges tavapärane hommikune rutiin, ainult selle vahega, et olin väga väsinud. Magamata öö võttis oma. Pärast seda, kui olime mehed sööma viinud, minu toimkond lõppes ja tuli minna kolmeks päevaks metsa.

Liikuma hakkasime kuskil kella 11 paiku, sest toimetamisi oli väga palju ja organiseerimine Kaitseväes on ikka suhteliselt aeglane. Seega esimene etapp oligi motoriseeritud rännak. Ronisime autole ja meie metsalaager võis alata. Peale mõningast sõitu (ca 20 km) tegime oma laagrisse väikese rännaku. Kuna oli taktika laager, siis nö olukord ja vaenlase oht oli kogu aeg peal. Seetõttu pidime vastavalt liikuma.

Peale 10 minutit kõndi viskas ühel ülemusel korralikult üle ja saime korraliku sõimu. Et kas kurat te SBK ajal üldse midagi ei õppinud ja ronite üksteisele perse nagu Villu ja Janno. Tema vihapuhangutega oleme harjunud ja pigem teeb see meile nalja ja nii vaikselt kuulasime ja tegime omad järeldused. Igatahes ilm oli väga ilus ja liikumine männimetsas oli igati mõnus. Ainus asi mis oli jama, oli see, et mind pandi lampi kuulipilduja abiks ning minu seljakotis oli veel 400 lintidesse laetud padrunit, mis seda kotti mitte kergemaks ei teinud. Seega kui oli vaja põlvele võtta, kõhuli visata või kiiremaid samme teha siis ma eriti õnnelik ei olnud.

Jõudnud laagripaika, panime oma bibid üles. Telke meil see laager kaasas ei olnud. Valmistasime laagri ette nii nagu vaja, et ööseks oleks kõik valmis nagu vaja. Pärast seda tutvustati meile olukorda ja tegevust mis toimuma hakkab. Õhtul oli meie ülesanne sooritada luure vaenlase tagalasse ja selgitada nii palju infot nende kohta välja kui vähegi annab. Kindlasti tuli vältida tulekontakti.

Pärast seda infot pidime ette valmistama oma käsud. Kui need olid olemas, valis meie ülemus välja ühe mehe kes kogu seda asja juhtima hakkab. Selleks osutusin mina. Ega ma väga õnnelik ei olnud, sest pea ei lõiganud nii kiirelt kui vaja – väsimus passis korralikult sees. Sellest hoolimata andsin oma jaole käsu, millega ülemused päris rahule jäid. Seejärel arutasime veel jaoga läbi kuidas ja mis toimuma saab ning jäime ootama pimedust, et teele asuda.

XLVI – Mida s**em, seda parem. Kaitseväe vanasõna.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 18 aprill, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

12 nädal

Esmaspäev

Hakkas üksteisega tutvumine. Osad näod toas olid küll vanad, kuid siiski koondati mehed NAK-i nelja rühma pealt. Toas oli nüüd kokku neliteist meest, enne oli meid kümme ja sedagi tundus palju. Igatahes meie vaim ja keha kohanes öö jooksul jälle militaarse keskkonnaga ja juba hommikust alates oli tuju päris laes. Muidugi mitte kõigil, sest osad vennad põdesid veel korralikku pohmakat. Usun, et hommikune jooks oli neile paras piin.

Pärast rutiinseid hommikutoimetusi läksime auditooriumisse, et saada tuttavaks pioneerikooli kaadriga ja selle kursuse eesmärkidega. Ülem rääkis meile neljast punktist või ka nii öelda põhimõttest, mis alates tänasest kuni kursuse lõpuni kehtima hakkavad.

Esimene – mida sitem seda parem. Ühesõnaga, et võtaksime väljakutsed vastu ega pabistaks kehvade olukordade pärast. Sellistest olukordadest õppivat palju – eks näis. Teine – ära karda kohustusi ja vastutust. Kuna meid koolitatakse jagu juhtima ehk kaheksa mehe eest vastutama, siis peame selleks ka valmis olema ja harjuma selle olukorraga. Seda enam, et praegu on aega õppida. Kolmas – kes esitab küsimuse stiilis „miks mina?“, see kukutab ise ennast trepist alla. Seega kui sulle midagi öeldakse, täidad sa selle vastuvaidlematult. Neljas – ära aja paska. Kui on probleemid, siis räägi sellest kohe. Seega kõik peab olema aus ja otsekohene.

