Posts Tagged AK-4

LVI – Mudamülkad, militaarsport ja porikollid

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 27 juuni, 2011

Ajateenistuse 15 nädal (NAK)

15 nädal

Esmaspäev

Hommik algas kaitselahingu teooriaga. Tund ise oli suhteliselt igav, kuna olime taolist juttu juba SBK ajal kuulnud. Pärast seda järgnes juba kaevikuliinis praktika. Kaitses oli ühe jao relvadeks nagu ikka AK-4 ja kuulipilduja. Meie jao ülesanne oli harjutada planeerimata rünnakut.

Seega hakkasime vaikselt lähenema ahelikus (ühes viirus) kaevikutele. Ühel hetkel hakkasid kõlama paugud. Viskasime kõhuli ja liikusime edasi söösthüpetega. Piisavalt kaugele jõudes tõmbasime suitsu lahti ja selle kattes liikusime edasi. Kogu see aeg toimus igati kõva täristamine. Kuulipilduja andis tuld nii, et raud oli otsast sinine. Sellise möllu sees on päris kõva olla. Aga sellele 10 minutilisele lahingule järgnes 60 minutit AK (tõlkes – ainult koormaks) puhastamist. Selline see Kaitsevägi juba on.

Kuna tahtsin väga ära saada tagala erialale, otsustasime kaasvõitlejaga, et kirjutame rühmaülemale avalduse, et asi ikka kindlam oleks. Samal ajal kui nuputasime, et mida me täpselt siis paberile paneme, kuulsime läbi vaheukse mis meid noortest eraldas, muusikat. Mõtlesime, et ohohh, alles tulid ja selline tümakas juba käib. Meie hämming sai kohe seletuse, teisel pool seina toimus moeshow. Teemaks olid erinevad koristamise vormid.

Eks see oli neile korraldatud selleks, et neil lõpuks ometi jõuaks kohale kompanii kodukord, et millal ja mida kantakse. Igatahes seda pulli jälgides saime korraliku kõhutäie naerda. Ja nagu kuulda oli, polnud ka neil mitte väga tõsine üritus. Tore on tõdeda, et ülemused on elava fantaasiaga ja hoiavad noortel tuju üleval, tehes samal ajal selgeks kodukorda.

Teisipäev

Aset leidis järjekordne üldfüüsiline test. Füüsiline vorm nii hea kui SBK lõpus polnud ja tulemuseks kujunes 260 p, mis on siiski ilusti üle keskmise. Pärast seda tuli näidata oma laskeoskusi. Suundusime lasketiiru, et lihvida seal oma oskusi. Päev oli alanud igati normaalselt, kuid väga kaua see nii ei jätkunud.

Taaskord oli aeg militaartrenni käes. Hakkasime vaikselt joostes liikuma, seljas olid rakmed, relv käes ja kiiver peas. Ütlen, et sellise varustusega pole just kõige mugavam ja kergem joosta. Esimene takistus meie teel oli korralik lomp, mis oli meile umbes põlvini. Pärast seda olid jalad loomulikult läbimärjad ja see just jooksmist kergemaks ei teinud. Seejärel turnisime läbi erinevate majade, ronisime mööda järsku seina üles ja edasi kiirelt joostes mäkke. Ja seda kõike kannustas tagant meie ülema karm hääl: „Kiiremini, kiiremini, mida te uimate nagu mingid neiud, tehke kiiremini“ jne jne.

Ütleme nii, et suhteliselt kiiresti tõmbas selline asi keti maha. Jõudnud mäkke, läks asi alles põnevaks. Seal olid laiad ja sügavad autorööpad, mis olid muda ja vett täis. Ja eksite, kui arvate, et me sealt lihtsalt läbi jalutasime. Me läbisime selle roomates. Vesi ja sitt oli põhimõtteliselt silmini. Ülemus aga viskas ise kohe kõhuli sisse ja kuna olin esimene, siis ei jäänud muud üle kui järgneda. Munad jahedasse vette kasta pole just kõige parem tunne. Relv oli üleni sitaga koos ja usun, et sealt poleks peale pasa mitte midagi läbi lennanud. Üks vend kes oli teeninud kunagi Kuperjaanovis ütles, et isegi nemad ei teinud midagi sellist.

Aga ei, täitsa lahe on selliseid asju teha, otseloomulikult mitte igapäev. Pärast roomamist lohistasime üksteist rakmetest läbi pori, see väsitas ja määris hoolega. Sel hetkel mul polnud peale silmavalgete vist ühtegi puhast kohta. Viimaseks katsumiseks oli tiigist, kus oli vesi rinnani, läbiminek. See andis võimaluse endalt vähegi sitta maha kraapida.

Loomulikult pesin ka oma AK-4 surgates ta täiesti vee alla, mis polnud siiani veel kunagi nii mudane olnud. Välja tulles nirisesime kõik kui uppumisele määratud kassipojad, kes imekombel pääsesid. Kaua me nii niriseda ei saanud, sest ülemus käskis meil rivvi võtta ja liikusime joostes kasarmu suunas. Sinna oli kõva 1,5 km. Varustuse ja läbimärjana pole teps mitte kerge joosta.

Vahepeal oli rivis möla ja pidime võtma kükki ja relva peakohale tõstma ning kägarkõnnis edasi liikuma. Õnneks see kaua ei kestnud ja liikusime edasi joostes. Oi kurat kus see jooksmine võhmale tõmbas. Mõtlesin iga sammu järel, et kohe-kohe kukun ära ja järgmist sammu astuda ei jõua. Tegelikult me ei hooma oma võimeid ja pidasin väga ilusti vastu.

LV – Rambot imiteerides

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 20 juuni, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Rivistus venis täna nagu paks tatt, sest üks noortest oli korrapidaja. Loomulikult on see arusaadav kui kauem läheb, sest ta pole seda kunagi varem teinud. Tema kiituseks peaks ütlema, et ta sai isegi hästi hakkama. Osad kangelased karjusid „mina“ täiest kõrist ja andsid sellega võimaluse meile rivistuselt joostes tagasi minna – kuradi hälvikud.

