Posts Tagged algus

II- esimesed paar päeva

Posted by on Reede, 7 mai, 2010

Asjad koos ja kasarmu demo võis alata. Valisime endale toad ja voodid ära. Seltskond toas tundus igati ok. Kuid oh rõõmu, kuna meie toas polnud ühtegi vene keelt kõnelevat kutti, tehti vahetusi ning toa seltskonda tõsteti veidike ringi.

Õnneks aga ei midagi hullu, põhituumik jäi samaks. Koha sain endale väga hea. Akna all. Kui ülemus uksest peaks tulema, silmab ta minu voodit suhteliselt hilja. Seega super luks koht. Ja ega siis oligi aeg end põõsaks riietuda ehk laigulised selga tõmmata.

Alguses ikka väga imelik pole ju harjunud selliseid riideid kandma ja naljakas oli, et kõik olid ühtemoodi. Kõige ebameeldivam asi oli vöörihm, pitsitas ja pingestas. Lisaks tuli kogu aeg vaadata, et kõik nööbid oleks kinni, saapapaelad sees, müts korralikult ja ei tea millega veel tuli arvestada. Mõtlen, et sellega küll nii pea ära ei harju, aga eks elu näitab.

Õhtul oligi aeg minna rivistusele. Teised rühmad juba oskasid taktsammu, meie vantsisime niisama, siiski rivikorras. Jõudes riviplatsile, võtsime sisse meile määratud koha ja jäime suurte silmadega ootama, et mis nüüd saama hakkab.

Toimus nimede ettelugemine korrapidaja poolt, ja kui kõlas sinu nimi tuli kõva ja selge häälega hüüda „Mina“. Ei midagi rasket ega üleloomulikku. Rivis pidime kõik vait olema ja liikumatult seisma.

Siiski esimesel korral oli ülimalt raske naeru tagasi hoida, kui vene poisid hüüdsid „Mjiiinaa“. Proovige seda ise ette kujutada, saate aru, mida mõtlen. Ei naernud nende üle vaid lihtsalt oli kuradima naljakas. Hammustasin kõvasti põske, et kihinat tagasi hoida.

Saad oma naeru seisma ja siis vaatad kuidas mehed ees ja kõrval lihtsalt hääletust naerust vappuvad ja hakkad ise ka uuesti, täiesti võimatu olukord. Muidugi ei läinud kaua, kui saime ka selle eest pähe. Karistuseks pidime seisma 10 minutit täielikus vaikuses ja liikumatuses. Selline seismine oli harjumatu ja kandadel hakkas päris valus.

Kui lõpetasime läksime kasarmusse ja oligi aeg magada oma esimene öö kaitseväe voodis, eemal oma naisest. Oi kui imelik oli voodisse minna, kui väljas oli ikka väga valge. Kell oli ju vaid 22 00.

Järgneva päeva hommikul ja nii edaspidigi oli hommikune äratus 06.00. Liigutama pidi ennast kiirelt. 5 minutiga tuli olla dressides ja kasarmu ees rivis. Osadel poistel nagu näha, oli selline varajane ärkamine lausa piin ja nende silmad olid kissis nagu hiinlastel.

Hommikul oli mõnus ja karge. Alguses jooksime 15 minutit ja pärast seda 15 minutit võimlemist. Selline kerge jooks väsitas nii mõnegi mehe ära. Endal õnneks probleeme ei olnud, kuna paar kuud enne kaitseväge hakkasin natuke sportima käima, et saaks normaalsemasse vormi (tasus ära).

Pärast seda anti süüa. See oli harjumatu, et selleks et sa süüa saaks pidid oma kasarmu ees rivisse võtma, et siis kõik koos sööma minna .Söökla ees sai ka tükk aega oma korda oodata (olime neljas rühm ehk viimased). Pärast sööki tuli üles rivistuda söökla ette. Kui kõik kohal olid, ütles vastutav „toidu eest…“ ja meie vastu „…täname“ Kui kõik 40 võitlejat (nii kutsutakse ajateenijaid) seda koos ütlesid, kõlas see päris hästi.

Lõunal saime teha üldfüüsilist testi, mis koosneb kolmest osast- kätekõverdused, kõhulihased ja 3200 m jooksu. Saavutamaks maksimaalset tulemust oli vaja joosta ca 11 mindi kanti teha 92 kõhulihast ja 82 kätekõverdust.

See test näitas kohe ära, kes on ennem sporti teinud ja kes on ikka väga vähe liigutanud (arvuti tagant külmikuni näiteks) Umbes pooled mehed said testist läbi, selleks oli vaja saada 190 punkti. Ka mina sain läbi ning skooriks kujunes 209 p, aga oi kuidas jooks tappis. Olin pärast ikka väga võhmal, kuigi aeg polnud suurem asi kuskil 16 minuti kanti. Seega on näha, et jooksuvormi saab veel kõvasti parandada.

Mida veel välja oskan tuua oli see, et saime toenglamangus seista, kuna rivis ei oska vait olla ja naeru oli palju. Muidu harjusime vaikselt ja proovisime rutiini sisse sulada. Paljudest asjadest oli vähemalt ülevaade saadud ning enam nii hull polnud.

Nii mõnigi mees oli ikka väga löödud näoga, kuna ei saanud oma kodustega ühendust võtta või lihtsalt hing ihkas vabadust, mis paraku oli kättesaamatu. Endalgi oli tuju veidi maas, kuna oleks tahtnud kuulda oma kallima häält või sõpradega lobiseda.

Päeval meil vabu hetki peaaegu polnud, kuna pidime õppima sisekorda, paigutama oma asju ja tegema veel ei tea mida. Õhtusel rivistusel ütles korrapidaja: “Nüüd on esimene nädalavahetus, kus teie naised on naabripoiste hooleks jäetud ja teie ei saa sinna midagi parata.” Päris motiveeriv või mis?