LVI – Mudamülkad, militaarsport ja porikollid

Esmaspäev, juuni 27, 2011

Ajateenistuse 15 nädal (NAK)

15 nädal

Esmaspäev

Hommik algas kaitselahingu teooriaga. Tund ise oli suhteliselt igav, kuna olime taolist juttu juba SBK ajal kuulnud. Pärast seda järgnes juba kaevikuliinis praktika. Kaitses oli ühe jao relvadeks nagu ikka AK-4 ja kuulipilduja. Meie jao ülesanne oli harjutada planeerimata rünnakut.

Seega hakkasime vaikselt lähenema ahelikus (ühes viirus) kaevikutele. Ühel hetkel hakkasid kõlama paugud. Viskasime kõhuli ja liikusime edasi söösthüpetega. Piisavalt kaugele jõudes tõmbasime suitsu lahti ja selle kattes liikusime edasi. Kogu see aeg toimus igati kõva täristamine. Kuulipilduja andis tuld nii, et raud oli otsast sinine. Sellise möllu sees on päris kõva olla. Aga sellele 10 minutilisele lahingule järgnes 60 minutit AK (tõlkes – ainult koormaks) puhastamist. Selline see Kaitsevägi juba on.

Kuna tahtsin väga ära saada tagala erialale, otsustasime kaasvõitlejaga, et kirjutame rühmaülemale avalduse, et asi ikka kindlam oleks. Samal ajal kui nuputasime, et mida me täpselt siis paberile paneme, kuulsime läbi vaheukse mis meid noortest eraldas, muusikat. Mõtlesime, et ohohh, alles tulid ja selline tümakas juba käib. Meie hämming sai kohe seletuse, teisel pool seina toimus moeshow. Teemaks olid erinevad koristamise vormid.

Eks see oli neile korraldatud selleks, et neil lõpuks ometi jõuaks kohale kompanii kodukord, et millal ja mida kantakse. Igatahes seda pulli jälgides saime korraliku kõhutäie naerda. Ja nagu kuulda oli, polnud ka neil mitte väga tõsine üritus. Tore on tõdeda, et ülemused on elava fantaasiaga ja hoiavad noortel tuju üleval, tehes samal ajal selgeks kodukorda.

Teisipäev

Aset leidis järjekordne üldfüüsiline test. Füüsiline vorm nii hea kui SBK lõpus polnud ja tulemuseks kujunes 260 p, mis on siiski ilusti üle keskmise. Pärast seda tuli näidata oma laskeoskusi. Suundusime lasketiiru, et lihvida seal oma oskusi. Päev oli alanud igati normaalselt, kuid väga kaua see nii ei jätkunud.

Taaskord oli aeg militaartrenni käes. Hakkasime vaikselt joostes liikuma, seljas olid rakmed, relv käes ja kiiver peas. Ütlen, et sellise varustusega pole just kõige mugavam ja kergem joosta. Esimene takistus meie teel oli korralik lomp, mis oli meile umbes põlvini. Pärast seda olid jalad loomulikult läbimärjad ja see just jooksmist kergemaks ei teinud. Seejärel turnisime läbi erinevate majade, ronisime mööda järsku seina üles ja edasi kiirelt joostes mäkke. Ja seda kõike kannustas tagant meie ülema karm hääl: „Kiiremini, kiiremini, mida te uimate nagu mingid neiud, tehke kiiremini“ jne jne.

Ütleme nii, et suhteliselt kiiresti tõmbas selline asi keti maha. Jõudnud mäkke, läks asi alles põnevaks. Seal olid laiad ja sügavad autorööpad, mis olid muda ja vett täis. Ja eksite, kui arvate, et me sealt lihtsalt läbi jalutasime. Me läbisime selle roomates. Vesi ja sitt oli põhimõtteliselt silmini. Ülemus aga viskas ise kohe kõhuli sisse ja kuna olin esimene, siis ei jäänud muud üle kui järgneda. Munad jahedasse vette kasta pole just kõige parem tunne. Relv oli üleni sitaga koos ja usun, et sealt poleks peale pasa mitte midagi läbi lennanud. Üks vend kes oli teeninud kunagi Kuperjaanovis ütles, et isegi nemad ei teinud midagi sellist.