Õhtul oli toas suur šlangimine (viilimine). Keegi ei viitsinud enam koristada. Osad arvasid, et kui nemad on õppurid ja mitte enam reamehed, siis nemad moppi käes hoidma ei pea. Selline asi ajab korralikult närvi ja ütlesime üksteisele juba päris teravalt. Teisiti aga ei saa, sest asjad on vaja selgeks teha ja paika panna, sest nii edasi minna ei saa. See kui osad pingutavad ja teised lebotavad, tõmbab tervet jao moraali ja motivatsiooni alla. Kui see on all, on s**ad tulemused igal pool ja jälle hakkame ülemustelt vastu kaela saama. Seda pole aga kellelegi vaja, tahaks nagu rahulikult oma aja ära siin libistada ja mitte võllide fookusesse sattuda.

Reede

Hommikul käisime lühikeste valangutega laskmas. Kui siiani olime harjunud üksiklaskudega, siis seekord saime teada mis tunne on Terminaatoril ja Rambol. Need on muidugi klass omaette ja meil nii libedalt ei läinud. Märklaudadel oli tunduvalt vähem auke kui oli kuule, mis me relvadest välja lasime. Igatahes saime natuke aimu, kui keeruline on valangutega laskmine ja mida relv su käes teeb. Pärast seda kogemust on kindlasti päris huvitav hollywoodi actioneid vaadata.

Peale lõunat nägime, kuidas noored pidid kägarkõnnis sülitamise eest kasarmu esist puhastama. On nõme kui mehed ilastavad ja tatistavad sinna kuhu juhtub. Seega oli see päris õiglane harjutus neile. Usun, et pärast seda rohkem sama olukord ka ei kordu.

Oleme siiski sõdurid ja sellised asjad kombeks pole. Aga meie muidugi saime hea lõuatäie naerda ja selle lõpetas ülemate käsk „rivis ei möliseta, ise olete tulevased allohvitserid!“ Pärast seda ainult muigasime vaikselt. Kasarmusse jõudes kuulsime, et ka esimene rühm peab sisse jääma, et asi oleks õiglane. Ei tea mis mõte sellel on, aga ju ülemad teavad mis teevad.

Kella viiest suundusime lasketiiru, et oma laskmine ära teha. Sinna sõitsime auto kastis, mis on super lux võrreldes SBK-ga, mil pidime sinna jala minema. NAK ongi aga see koht, kus keskendutakse heale väljaõppele. Panime märklauad üles ja ootasime pimedust. Katelokkidest sõime ära oma õhtusöögi, mis meile sinna kohale toodi. Pärast seda oli juba hämar ja saime esimese seeria ära lasta.

Lõpuks oli pimedus täiel määral maad katnud ja saime hakata valgusrakettide saatel paugutama. Oli igati vinge jälgida punaseid jutte märklaudade suunas lendavat. Hästi oli ka näha kuidas osad kuulid rikošetti läksid ja taeva suunas lendasid. Kuna läbi tagumise sihiku märklauda ei näinud siis tuli üle sihikute vaadata ning see tagas vähesed augud märklehtedes.

Kui meie lastud saime, läksime ohutusse kohta ja saime rahulikult juttu puhuda. Pean mainima, et seekord oli (pede) nalja jõhkralt, vahepeal naersin pisarateni. Mõtlesin, et kuradi hea, et sellised huumorivennad on kokku sattunud, lihtsalt suurepärane. Muidu oleks need päevad Kaitseväes ikka väga hallid.

Tagasi minnes puhastasime oma kallikesed AK-d ära. Seejärel ennast ja kõige lõpuks territooriumid. Trasserid olid relva päris hoolega ära tahmanud, et nühkida ja kraapida seda tahma ikka andis. Lõpuks olid kõik toimetused tehtud ja oligi aeg magama minna. Voodis veel mõtisklesin, et kui hea on see, et homme saab linnaloale ära ja sellest kasarmust natukenegi vaheldust.

Pühapäev

Rahulik nagu enamasti pühapäevad ikka. Kes linnaloalt varem tagasi jõuab, saab veel trenni teha või lihtsalt rahulikult oleskleda kuni õhtuse loenduseni. Kuna ma liigun rongiga, siis jõudsin päris varakult tagasi. Ja siis otsustasingi, et vaja oma füüsilist vormi hoida ja jooksin ca 7 km ja tegin veel üht-teist füüsilist juurde. Kui ma lõpetasin, hakkas suurem osa mehi kohale jõudma. Nii mõnegi näost võis lugeda, et kõrist on omajagu alkoholi alla läinud ja magada pole väga saanud. Jah, eks see ole igaühe enda asi kuidas oma nädalavahetuse sisustab.

Nädala kokkuvõte: Niikaua kuni linnaloale saab, suudab nii mõndagi ära kannatada.

LIV – S**u ruttu – Pasi tuleb!

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 13 juuni, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Vahetasime laagrit ja seekord asusime sinna tunduvalt varem. Ülemused lasid meil järgmiseks päevaks rahulikult välja puhata. See oli meile väga meeldiv üllatus. Mina olin arvestanud, et ega jälle üle paari tunni magada ei saa. Seega saime homseks oma juhised ja võisime asuda laagrirutiini. Ehk käia postil valvet pidamas ja muidu lihtsalt puhata.

Kuna ilm oli ilus, siis mina oma lahingpaarilisega bibi üldse üles ei viitsinud panna ja otsustasime lageda taeva all magada. Ei tea palju seda üldse inimesed teinud on – pean silmas just kaine peaga. Rääkisime veel õhtul temaga päris pikalt juttu ja arutlesime, et peaks ikka ennast tagalasse sebima, sest sellisest jalaväe-asjast on korralik kopp ees ja lihtsalt mööda metsa pole kõige lahedam põrgata. Seega vaatab mis teha annab. Viimase asjana mäletan veel seda kui lummav oli vaadata läbi männilatvade tähistaevast ja hingata värsket metsaõhku. Pärast seda saabus aga uni ja see oli väga mõnus.

Kolmapäev

Varitsusele minnes sai selgeks, et eelmise päeva õppetundidest oli ikkagi vähe kasu. Saime ülemuselt korraliku peapesu. Ta võttis meid kokku ja küsis, et miks me oleme sellised primaarsed olendid, kes suudavad ainult mõelda toidust ja unest ning mitte võtta ennast kokku ja keskenduda ning loogiliselt mõelda. Muidugi polnud selline jutt meeldiv, kuid tema ägestumine ajas meid tegelikult jällegi muigama. Ja no Kaitseväes kasvab sulle nagunii paks nahk selga ja sul on sellisest sõimust ikka suhteliselt pohhui. Ega me keegi sellest varitsusest just vaimustatud polnud ja meie mõtted olid juba kasarmus.