Ütleme nii, et ta andis need põhimõtted kenasti meile edasi, seda enam, et ta tegi seda läbi huumoriprisma. Lisaks anti teada veel seda, et esimese kuue nädala jooksul ööbime väljas seitse ööd ja tõenäoliselt bibide all, mitte telkide. Loodetavasti ei saa need ööd väga külmad olema.

Pärast seda jätkusid terve päeva jooksul määrustike ja topograafia tunnid. Mulle klassitunnid väga meeldivad, sest väljas ma eriti põrgata ei viitsi ja klassis saab rahulikult omi mõtteid mõelda ja igast ideid analüüsida ja mõelda. Poisid käivad ka iga vahetund nüüd suitsetamas, sest enam seda kolme sigareti piirangut ei ole. Ma imestan, et nad veel selliste koguste peale näost siniseks pole läinud.

Esmapilgul tundub asi olema igati vabam ja mõistlikum kui noorteajal, mil meil pidevalt ora poolenisti sees hoiti. Eks nüüd saadakse aru ka, et oleme valmis ise rohkem vastutama ja igasuguseid lohhe pole NAK-i saadetud ka, keda peaks erilise tähelepanu all hoidma. Siia siiski valitakse need, kes on natukenegi asjalikumad. Muidugi läks ka autojuhtideks palju häid ja asjalikke kutte, kes oleksid siia ideaalselt sobinud – nemad aga tahtsid lube saada ja inimeste asemel masinaid juhtida.

Tooksin välja mõned paremad väljendid, mida me tänase päeva jooksul kuulda saime. „Kui tekib mingeid probleeme, siis esimene mees kellel munad veriseks lüüakse on vastutav ja alles siis teie“ ning „kui saate mingi jamaga hakkama, siis lööme teile sampa pudeli kannaga perse“ Seda kõike öeldi muidugi naljaga, kuid eks seal taga peitub ka tõetera, et kui tekitate probleeme, siis ainult iseendale.

Arutasin veel tänasel õhtul ühe parima sõbraga tulevikuplaane ja mõtisklesime üldse vähe elu üle järgi. Kaitsevägi on selliste mõtete mõlgutamiseks ja oma elu edasiseks planeerimiseks väga hea koht. Siin olles saab palju asju ära teha, või vastupidi võid selle aja lihtsalt raisku lasta ja oleskleda. Valik on täiesti enda teha. Selline arutelu andis jälle kõvasti motti juurde ja olen igati rahul, et meid koos temaga aega teenima pandi.

Teisipäev

Õppisime päeval raadiojaama ja sellega tegutsemist. Saime aparaadist natuke aimu. Osadel vendadel läksid sellist tehnikat näppides silmad täitsa särama. Mind jättis see suhteliselt külmaks ja viimases pingis tegime teise kaasvõitlejaga täpselt nii palju kui vaja oli. Eriti genereerima ei viitsinud midagi hakata. Pärast seda toimus riviõppe teooria. Saime lõpuks teada, milleks seda rivi üldse täpsemalt vaja on. Ma ei hakka koonerdama ja jagan seda teadmist teiegagi. Rivi Kaitseväes on distsipliini alus ja võimaldab mehi kõige efektiivsemalt ja otstarbekamalt juhtida. Muidu jookseks ringi nagu peata lambad.

XXIX – Kuiv riie seljas ja näpud alles. Elu nagu lill.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 detsember, 2010

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Teisipäev

Eelnevatel päevadel olime põgusalt õppinud, et mis asi on kolmnurk-laager (ka harbour laager) ning milleks seda kasutatakse. Seal laagris pole mingeid telke vaid magatakse lihtsalt oma telkmantlist tehtud bibide all (nagu väiksed telgid, mis on otstest lahti) Seega oli aeg hakata seda praktiseerima.