Aga ei, täitsa lahe on selliseid asju teha, otseloomulikult mitte igapäev. Pärast roomamist lohistasime üksteist rakmetest läbi pori, see väsitas ja määris hoolega. Sel hetkel mul polnud peale silmavalgete vist ühtegi puhast kohta. Viimaseks katsumiseks oli tiigist, kus oli vesi rinnani, läbiminek. See andis võimaluse endalt vähegi sitta maha kraapida.

Loomulikult pesin ka oma AK-4 surgates ta täiesti vee alla, mis polnud siiani veel kunagi nii mudane olnud. Välja tulles nirisesime kõik kui uppumisele määratud kassipojad, kes imekombel pääsesid. Kaua me nii niriseda ei saanud, sest ülemus käskis meil rivvi võtta ja liikusime joostes kasarmu suunas. Sinna oli kõva 1,5 km. Varustuse ja läbimärjana pole teps mitte kerge joosta.

Vahepeal oli rivis möla ja pidime võtma kükki ja relva peakohale tõstma ning kägarkõnnis edasi liikuma. Õnneks see kaua ei kestnud ja liikusime edasi joostes. Oi kurat kus see jooksmine võhmale tõmbas. Mõtlesin iga sammu järel, et kohe-kohe kukun ära ja järgmist sammu astuda ei jõua. Tegelikult me ei hooma oma võimeid ja pidasin väga ilusti vastu.

LV – Rambot imiteerides

Esmaspäev, juuni 20, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Rivistus venis täna nagu paks tatt, sest üks noortest oli korrapidaja. Loomulikult on see arusaadav kui kauem läheb, sest ta pole seda kunagi varem teinud. Tema kiituseks peaks ütlema, et ta sai isegi hästi hakkama. Osad kangelased karjusid „mina“ täiest kõrist ja andsid sellega võimaluse meile rivistuselt joostes tagasi minna – kuradi hälvikud.

Õhtul oli toas suur šlangimine (viilimine). Keegi ei viitsinud enam koristada. Osad arvasid, et kui nemad on õppurid ja mitte enam reamehed, siis nemad moppi käes hoidma ei pea. Selline asi ajab korralikult närvi ja ütlesime üksteisele juba päris teravalt. Teisiti aga ei saa, sest asjad on vaja selgeks teha ja paika panna, sest nii edasi minna ei saa. See kui osad pingutavad ja teised lebotavad, tõmbab tervet jao moraali ja motivatsiooni alla. Kui see on all, on s**ad tulemused igal pool ja jälle hakkame ülemustelt vastu kaela saama. Seda pole aga kellelegi vaja, tahaks nagu rahulikult oma aja ära siin libistada ja mitte võllide fookusesse sattuda.

Reede

Hommikul käisime lühikeste valangutega laskmas. Kui siiani olime harjunud üksiklaskudega, siis seekord saime teada mis tunne on Terminaatoril ja Rambol. Need on muidugi klass omaette ja meil nii libedalt ei läinud. Märklaudadel oli tunduvalt vähem auke kui oli kuule, mis me relvadest välja lasime. Igatahes saime natuke aimu, kui keeruline on valangutega laskmine ja mida relv su käes teeb. Pärast seda kogemust on kindlasti päris huvitav hollywoodi actioneid vaadata.

Peale lõunat nägime, kuidas noored pidid kägarkõnnis sülitamise eest kasarmu esist puhastama. On nõme kui mehed ilastavad ja tatistavad sinna kuhu juhtub. Seega oli see päris õiglane harjutus neile. Usun, et pärast seda rohkem sama olukord ka ei kordu.

Oleme siiski sõdurid ja sellised asjad kombeks pole. Aga meie muidugi saime hea lõuatäie naerda ja selle lõpetas ülemate käsk „rivis ei möliseta, ise olete tulevased allohvitserid!“ Pärast seda ainult muigasime vaikselt. Kasarmusse jõudes kuulsime, et ka esimene rühm peab sisse jääma, et asi oleks õiglane. Ei tea mis mõte sellel on, aga ju ülemad teavad mis teevad.