Lõpuks saime oma varitsuse püsti ja asusime vaenlast ootama. Kuulsime kaugelt kuidas üks jagu oma turmtuld vaenlasele andis. Seega oli oodata, et varsti on meie kord. Üks mees, kes oli tapmisgrupis ehk seal, kus on kõige suurem tulejõud, otsustas, et tema ei jõua kannatada ja läheb sitale. Ja siis kui madinaks läks, oli tema kuskil puu najal punnitamas ja meie pidasime elu eest lahingut.

Vaenlane tuli Pasidel ja nagu aru saime, oli tegu surematute EOD meestega. Keda ei niitnud maha ei miine imiteerivad signaalraketid, granaate meenutavad lõhkemaketid ega ka meie paukmoonaga täristamine. Nemad olid tõelised Rambod ja kui nemad lasid, siis nad karjusid, et meie oleme surnud – no vot on kõvad mehed ikka. Meie kangelane, kes otsustas, et tema häda on tähtsam kui varitsus, sai pärast ülemalt korraliku sauna.

Pärast seda poolkoomilist ja adrenaliini täis varitsust saime rahulikult süüa ja asusime ootama, millal meile järgi tullakse. Kuulsime kuidas veel esimene rühm madistas ja saime aru, et läheb veel aega enne kui ära saame. Kuna aga oli väga ilus sügisilm siis polnud meil ka erilist kiiret ning ajasime lolli juttu ja tegime nalja. Õhtul kasarmusse oma kallisse voodisse visates oli see pehmem kui kunagi varem ja uni oli magusam kui suhkruvatt.

Neljapäev

Täna toimus lennuväljal aktiivne jaorünnaku harjutamine paukpadrunitega. Ütleme nii, et see tahab saada palju harjumist ja tulemus oli suhteliselt kehv. Eks see kokkutöötamine tuleb ajaga ja enne lihtsalt teooriat teades mingit head sooritust ei maksa oodata. Igatahes kuulsime veel, et reedel me linnaloale ei saa, kuna me peame ära tegema oma öise laskmise. Võite ise arvata, kas see tõstis või langetas mu tuju.

Kuna meie ülemus tahtis meist ikka tõelised mehed teha, tulime lahingvarustuses (kiiver, relv ja rakmed) joostes tagasi. Samal ajal pidime takti lugema. Kui joosta veel kannatab, siis samal ajal täiest kõrist röökides tõmbab keti korralikult maha. Lõpuks olime kavalad ja pool rühma luges „vasak, vasak“ ja teine pool „1,2,3“ – see andis võimaluse vahepeal hingata.

Osad mehed olid maha jäämas, kuid seda ülemus ei lubanud ja nõudis, et nad rohkem pingutaksid, sest rühm on ja jääb ühtseks. Saime jälle korralikult trenni teha. Ülemuse vorm tundub olema uskumatult hea, sest ta tegi selle meiega kõik kaasa ja ei tundunud üldse olevat väsinud samal ajal kui meie hingeldasime nagu ei tea mis asjad.

Kasarmusse jõudes olid esimese rühma mehed päris kahjurõõmsad, et nemad varem minema saavad kui meie. See muidugi meile eriti ei meeldinud aga oleks ka tobe, kui nemad lihtsalt peaksid sisse jääma kuna meie jääme. Meil oleks põhjus, neil aga mitte.

XL – Sess sõjaväes. Kompsud kokku ja rännakule

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 7 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädal (SBK)

Teisipäev

Hommikul käisime jälle oma kallikesest pauku tegemas. Lasketiirus on alati suhteliselt normaalne käia. Pool päeva kaob kui lennates ja sealne tegevus on selline rahulik, et ei pea eriti palju võimlema. Samas, osadel meestel katus sõidab korralikult ja närveldamine käib. Ei ole nad ühe ja teise asjaga rahul. Selline pidev virisemine ajab lihtsalt närvi. On üks ütlus, mis mulle väga meeldib ja mida ma ka ise järgida püüan. Muuda või aktsepteeri. Kui sa muuta ei saa, siis ole rahulik ja ära inise nii palju – elu kõigile lihtsam.

Pärast laskmist toimus relvade puhastamine, mille tingimus on, et see käib vaikides. Kuna me seda reeglit täita ei suutnud tuli häire „gaas!“ ja meie jooksime oma kappide juurde, et need vene kummid endale pähe sikutada. Sporti on selles suht raske teha, aga koristada ja relva puhastada pole hullu midagi.

Enne õhtust rivistust läks ühe võitlejaga natuke naljatamiseks ja tõmbasin tal viksise saapaharjaga väikese juti näole. Otseloomulikult ei saanud ta sellele vastamata jätta ja tõmbas mulle korraliku lataka viksi näkku. Selline maskeerimine võiks metsas ilusti töötada, küll aga mitte rivistusele minnes, kus pead olema triksis-traksis. Seega tegin kiired liigutused kraanikausside poole. Tegin enda jaoks ka avastuse, et sooja veega viks maha ei tule vaid läheb lihtsalt kenasti näos laiali. Kui seda taipasin ja oma veast aru sain, kasutasin külma vett ja jõudsin napilt õigeks ajaks rivvi. Jälle nalja kui palju ja kes see seda ikka teeb, kui mitte ise.

Kolmapäev

Algas meie eksamiperiood. See oli peaaegu nagu sess ülikoolis. Esimesena tuli sooritada määrustike test. Ütleme nii, et see tuli palju raskem kui arvata oskasime. Pärast seda tuli näidata oma jõudu üldfüüsilises testis. Selle pealt oli selgelt näha, kuidas meeste vorm ajateenistuses paranenud on. Osad, kes alguses tegid mingi 30-40 pumpa, suutsid nüüd pingutada maksimumi – 82 peale. Kui ma alguses sain 209 punkti siis nüüd 278. Seega tulemused üht-teist näitavad.

Õhtul hakkasime homseks rännakuks valmistuma. Mäletan, kui me esimesele rännakule läksime. Siis ei osanud me midagi mõelda ega oodata. Samuti ei teadnud me mida peaks lisaks kaasa võtma ja kuidas oleks kõige parem. Nüüdseks olid kogemused olemas. Saime veel enne käia sõdurikodus ja täiendada oma magusavarusid. Sest šokolaad, vesi ja talk on vähemalt minu jaoks kõige olulisemad komponendid. Suvel ilma talki kasutamata pikki distantse läbida on ikka suht porr, sest higistamine on meeletu ja see omakorda põhjustab hõõrumist. Seega kompsud kokku, vaim valmis ja homme teele.