Sellele eelnes veel täisvarustuses orienteerumine. Iseenesest oli see päris kerge juba, sest meil oli ühe rännaku jagu kogemust juba olemas. Lisaks leppisime kokku, et kes mis punktid üles korjab ja läksime lahku. Üks ülemustest seda ka nägi ja saime kergelt vastu pead. Meie neljas jagu läks ka lahku, kuid nad vist ei leppinud kokku, et kuidas ja millal nad uuesti kohtuvad. Seega kui meie lõpetasime oma õhtusöögi, said nemad oma asjadega valmis. Sisuliselt tuiasid võrreldes teistega terve tunni kauem ringi. Aga noh, meile ainult hea, saime rahulikult oma kuivtoitu nautida ja lihtsalt veidi lebotada.

Õhtul laagrile kohta otsides oli ilm sitt mis sitt. Vihma sadas väga tihedalt ja lisaks välgutas päris hoolega. Olime täiesti läbimärjad ja ühtegi kuiva kohta küll ei olnud. Laagri kohta liikusime hanereas ja tegime seal ca 20 minutilise pausi. Seni kuni meie munadeni võsas passisime, luuras meie rühmaülem meile laagriala. Seal võsastikus nii passides, poolpimedas ja külmas, tuli jällegi see sõduri tunne peale. Kõik see värk meenutas jälle filmides nähtud stseene, kus mehed džunglis luuravad ja möllavad. Seega olukord oli küll efektne, kuid kaugeltki mitte meeldiv.

Kottpimedas jõudsime alale ja hakkasime oma bibisid püstitama, et natukenegi vihma eest varju saada. Kuivõrd olime üleni läbimärjad, siis öö saabudes oli kõigil ikka nii kuradi külm, et väga raske oli ennast liigutama sundida. Tol hetkel käis mu meeltest läbi nii palju roppe sõnu, et siia neid paberile panna oleks mõttetu ja lausa kohatu. Igatahes ajas olukord vanduma, sest oli lihtsalt nii külm ja ebameeldiv. Ei tahtnud isegi kummardada, sest siis oleks märg ja külm särk vastu selga liibunud.

Aga kõige kiuste sundisin ennast liigutama ja panime lahingpaarilisega oma telgi püsti. Seejärel võtsin kotist soojad ja kuivad riided (tänu sellele olid kuivad, et need mul kilekotis olid) ja panin need selga. Ja oi vot see oli vägev fiiling! Lihtsalt võrratu tunne on saada midagi kuiva ja suht sooja selga kui oled 4 tundi märgade riietega olnud. Üks paremaid hetki siiani Kaitseväes. Pärast seda ei heidutanud mind ka see, kui pidime postil valvamas käima. Mul oli vähemalt soe ja hea olla, muu oli juba suva.

Kolmapäev

Hommikune äratus oli päris valus, sest tuleb tõdeda, et värske õhu käes on uni ikka kuradi magus. Edasi väljusime oma telgikestest ja lappasime need kokku. Aeg oli teha hommikusöök. Kogu liikumine ja söömine toimus põlvili või lausa kõhuli, kuna laagri kord ja rutiin nägi sellist asja ette. Ega erilist isu ei olnud. Tegime kohvi ja sõime küpsiseid.

Edasi koristasime laagri ära ja läksime oma julgust proovile panema ja süütleid valmistama. See koosneb süütenöörist ja detonaatorist. Kasutatakse selleks, et lõhkeainet plahvatama panna. Miks nende tegemisel julgust vaja on, on lihtne. Valesti ja valest kohast näpitsatega valtsides sa lihtsalt saadad oma näpud nelja ilmakaare suunas teele. Seda aga keegi ei tahtnud. Ja see tekitas omajagu elevust ja värinat.

Ega ma nende tegemisest ise ka vaimustatud just polnud. Õnneks meid jälgiti ja käsu peale tehes midagi pekki keerata oleks olnud äärmiselt raske. Küsisime ka, et kas kellelgi on õnnestunud oma näppudest sellisel viisil lahti saada. Meid lohutas fakt, et Tapal selliseid õnnetusi pole veel juhtunud. Kui süütel valmis oli, tegime nendega väikese paugu.