Kella viiest suundusime lasketiiru, et oma laskmine ära teha. Sinna sõitsime auto kastis, mis on super lux võrreldes SBK-ga, mil pidime sinna jala minema. NAK ongi aga see koht, kus keskendutakse heale väljaõppele. Panime märklauad üles ja ootasime pimedust. Katelokkidest sõime ära oma õhtusöögi, mis meile sinna kohale toodi. Pärast seda oli juba hämar ja saime esimese seeria ära lasta.

Lõpuks oli pimedus täiel määral maad katnud ja saime hakata valgusrakettide saatel paugutama. Oli igati vinge jälgida punaseid jutte märklaudade suunas lendavat. Hästi oli ka näha kuidas osad kuulid rikošetti läksid ja taeva suunas lendasid. Kuna läbi tagumise sihiku märklauda ei näinud siis tuli üle sihikute vaadata ning see tagas vähesed augud märklehtedes.

Kui meie lastud saime, läksime ohutusse kohta ja saime rahulikult juttu puhuda. Pean mainima, et seekord oli (pede) nalja jõhkralt, vahepeal naersin pisarateni. Mõtlesin, et kuradi hea, et sellised huumorivennad on kokku sattunud, lihtsalt suurepärane. Muidu oleks need päevad Kaitseväes ikka väga hallid.

Tagasi minnes puhastasime oma kallikesed AK-d ära. Seejärel ennast ja kõige lõpuks territooriumid. Trasserid olid relva päris hoolega ära tahmanud, et nühkida ja kraapida seda tahma ikka andis. Lõpuks olid kõik toimetused tehtud ja oligi aeg magama minna. Voodis veel mõtisklesin, et kui hea on see, et homme saab linnaloale ära ja sellest kasarmust natukenegi vaheldust.

Pühapäev

Rahulik nagu enamasti pühapäevad ikka. Kes linnaloalt varem tagasi jõuab, saab veel trenni teha või lihtsalt rahulikult oleskleda kuni õhtuse loenduseni. Kuna ma liigun rongiga, siis jõudsin päris varakult tagasi. Ja siis otsustasingi, et vaja oma füüsilist vormi hoida ja jooksin ca 7 km ja tegin veel üht-teist füüsilist juurde. Kui ma lõpetasin, hakkas suurem osa mehi kohale jõudma. Nii mõnegi näost võis lugeda, et kõrist on omajagu alkoholi alla läinud ja magada pole väga saanud. Jah, eks see ole igaühe enda asi kuidas oma nädalavahetuse sisustab.

Nädala kokkuvõte: Niikaua kuni linnaloale saab, suudab nii mõndagi ära kannatada.

LIV – S**u ruttu – Pasi tuleb!

Esmaspäev, juuni 13, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Vahetasime laagrit ja seekord asusime sinna tunduvalt varem. Ülemused lasid meil järgmiseks päevaks rahulikult välja puhata. See oli meile väga meeldiv üllatus. Mina olin arvestanud, et ega jälle üle paari tunni magada ei saa. Seega saime homseks oma juhised ja võisime asuda laagrirutiini. Ehk käia postil valvet pidamas ja muidu lihtsalt puhata.

Kuna ilm oli ilus, siis mina oma lahingpaarilisega bibi üldse üles ei viitsinud panna ja otsustasime lageda taeva all magada. Ei tea palju seda üldse inimesed teinud on – pean silmas just kaine peaga. Rääkisime veel õhtul temaga päris pikalt juttu ja arutlesime, et peaks ikka ennast tagalasse sebima, sest sellisest jalaväe-asjast on korralik kopp ees ja lihtsalt mööda metsa pole kõige lahedam põrgata. Seega vaatab mis teha annab. Viimase asjana mäletan veel seda kui lummav oli vaadata läbi männilatvade tähistaevast ja hingata värsket metsaõhku. Pärast seda saabus aga uni ja see oli väga mõnus.