Neljapäev

Täiesti tavaline hommik. Kell kuus on äratus ja toimub hommikuvõimlemine. Päeva teeb siiski eriliseks see, et kell 8 30 on start SBK lõpurännakule. Päris hea on sellele mõelda, sest lõpuks ometi saab selle siis kaelast ära. Ja ma tean juba ette, kui hea tunne mul on selle lõpetamisel. Autoga toimub liikumine stardipaika. Seekord oleme juba ideaalselt paigutunud ja meie jalad ei sure. Seda ei tohikski lasta juhtuda, sest need on järgmisel kahel päeval meie põhilised töövahendid.

Esimese päeva distantsi pikkuseks oli ca 26 km. Ütleme nii, et oli suhteliselt lihtne – vähemalt minu jaoks. Püüdsime oma rännakuga päris kiiresti esimese ja kolmanda rühma kinni. Kolmas oli lihtsalt aeglane ja esimene pani kiirustades väheke rukki – tegi vabatahtlikult oma teekonna pisut pikemaks. Nendest möödumine tõstis kõvasti motti ja pani ununema juba kergelt väsinud jalad.

Kuna läbisime teekonda arvatust kiiremini, siis meile ei jõutud ka varitsust korraldada ja pääsesime sellest. Ainsaks ülesandeks sel päeval oligi miinivälja läbimine. See polnud ka mitte mingine katsumus. Sealt edasi oli laagrisse vaid paar km. Esimesel päeval kõndisimegi kokku ca 7 tundi. Kohale jõudes avastasime oma suureks rõõmuks, et kõik telgid on püsti pandud ning osades juba küdesid ahjud. Meie ülesandeks oli kuivad riided selga panna ja oma jalad ja käed ära venitada. See viimane oli eriti oluline, sest muidu oleks teele asunud lihtsalt kari pinocchioid, kelle jalad ei liigu. Pärast seda saime kätte oma õhtusöögi ja söögi kõrvale nautisime ilusat õhtut.

XXXVII – Mängime turakat. Kaitseväe moodi.

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 14 veebruar, 2011

Ajateenistuse 7 nädala lõpp ja 8 nädala algus (SBK)

Täna kanti üle Olümpia korvpalli finaali, kus vastamisi oli USA ja Hispaania. Paraku meie seda mängu näha ei saanud, kuna pidime kaplani tundi minema. Kohale jõudes teatati, et tund jääb ära. Seega oli suht tühja marssimine jälle ja arutasime, et sellises asutuses nagu Kaitsevägi, peaks suutma selliseid apse vältida. Jah, keegi pole täiuslik ja kus vähegi on mängus inimfaktor, eksisteerivad eksimused. Seega panime läbi paksu paduka joostes kiirelt tagasi mängu nautima.

Nädala kokkuvõte: Kõik oskavad linadega nüüd ringi joosta ja voodeid teha kiiremini kui keegi teine. Lisaks avastasime seda, et oleme rohkemaks suutelised kui arvame.

8 nädal

Esmaspäev

Täna anti meile õppida vähe karmimaid relvi. Nendeks olid kahte tüüpi tankitõrjerelvad. Korralikult suured torud, millega vaenlase soomukeid lasta. Sellist seljas pidevalt tassida pole just kõige meeldivam ülesanne muidugi. Iseenesest olid tunnid huvitavamad, osalt ka seetõttu, et tegu oli meie jaoks uute relvadega ja need ei meenutanud nii väga meie tavalist AK-4 7.62 mm hernepüssi.

Sinna relvadesse pannakse sisse tõsisemad granaadid. Muidugi on kurb see, et saame ainult kuiva drilli ja päris moonaga lasta ei saa. Aga jah, tänu tänasele oleme paremad sõdurid. Loodame, et seda kunagi ainult tõestada ei ole vaja. Sest nagu meile öeldi, mida paremini oleme valmis sõjaks ja selleks valmistume, siis seda ebatõenäolisem on selle puhkemine. Seega andkem endast parim.

Pärast lõunat oli aeg mängida kaarte Kaitseväe moodi. Meie uus ülemus järjekordselt ei olnud rahul meie kasarmu korraga. Selline asi hakkab vaikselt üle viskama, korista, korista ja korista ning ikka öeldakse et sitasti. Mis parata. Seega rääkiski meie ülemus, et saab aru, et karjumine enam ei mõju ja ei tööta, et aeg on kasutusele võtta teistsugused meetmed.

Ta jagas mehed kahte viirgu. Ühed olid punased ja teised mustad. Tal oli terve kaardipakk kaasas ja hakkas sealt ükshaaval kaarte välja tõmbama. Iga number oli vastav arv kätekõverdusi. Soldat – 20, emand – 30, kuningas – 40 ja äss 50. ja vastavalt värvile pidi siis tegema. Algus oli küllalt lihtne, kuna numbrid olid väiksemad ja värvid vahetusid. Siis aga hakkasid käed väsima ja kui ikka jutti pead tegema 80 pumpa, siis võtab ikka läbi. Selleks puhuks oli lubatud, et teine mees tuleb sulle appi ja aitab sind vööst sikutades harjutust teha. Kokku tegime selle mänguga 350 pumpa näkku. Ütleme nii, et üks päris korralik trenn ja sellise väikese katsumuse läbi suurenes ka meie ühtekuuluvustunne.

Paljude jaoks oli selline asi fustreeriv, kuid mina koos osade võitlejatega lihtsalt muigasime ja tegime, mida vaja. Kaitseväes ei ole üldse mõtet paljusid asju hinge võtta. Ja see õpetab paksu nahka selga kasvatama. Alguses võis olla küll veidikene imelik, kui said mõne asja eest väikese ülesande või pidid pumpama või öeldi lausa sitasti. Aga selle kõigega harjub ja see on hea. Tsiviilis on käitumine sinu vastu kohati palju hullem, kuna sulle ei öelda kohe asju välja. Kaitseväes ollakse vähemalt otsekohesed. Ja kui ikka mingi ülemus sinu peale karjub, kuuladki vaikselt ja mõtled – kuule, võta rahulikult ja puhka jalga, ahv.

Õhtul jagati ka väikest infot kõige raskema füüsilise katsumuse, lõpurännaku kohta. Saime teada aja, millal see toimub ning ka orienteeruva pikkuse. Kokku pidime kahel päeval täisvarustuses läbi käima 50-60 km. Kui sellest räägiti päris alguses, siis tundus see ikka täitsa lõpp ja lausa võimatu. Praegu seda kuuldes enam sellist hirmu pole, sest meie füüsiline vorm on tunduvalt paranenud ning üksjagu kilomeetreid on maha käidud. Seega olen igati selleks valmis.

XXXIII – 26 kilomeetrit ca 7 tunniga

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 17 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Pool tunnikest sõitu autokastis ja olimegi stardis. Seekord käis asi aja ja võidu peale. Veidi ootamist ja saimegi teada oma esimese punkti. Hakkasime astuma. Kõige raskemad ongi psühholoogiliselt esimesed sammud, sest tead, et astuda on veel peaaegu terve tee. Seega tuleb keskenduda ainult järgmisele punktile ja seal siis vaadata edasi. Igatahes panime kohe peale korraliku tempo. Jagu on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Ka meil paraku eksisteeris see nõrgem osa, aga koos üksteist toetades on kõik võimalik ja sellest me ennast heidutada ei lasknud.

Möödusime enne esimest punkti juba ühest pundist, kes rajale kümme minutit enne meid asusid. See tekitas ainult motivatsiooni ja andis jõudu juurde. Esimeses punktis tuli AK-4 lahti võtta ja kokku panna. Meil tegid seda kolm meest ja üks natuke eksis. Mingid punktid läksid, aga pole hullu. Küll teeme kõndimisega tasa. Olgem ausad, tahtsime seda rännakut võita.

Edasi läksime mõnusas tempos ja heas meeleolus ning kui olime jõudnud poole peale, olime üks kiiremini liikuv grupp. Pool teekonda läbitud, pidime kaugusi mõõtma. See läks ikka suht persse ja meie lootused võidule hakkasid kustuma. Igatahes sõime seal kõhud täis ja liikusime edasi.

Eelviimases punktis tuli lindi tagant vaadates erinevaid asju otsida heina seest. Leidsin 7 asja kümnest üles, kuid paraku kaks polnud õiged. Nägin lihtsalt valesti. Seega hoolimata meie tempost hakkas meile tunduma, et võidule me ei pretendeeri, sest ülesannete täitmisel tuleb liiga palju vigu. Aga mis seal ikka, pea püsti ja eelviimase punkti suunas punuma.

Viimases punktis oligi seljakoti kontroll. Iga mahajäätud asi oli miinus 5 minutit. Meie ebaõnneks võeti üks võitleja, kelle kotist puudus häbematult palju asju. Punktide kokkuvõtteks saime miinus 120 minutit. Meie võit oli kindlalt läinud. Minul tõmbas selline jama korralikult tuju alla, sest mis mõttes ei viitsita asju kaasa võtta ja eelnev pingutus sai ühe hetkega nulliks. Emotsionaalselt väga raske moment. Eriti kui avastasin, et mul on kandade all 3×3 cm suurused villid.

Hoolimata kõigest tuli liikuda järgmisesse punkti. Meie heast tempost oli järel vaid lonkimine. Tavaliselt on nii, et kehvades oludes tekib mul motivatsioon. Nähes kui väsinud mehed on, pani see mind rohkem pingutama ja olin õnnelik, et jõudsin neist rohkem. Ütleme nii, et enese teadmata tõstsime tempo jälle sinna kanti, kuidas me seda retke alustasime. Nii saab kiiremini lõppu ja ometi kord ühele poole sellega. Paljud olid väsinud ja see tekitas närvilisust.

Viimane lõik asfaldil polnud jalgadele just kõige valutum. Päike, palav ilm, valu, pettumus. Väsimus kulmineerus sellega, et 700 m enne lõppu taheti teha väike paus, et juua. Mina olin aga nii lõpule orienteeritud ja teadsin, et seisma jäädes uuesti käima hakata on paras porno. Seega ütlesingi, et vahet pole, jooge käies ja lõpetame selle ära.

Selle peale üks mees plahvatas ja sõimas mind debiilikuks, kuna ma ei mõtlevat teistele ja olevat üks suur egoist. Ütles, et kohe kohe kukuvad paar meest ära ja mina mõtlen ainult lõpule. Raskel hetkel võib igal ühel ära kammida, seega ei pannud ma seda talle eriti pahaks. Muidugi selline asi solvas, aga mis seal ikka – elu on selline. Seega tegime selle pausi ära ja liikusime lõpu suunas.

200 meetrit ennem otsustasime veel kõik koos teha spurdi ja jooksime. Kõik jõudsid. Seega on asi enamasti kahe kõrva vahel kinni. Kaasvõitleja palus vabandust ja ütles, et unustagem see vahejuhtum. Minul pole selle vastu midagi ja tunnistan, et see moment ma käitusin isekalt. Aga eks me kõik õpime.

Kasarmusse jõudes olime lõppkokkuvõttes õnnelikud, et selle ära tegime. Kogu distants oli 26 km ja selle läbimiseks läks meil ca 7 tundi koos pausidega. Kui te manate endale ette pildi vanadekodust, siis saate aru, mis meie kasarmu koridoris toimus. Olime korralikult sandid ja lombakad. Kellel olid suured villid jalgadel (mul olid mõlema kanna all ikka suht suured), kellel hõõrusid rakmed jalgevahe puruks. Ühesõnaga strateegilised kohad olid valusad ja see piinas liikumisel koledasti.

XXVI – Kolimine uude laagrisse

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 29 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Neljapäev

Hommikul tuli kogu oma nodi kokku korjata ja asuda järgmisesse laagrisse. Selline positsioonide vahetamine on ikka korralik tüütus, sest telgid tuleb kokku korjata ja kõik mis on enda käe järgi tehtud, et mugav oleks, jääb sinust maha. Sõdur ei lase ennast aga heidutada ja seega pakkimine võis alata.

Uus piirkond, kuhu pidime ennast sisse seadma, oli võsastikus ja mõnusas rägastikus. See oli mingi raielank, mis oli oksarisu täis. Seega enne, kui oma telgi uude kohta püsti saime panna, pidime pinnases tegema tugevaid ettevalmistustöid. Pärast seda pidime kaevama põlvelt laske kaevikud. Pinnas polnud pooltki nii hea kui eelmises kohas ja kuna räige uni oli ka, siis töö eriti edasi ei tahtnud minna. Lisaks kõigele oli veel lauspäike ja higi voolas ojadena.