Kolmapäev

Varitsusele minnes sai selgeks, et eelmise päeva õppetundidest oli ikkagi vähe kasu. Saime ülemuselt korraliku peapesu. Ta võttis meid kokku ja küsis, et miks me oleme sellised primaarsed olendid, kes suudavad ainult mõelda toidust ja unest ning mitte võtta ennast kokku ja keskenduda ning loogiliselt mõelda. Muidugi polnud selline jutt meeldiv, kuid tema ägestumine ajas meid tegelikult jällegi muigama. Ja no Kaitseväes kasvab sulle nagunii paks nahk selga ja sul on sellisest sõimust ikka suhteliselt pohhui. Ega me keegi sellest varitsusest just vaimustatud polnud ja meie mõtted olid juba kasarmus.

Lõpuks saime oma varitsuse püsti ja asusime vaenlast ootama. Kuulsime kaugelt kuidas üks jagu oma turmtuld vaenlasele andis. Seega oli oodata, et varsti on meie kord. Üks mees, kes oli tapmisgrupis ehk seal, kus on kõige suurem tulejõud, otsustas, et tema ei jõua kannatada ja läheb sitale. Ja siis kui madinaks läks, oli tema kuskil puu najal punnitamas ja meie pidasime elu eest lahingut.

Vaenlane tuli Pasidel ja nagu aru saime, oli tegu surematute EOD meestega. Keda ei niitnud maha ei miine imiteerivad signaalraketid, granaate meenutavad lõhkemaketid ega ka meie paukmoonaga täristamine. Nemad olid tõelised Rambod ja kui nemad lasid, siis nad karjusid, et meie oleme surnud – no vot on kõvad mehed ikka. Meie kangelane, kes otsustas, et tema häda on tähtsam kui varitsus, sai pärast ülemalt korraliku sauna.

Pärast seda poolkoomilist ja adrenaliini täis varitsust saime rahulikult süüa ja asusime ootama, millal meile järgi tullakse. Kuulsime kuidas veel esimene rühm madistas ja saime aru, et läheb veel aega enne kui ära saame. Kuna aga oli väga ilus sügisilm siis polnud meil ka erilist kiiret ning ajasime lolli juttu ja tegime nalja. Õhtul kasarmusse oma kallisse voodisse visates oli see pehmem kui kunagi varem ja uni oli magusam kui suhkruvatt.

Neljapäev

Täna toimus lennuväljal aktiivne jaorünnaku harjutamine paukpadrunitega. Ütleme nii, et see tahab saada palju harjumist ja tulemus oli suhteliselt kehv. Eks see kokkutöötamine tuleb ajaga ja enne lihtsalt teooriat teades mingit head sooritust ei maksa oodata. Igatahes kuulsime veel, et reedel me linnaloale ei saa, kuna me peame ära tegema oma öise laskmise. Võite ise arvata, kas see tõstis või langetas mu tuju.

Kuna meie ülemus tahtis meist ikka tõelised mehed teha, tulime lahingvarustuses (kiiver, relv ja rakmed) joostes tagasi. Samal ajal pidime takti lugema. Kui joosta veel kannatab, siis samal ajal täiest kõrist röökides tõmbab keti korralikult maha. Lõpuks olime kavalad ja pool rühma luges „vasak, vasak“ ja teine pool „1,2,3“ – see andis võimaluse vahepeal hingata.

Osad mehed olid maha jäämas, kuid seda ülemus ei lubanud ja nõudis, et nad rohkem pingutaksid, sest rühm on ja jääb ühtseks. Saime jälle korralikult trenni teha. Ülemuse vorm tundub olema uskumatult hea, sest ta tegi selle meiega kõik kaasa ja ei tundunud üldse olevat väsinud samal ajal kui meie hingeldasime nagu ei tea mis asjad.

Kasarmusse jõudes olid esimese rühma mehed päris kahjurõõmsad, et nemad varem minema saavad kui meie. See muidugi meile eriti ei meeldinud aga oleks ka tobe, kui nemad lihtsalt peaksid sisse jääma kuna meie jääme. Meil oleks põhjus, neil aga mitte.

LIII – Vaenlase tagalas luurates

Esmaspäev, juuni 6, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Hämaruse saabudes jätsime oma rakmetesse nii vähe asju kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Koliseva kateloki ja labida eemaldasime. Et me ikka saaksime õiget sotti, kuidas luures käituda, läks iga grupiga kaasa ka üks ülemus. Grupi suuruseks oli viis meest ja kuna oli kottpime, otsustasime mitte metsa minna ja liikuda tee ääres ning vajadusel olime valmis kiiresti varjuma.