Ca kella 4 aeg pidime minema vaatama kaeviku vallutamise demo ja seda kuidas öösiti mingit valgust on näha ja helisid kuulda. Ühel hetkel kõlas, et kõik on 7 minutiga tee peal rivis ja valmis liikuma. Üks osav vend suutis 5 minutit hiljaks jääda. Võite arvata, kas meie ülemus oli õnnelik selle üle? Seega ootasime kaasvõitlejat toenglamangus, mis polnud raske, sest me oleme siiski ju treenitud.

Hiljaks jäämise puhul tuli peale „olukord“. Meie piirkond oli gaasi täis, ja et sealt välja saada, pidime 5 minutit gaasimaskidega kõndima. Edasi läksime joostes, kuna endiselt olime hiljaks jäämas. Ütleme nii, et see treening, mis me ergutuseks saime, polnud vaid hilinemise eest, vaid väikeseid asju oli juba üksjagu kogunenud.

Reaalsete granaatidega kaeviku vallutamise demo oli päris lahe. Eriti veel see, kuidas esimese granaadi heide ei õnnestunud ja kaugemalt oli kuulda lendavaid roppuseid. Aga muidu tundus igati efektiivne lahingpaari koostöö. Kui üks sööstis, siis teine andis teravat tuld oma relvast ja vastupidi.

Valguste ja tulede näitamise ajal oli kell juba lähenemas südaööle. Kuna mehed olid väsinud ja äsja olime ka söönud, siis kõht muudkui hõikas – „maga, maga, maga“. Ca veerand meestest seda ka kuulas. Iseenesest oli huvitav vaadata kui kaugele on näha kui pannakse suitsu põlema ja kuidas koni hõõgumist on näha. Lisaks tutvustati erinevaid valgusrakette ning öövaatlusseadet. See viimane oli igati pull, see nägi välja nagu filmis ja igasugune valgus oli väga hästi näha. Loodan, et saan seda millalgi metsas kasutada, kuid see on vähetõenäoline, sest selle hind on ikka korralikult kirves.

Öösel oli meie laagri juures lask, mis tähendas seda, et oli häire. Kui te peate väsinuna unesegasena midagi tegema, siis teate ise kui raske see on. Nii oli meilgi. Magamiskott oli nii soe ja uni magus, et me otsustasime – saagu mis saab, meie välja ei lähe. Päris nii libedalt meie salakaval plaan ei läinud. Ühel hetkel pistis meie rühmaülem pea telki ja küsis, palju meid siin on. Meie vastuse peale, et 11, saime karmi ja kiire käsu kohe positsioonidele liikuda. Kaevikuliinis antakse käsud edasi häälketiga. Vähemalt see laager ja meie puhul oli see nii.

Tegelik „häire“ kestvus oli 15 minutit. Kuna seda korralikult ei dubleeritud, siis meie jagu oli oma pesas 45 minutit (kas pole justkui õpikunäide juhtimisalasest raamatust?). Silmalaud olid nii rasked, et pean tunnistama, et ma sellele eriti vastu punnida ka ei viitsinud. Magasin rahulikult toetades oma pea koos kiivriga oma kalli AK-4-ja najal.

Õnneks on see viimane öö laagris ja juba homme saab kasarmusse valgete linade vahele. Külmavärinad tulevad peale, mõeldes kui mõnus see on. Kokku terve metsalaagri peale oleme saanud magada 6-8 tundi sõltuvalt sellest, kuidas kellelgi õnne ja vedamist on olnud.

XXIV – Öises metsas ringi silgates

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 15 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Kui sõjaliselt tähtis punkt valmis sai, näitasime teistelegi selle asukoha ja viisime läbi instruktaaži. Plaanis oli küll mõne kaasvõitleja tagumik sinna näidissittumisele kutsuda, kuid paraku jäi ära ja piirdusime lihtsalt selgitustööga. Nägime, et ka teistel on oma asjatused tehtud ning telk oli rõõmsalt püsti (pean silmas seda telki, milles magada, mitte mingit muud telki).

Laager valmis, oli aeg asuda kindlustamise juurde, ehk kaevikuid kaevama. Selle õpetamine viidi päris hästi läbi ja see oli jagatud etappideks. Algul valmistasime lamades laskepesa, seejärel põlvelt, siis püsti. Lõpuks maskeerisime kogu selle pulli ära. Olin enda kaevikuga igati rahul ja üldse tuli meie kaitseliin päris võimas. Aega võttis see ca 5-6 h (puhast kaevamise aega). Sel ajal oleks ma tahtnud näha meest, kes oleks öelnud, et mul on külm.

Tol päeval ma kaevasingi justkui kaks kaevikut, selles esimeses ma poleks muidugi tahtnud olla. Ehkki kui oleks valida elu või surm, siis vist läheks seegi käiku? Kui peldiku saime kaevata suure labidaga, siis laskepesa viskasime oma väikese „sapöörikaga“. Jah, te arvate õigesti, et mu käed olid õhtuks rakkus. Mis teiste peopesad tegid, ma ei uurinud. Loodan puht eestlaslikust kadedusest, et neil polnud parem seis.

Pärast hilist õhtusööki algas meie teine päeva nael, ehk öine orienteerumine. Varustuseks olid meil rakmed ja relv. See kujutas endast siis mööda metsa ringi jooksmist kaardi ning kompassiga, tohtimata kasutada taskulampi. See tähendab, et tohtis küll kasutada, kuid ainult tee pealt eemal ja oma telkmantli all. No kurat, väljas oli nii kottpime, et ma poleks oma näppugi näinud suhu panna! Selle taskulambi nõude lasime niisiis sujuvalt üle.

Meie neljane punt suutis kokku korjata neli punkti kuuest, mis polnud üldse paha tulemus. Kõndimise tempo oli päris hea ning vahepeal suutsime ka ära eksida. Õnneks oli võimalus teistelt gruppidelt saada vajalikku infot, et mitte päris ära eksida. Ühesõnaga oli paras kobamine ja seiklemine. Pimedas on asjad hoopis teised kui muidu. Lihtsalt valges näed ja pimedas mitte.

Auto tulesid ja alguspunkti nägime kella nelja ajal. Võite arvata kui rõõmsad olime, et saame ära magama. Kavalamad ja laisemad mehed tegid asja läbi järgmiselt. Alguspunktist liiguti kahte kõige lähemasse punkti ja pärast seda keerati metsa paariks tunniks magama. Ärgati ja öeldi, et paraku rohkem ei leitud. Lihtne ja loogiline. Samal ajal meie silkasime metsas ja nautisime pimedat ööd. Jällegi maitse asi, mida keegi Kaitseväest otsima tuleb. Mina sain jälle omapärase kogemuse. Sellel hetkel ei pruugigi see nii kasulik tunduda, kuid mida aeg edasi, seda parem on seda meenutada. Seega seigeldes oli esmaspäev sujuvalt üle läinud teisipäevaks.

Teisipäev

Äratus oli nagu ikka kell kuus. Oi kurat, kuidas silmad ei tahtnud lahti tulla! Pidime täisvarustuses olema 7 minutiga tee peal rivis. No küll nüüd läks aga askeldamiseks! Soojale magamiskotile ja unele polnud absoluutselt mahti mõelda. Pärast seda näidati meile kuidas teha välihügieeni. Palja ülakehaga on muidugi mõnus vihmas seista. Ikka suht külm oli ja kui lõpuks särk selga sai oli tunne ülihea. Saime hommikul ka sooja toitu ning asusime täiustama ja lõpetama veel oma kaevikuid. Pidime juurde kaevama eemaldumistee. Et on kust kaudu minema silgata, kui kaevikusse peaks granaat vms kukkuma. Või ka lihtsalt positsioonide vahetamiseks.

Peale lõunat tutvustati meile Kaitseväes kasutatavaid imitatsioonivahendeid. Näidati kuidas töötavad lõhkepaketid ja nende kasutamise, et esimese korraga oma näppe otsast ei laseks. Lisaks toodi välja ka suitsupommid. Need olid päris lahedad ja tegid korraliku katte, mille varjust oleks saanud manöövreid sooritada. Tehti ka demo, millised gaasid väljuvad relva torust lastes paukmoonaga ja mida need võivad põhjustada kui liiga lähedalt lasta. Ütleme nii, et paberilehest ei jäänud meetri kauguselt suurt midagi järgi. Mõelge siis mis juhtub kui sellega kellegi näo suunas lasta.

Kogu selle aja püsisin vaevu ärkvel. Lihtsalt ülemine ja alumine silmalaug proovisid igal võimalikul momendil kokku saada.

XXIII – 7 minutit ja 30 sekundit

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 8 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Esmaspäev

Kell tiksub vaikselt kella kolme peale. Mina seda muidugi ei näe. Küll aga kuulen, kui karjutakse sellisel häälel „HÄIRE!“, et ka kõige unisem karu oleks talveunest ärganud. Pärast seda hakkas kinniste silmadega sebimine. Ere valgus lihtsalt ei võimaldanud oma luuke normaalselt avada.

Samas kõik toimis kui õlitatult. Pooled mehed hakkasid riidesse panema ja pooled jooksid pool paljalt oma kallite AK-4-de järgi. Mina olin õnneks selles pooles, kes sai silmad kinni ennast riietuda, mitte koridoris joosta. Kokkupõrkeid ei esinenud ning iga mees andis endast parima, et mitte uimata. 10 minutit oli see aeg kui pidime ca 20 mehega olema Unimogis. Pool rühma ühes ja teine teises. Kui luuk meie järelt, suleti kukkus meie ajaks 7 minutit ja 30 sekundit. Pole ju üldse paha. Osad rühmad suutsid veel kiiremini ennast liigutada, aga see selleks. See polnud tol hetkel võistlus, vaid pidi lihtsalt aega mahtuma.

Pärast seda, kui olime masinatel, kõlas: „Hetkel vaenlase ohtu pole ja jalastume“. Läksime tagasi kasarmusse, tegime voodid ära ja käisime kusel. Seejärel kogunesime ühe auto juurde kus selgitati lahingolukorda. Näidati kaardil kus oleme ja kuhu liigume. Vaenlase oht pidi olema väike, seega kuulipildujat auto katusele ei lähe ja auto tent (kate) võib olla üleval. Toimuma pidi 30 km pikkune motoriseeritud rännak. Kindlasti oli neid detaile veel, kuid tol hetkel olin piisavalt unine ja hetkel rohkem nagu meelde ei tule.

Ühesõnaga mängiti seda asja nii, nagu oleks tegu päris olukorraga. See tegi asja muidugi natukene huvitavamaks ja kaasahaaravamaks, kui lihtsalt ilma mingi poindita kell 4 öösel metsa ronida.

Vürtsikilul on kindlasti oma karbis rohkem ruumi kui meil seal kogu varustusega MB Unimogil. See oli meie esimene kord autole ennast paigutada ja kogemused olid olematud. See tingis selle, et meie jalad ja asjad olid ikka väga risti rästi. Kuna oli päris pikk sõit, siis mina lõpuks oma jalgu peaaegu ei tundnudki. Nii mõnigi mees hädaldas nii, nagu oleks eluohtlikus seisundis haavatuid transporditud. Mitte et ma seda kuulnud oleks, aga selline on mu fantaasia.

Kastis tikkus uni korralikult peale ja enne kui ma suigatasin, vaatasin tagant välja. Nägin öösse mattunud põlde ja metsasid. Tänava valgustus põles tuhmilt ja ümbrust valgustasid mõne üksiku vastutuleva auto tuled. Maantee oli märg ja kohati loopis vett nii palju üles, nagu oleks skuutriga sõitnud.

Kuskil 5.30 aeg jõudsime oma tulevasse laagripaika. Seega sellel ööl saime magada 5 h kasarmus ja kuskil tunnikese autos. Selline kastis magamine on pigem lihtsalt nokkimine, kuid ka sellest on abi. Saanud kastist maha, moodustasime auto ümber ringkaitse, et olla „vastase“ vastu kindlustatud. Pooled mehed hakkasid telke püstitama ja teine pool asus muid ülesandeid täitma. Kes tassisid kotte, kes maskeerisid autot õhuvaatluse eest.

Minule langes strateegiliselt ülioluline ja tähtis ülesanne. Pidin ühe võitlejaga koos kaevama valmis rühma peldiku. Ilma selleta poleks me arvatavasti ka ellu jäänud – olgu, väike nali. Aga valmis oli see vaja teha. Suuruseks ca 1 kuupmeeter. Lisaks oli vaja sinna teha pink koos seljatoega, et oleks ikka mugav ennast kergendamas käia.

Ilm oli väga kehv ja sel ajal kui teised külmetasid, loopisime meie hoolega auku sügavamaks, mis andis meile kenasti sooja. Lisaks juhtus mulle ideaalne paariline kaevamise juurde, kellega sai ajada lolli möla ja teha nalja. See oli küll eluks hädavajalik, sest niigi on metsas küllalt tülikas olla ja kui peaks olema veel masenduses! See kõlaks piinamise moodi.