Me olime ainuke grupp, kellel oli kaasas öövaatlusseade. Ilma selleta oli ikka väga keeruline, sest kui sa käe välja sirutasid, siis raske oli näha isegi oma sõrmi. Seega hea varustus tegi kogu ürituse äärmiselt põnevaks ja pani vere käima. Nii liikudes lasti vaenlase poolt üles valgusrakett. Kui seda märkasime tegime teelt kiiresti vehkat ja viskasime metsa alla kõhuli, tehes ennast samblastki madalamaks. Samal ajal oli kuulda tulekontakti – keegi oli vahele jäänud.

Pärast seda liikusime edasi, sest kaardil märgitud sihtpunkti oli veel oma tubli 2 km. Sellise tempoga liikudes võtab see päris tublisti aega. Veidi aega hiljem oli jälle kuulda paugutamist. Tundub et osad grupid on lihtsalt maha lastud. Kõndisime mööda teed ja mitte midagi polnud näha – küll oli aga kuulda mingit liikumist. Ülemus andis mulle öövaatlusseadme ja sellega vaadates nägime enda ees pool kükakil liikumas lausa kolme gruppi. Õnneks olid need omad, seega polnud hullu. Võtsime hoo maha, sest mööda me neist minna poleks saanud.

20 minutit istutud, liikusime edasi. Seekord jõudsime ilusti ilma vahejuhtumiteta vaenlase alale. Jagasime luuratavad piirkonnad ära ja leppisime kokku koha ja kellaaja kus uuesti kokku saame.

Eraldusime üksteisest ja liikusime oma metsateele. Seal märkasime vaenlase poolt ülesriputatud valguspulka. Ei teagi kas see tähistas neil midagi või mitte. Igatahes kirjutasime selle peale, et me olime siin ja torkasime selle poolenisti masse. Vaikselt kõndides võttis ühel hetkel meie ülemus meil kraest kinni ja näitas, et liiguksime kiirelt metsa poole. Tegime väga kiired liigutused ja kui olime kõhuli, sain vaadata mis toimub. 15 meetri kauguselt möödus meist 4 liikmeline grupp. Me oleks peaaegu vaenlase patrulli sisse jooksnud. Seega olime jõudnud pärale ja asusime jälgima, mis toimub. Olime kohapeal ca 2 tundi kuid rohkem me vaenlast ei näinud. Küll aga kuulsime päris tihedat täristamist, seega grupid said valusat tuld.

Luure kestis kuni kella kaheni ja seejärel kulus laagrisse tagasi jõudmiseks kuskil tunnike. Seekord kasutasime teist teed, sest tuldud tee oli muutunud juba liiga ohtlikuks ja võis oletada, et seal on vastased valmis meid kuulipildujast nottima. Igatahes oli väga põnev kogemus ja sellised asjad on päris huvitavad. Panevad vähemalt vere käima ja tekitavad põnevust.

Arvestasin, et olen jutti üleval olnud 43 tundi ja see andis ka tagasiteel tunda. Pidevalt jooksid mul silme ees mingid multikad. Ehk nägin igasugu pilte ja mets moodustas mulle igasugu siluette. Olin ilmselgelt üleväsinud ja vähe oli puudu, et oleksin püstijalu magama jäänud. Kõndisin pea maas ja proovisin lihtsalt teiste tempos püsida ja mitte maha jääda. Laagri ülesleidmine oli omaette ooper ja tuhlasime võsas tükk aega. Lõpuks jõudsime kohale ja pugesin oma magamiskotti. Te oleks jõudnud ma arvan maksimaalselt kolm korda plaksutada ja ma juba magasin.

Teisipäev

Pärast kolme tundi und tuli uuesti üleval olla – valmis tegema järgmisi asju. Õnneks juba hommikul vahetati mind jaoülema rollist välja. Kuulsime luure kohta ka tagasisidet, et sellega eriti rahul ei oldud, sest info mis koguti, oli liiga üldine. No sorry, keegi polnud meile sellest kunagi täpsemalt rääkinud. Ja on teada, et juhi ootused ei tohi ületada tema selgitusi. Aga mis seal ikka, eks järgmine kord saab paremini teha. Ainus positiivne mis välja toodi oli see, et me ei sattunud vaenlase tule alla.