XIV Tappev palavus ja valu, kehastumine pinocchioteks

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 6 september, 2010

Järgmise pausi tegime ca 10 km peal, kus saime ka lõunat süüa. Puhata on loomulikult hea, kuid uuesti liikuma saada on ikka paras jama. Jalad on kanged ja viimane asi mida sa selga tahad panna, on su varustus. Ees ootas tunduvalt raskem – teine pool. Läbida tuli ca 3 km asfaltteed ning lisaks oli ka maastikul kõndimist, mis kõige rohkem väsitas.

Kõndides oli küll tunne, et nii palju kui vett sisse läks, tuli ka välja, sest kergendamas ma kordagi selle aja jooksul ei käinud. Maanteel kõndides lehvitati nii mõnestki autost meile järele ja tol hetkel tegid ka sellised väikesed asjad tuju heaks. Mis veel oli väga mõnus, olid tuuleiilid, mis kiivri alust pead jahutasid. Mina ja osad mehed veel tegid maanteel olles püksiluku lahti, et jahutada mune ja vähendada higistamist.

Pärast maanteed suundusime elektriliinide alla kus oli künklik ja igati ebameeldiv maastik. See väsitas ikka mõnusalt. Umbes 30 minutit hiljem oli näha ka seda, et see rännak polnud nali. Päike küpsetas ühe mehe ikka nii ära, et ta minu ees kõndides lihtsalt pildi kotti pani ja ära vajus. Ütleme nii, et selline asi on endalegi paras šokk. Aga kiiresti vabastati ta rakmetest, anti juua ja ülem tegi kõik mis vaja, et mees eluvaimu ikka sees hoiaks. Tema meiega rännakut enam ei jätkanud ja talle tuldi autoga järele.

Lisaks nägin ühte kaasvõitlejat, kes polnud ka taolisest olukorrast eriti kaugel. Tal pea lõhkus meeletult (tõenäoliselt päikesepiste). Käskisin tal palju vett juua ja tegime ta pearäti märjaks, et teda veidigi jahutada. Aga et sellisest seisust rännakut jätkata, peab olema ikka tahtmist ja pealehakkamist. Mõni nõrgem oleks kindlasti ka autole istunud ja oma rännaku lõpetanud. See kõik toimus 15 km järel. Seega oli jäänud veel ületada koera saba.

Nii lihtne see aga polnud, sest kõik olid kuradima väsinud ja seetõttu oli tempo suhteliselt madal. Kui vaatasin selja taha, siis paljudel olid ikka kurnatud näod ees ja mõne puhul oli küll tunne, et on ainult minutite mäng, millal see mees ära kukub. Kõvemad mehed suutsid veel rääkida ja naljagi visata. Endal olid õlad ikka sitaks valusad ja lobiseda väga ei viitsinud, pigem mõtlesin, kui hea mul varsti kasarmus jaheda vee all liguneda on.

Varsti hakkas paistma lennuväli ja teadsime, et lõpp on lähedal. Iga samm mis astusin tegi korralikku valu, sest jala tallad olid piisavalt hellaks selle marssimisega juba muutunud. Ja ka kott soonis mõnusalt. Aga lõpp oli nii lähedal, et need suuremat muret ei valmistanud ja valmistusime selleks mõnuks mis meid kohe ootamas on. Lisaks 4,4 kg AK-4 tundus kaaluvat justkui 10 kilo. Vahepeal kui ülemus ei näinud, kandsime seda ka rakmete rihma vahel, muidu pidi see aga kogu aeg käes olema.

Lõpuks olime kasarmu ees, tegime relva ohutuskontrolli ja saimegi kasarmusse ära. Pärast seda kui koti seljast viskasin, oli tunne, et tõusen kohe lendu. Olin higist nii märg, et vette hüpates oleks võinud ka kuivemaks jääda.

Kaitseväes on sinu isiklik hügieen viimane asi, mis tehakse, seega esimene asi oli meil relvade hooldamine ja alles pärast seda saime pesema. Omaette vaatepilt oli see, mis avanes pärast saabaste ära võtmist. Mul olid kannad ikka suhteliselt puruks hõõrutud ja nii ka paljudel teistel. Osadel oli veel seljakott ja rakmed puusad ja selja ära hõõrunud. Nii mõnelgi mehel oli tagumik ära hõõrutud ja võis olla päris valus ringi käia. Koridoris liikudes paistis nagu oleks vanadekodusse sattunud. Igast toast kostus häda ja vingumist.

Kogu rännaku kestuseks tuli ca 6 h. Räägitakse, et lõpurännak on ca 3 korda pikem. Ma ei kujuta ettegi, mis siis meist järgi jääb. Või on ka teine variant. Selleks ajaks oleme juba kõvemad mehed ja ka valuga rohkem harjunud, kuid eks aeg näitab. Praegu veel liiga vara spekuleerida.

Hästi „valutuks“ ja toredaks osutus muidugi õhtusele rivistusele minek. Kasarmu eest riviplatsile on ca 450 m. Ja tänasel õhtul oli seda läbida ikka väga piin. Saapad tegid jalas tulist valu, kui puutusid vastu kohati lausa veriseks hõõrutud jalgu. Aga kuna rivis kannatati ära, siis ka suuremat kurtmist polnud. Küll aga peegeldus meeste näost valu ja nii mõnigi hammustas huulde kui pidi kanna maha panema. Ja ega mul ka parem seis polnud, ühe jala kand oli ikka korralikult puruks.

Homme lubasid paljud arstile minna ja endale tossud kaubelda, mina seda teed minna ei kavatse. Tossud ja vorm pole päris see, mida sõdur kandma peaks. Samas minu jalad polnud ka nii katki, kui osade kaasvõitlejate omad. Ja kanged lihased ning tulitavad jalad tegidki meist kui karja pinocchioid, kes ei marsi, vaid kakerdavad rivis. Täna tõesti polnud muud varianti. Naersime veel, et täna oleme pinochhiod ja homme kehastume lihaste valu ja kanguse tõttu kindlasti robocoppideks.

Neid, kes üldse rivis olla ei saanud, ehk vigased nagu me kutsusime, neist oleks saanud peaaegu terve rühma suuruse üksuse moodustada. Meie ühel kaasvõitlejal tahtis rivistusel pildi kotti visata ja ta astus rivist välja. Kuumus ja väsimus oli temaga oma töö teinud.