Tänase päeva teemaks oli varitsuse sooritamine. See on nii, et oodatakse vaenlast, tekitatakse talle võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju kahju ja eemaldutakse kiiresti. Kõige tähtsam selle asja juures on üllatusmoment. Seda harjutades sai hoolega nalja. Esimesed korrad tegime läbi tatimoonaga ja hiljem juba paukpadrunitega, sitates ja määrides jälle oma AK-d. Kokku mängisime läbi selle olukorra mingi 5-6 korda ja arvasime, et asi on selge küll. Eks homne päev näitab, sest siis peame seda ka reaalselt tegema.

LII – Unesegasena riviaruannet ette kandes

Esmaspäev, mai 30, 2011

Ajateenistuse 13 nädala lõpp ja 14 nädala algus (NAK)

Pühapäev

See on tore päev, mil pidin toimkonda astuma ja seekord korrapidaja kohale. Eriti mul ajaga ei vedanud, sest korrapidaja saab magada kella kaheksast kuni kaheteistkümneni päeval. Meie aga pidime kohe hommikul metsa minema. Noorte ülemused käisid minu juures ja andsid mulle käsu täna öösel eriti hoolikalt kontrollida territooriumeid. Küsisid veel naljatades, et kas mul valged kindad ja vatitikud on olemas. Ütlesin, et neid ma ei vaja.

Käsk on käsk ja kell 22.20 asusime kontrollima territooriume. Mulle muidugi selline nokkimine eriti ei meeldi, kuid pikas perspektiivis on see hädavajalik, et noored harjuksid korralikult koristama. Sest kui hiljem on territooriumitega jama, siis pähe saavad ikka seersandid, mitte reamehed.

Enamus territooriumeid olid täitsa korralikud, aga no väikeseid vigu leiab alati. Seega panime kõik puudused paberile kirja ja ajasime järjest kõik rühmad üles ja panime nad koristama. Ega neil hea ei olnud muidugi, saad pooleks tunniks silma kinni ja juba uuesti pead asuma koristama. Mis teha, see ongi Kaitsevägi, mitte mõnus kodu, kus sa teed just seda mida sina soovid.

Üks rühm koristas lausa poole kaheteistkümneni. Kui läksime oma meeste territooriume kontrollima, oli see ikka allapoole igasugust arvestust. Kuna aga oma võitlejaid üles ei hakka ajama, lasin päevnikel selle korda teha. Hommikul teen igatahes selle porno kohta neile märkuse, nii ka päris ikka ei saa.

Kõige raskem moment tekib toimkonnas mingi nelja ja viie vahel. Siis ma nokkisin ikka päris hoolega. Lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Ja nii tiksudes avastasin, et korrapidaja abi on vahepeal ruumi tulnud ja pool unesegasena kandsin talle perfektselt ette riviaruande. Ega ma ei tea, kas ta aru sai, et ma tukastasin – vähemalt ta ei öelnud küll midagi. Selline olukord pani vere muidugi korralikult käima ja und enam ei tulnud. Igatahes vedas, sest nii vahele jäädes võib väga kergelt saada lisatoimkonna osaliseks ja no seda nüüd küll vaja ei ole.

Nädala kokkuvõte: Tore on vaadata kui uusi mehi juurde tuuakse – siis pole meie vähemalt ainsad keda jälgida. Kiired me juba oleme, kuid endiselt vaja õppida koristamist. Loodetavasti ei tule sellest mingeid jamasid.

14 nädal

Esmaspäev

Kulges tavapärane hommikune rutiin, ainult selle vahega, et olin väga väsinud. Magamata öö võttis oma. Pärast seda, kui olime mehed sööma viinud, minu toimkond lõppes ja tuli minna kolmeks päevaks metsa.

Liikuma hakkasime kuskil kella 11 paiku, sest toimetamisi oli väga palju ja organiseerimine Kaitseväes on ikka suhteliselt aeglane. Seega esimene etapp oligi motoriseeritud rännak. Ronisime autole ja meie metsalaager võis alata. Peale mõningast sõitu (ca 20 km) tegime oma laagrisse väikese rännaku. Kuna oli taktika laager, siis nö olukord ja vaenlase oht oli kogu aeg peal. Seetõttu pidime vastavalt liikuma.

Peale 10 minutit kõndi viskas ühel ülemusel korralikult üle ja saime korraliku sõimu. Et kas kurat te SBK ajal üldse midagi ei õppinud ja ronite üksteisele perse nagu Villu ja Janno. Tema vihapuhangutega oleme harjunud ja pigem teeb see meile nalja ja nii vaikselt kuulasime ja tegime omad järeldused. Igatahes ilm oli väga ilus ja liikumine männimetsas oli igati mõnus. Ainus asi mis oli jama, oli see, et mind pandi lampi kuulipilduja abiks ning minu seljakotis oli veel 400 lintidesse laetud padrunit, mis seda kotti mitte kergemaks ei teinud. Seega kui oli vaja põlvele võtta, kõhuli visata või kiiremaid samme teha siis ma eriti õnnelik ei olnud.

Jõudnud laagripaika, panime oma bibid üles. Telke meil see laager kaasas ei olnud. Valmistasime laagri ette nii nagu vaja, et ööseks oleks kõik valmis nagu vaja. Pärast seda tutvustati meile olukorda ja tegevust mis toimuma hakkab. Õhtul oli meie ülesanne sooritada luure vaenlase tagalasse ja selgitada nii palju infot nende kohta välja kui vähegi annab. Kindlasti tuli vältida tulekontakti.

Pärast seda infot pidime ette valmistama oma käsud. Kui need olid olemas, valis meie ülemus välja ühe mehe kes kogu seda asja juhtima hakkab. Selleks osutusin mina. Ega ma väga õnnelik ei olnud, sest pea ei lõiganud nii kiirelt kui vaja – väsimus passis korralikult sees. Sellest hoolimata andsin oma jaole käsu, millega ülemused päris rahule jäid. Seejärel arutasime veel jaoga läbi kuidas ja mis toimuma saab ning jäime ootama pimedust, et teele asuda.

LI – Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu…

Esmaspäev, mai 23, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Neljapäev

Hull päev. Nagu oleks noorteaeg tagasi tulnud. Käisime laskmas, harjutasime varitsust ja ei tea mida kõike veel. Varitsust harjutades sai omajagu passitud ja ka mõnusalt joosta. Terve päev oli täis toimetamist ja askeldamist. Hoolda relvi, täida käske, korista, küüri ja tee ei tea veel mida. Just vaba aja puudumine on minul see, mis motti mõnusalt alla tõmbab. Kui saad vähemalt natukenegi päevast tegeleda oma asjadega või puhata on enesetunne ikka tunduvalt parem.

Paljudel võitlejatel on tuju päris kehv kuna järgmise nädala alguses minnakse metsalaagrisse. See ei ole just kõige mõnusam. Telke me kaasa ei võta ja magamine toimub bibide all. See omakorda tähendab sittade ilmade korral külmetamist. Ülemused ütlesid, et see toob välja mis puust mehed me oleme. Lisaks soovis ta, et vihma tuleks, et asi huvitavamaks muutuks. No mida veel, seda jama poleks küll vaja. Niigi teada, et öösel eriti magada ei saa ja vihm on viimane asi mida meil vaja on. Seda muidugi minu seisukohast.

Rivistusel olles polnud olukord parem kui eile ja jällegi surusin oma keelt ja huuli hammaste vahele, et mitte naerma puhkeda. Ise saad veel vahel naeru nagu pidama, siis aga turtsatab keegi su kõrvalt ja endalgi läheb käest ära. Rivistusel seistes sai selgeks, et sügis on taaskord kätte tulnud. Tuul on läinud ebameeldivalt külmaks ja jahedaks. Samuti on märgata seda, et õhtud samm-sammult lühenevad ja see pole hea, sest valgus on see, mis energiat annab. Noortel võib ikka raske olla, niigi raske ja masendus ning ilmad ei tõsta eriti tuju. Meil veel polnud nii hull, sest suvel olid päevad pikad ja tihti paistis ka päike. Neil seda privileegi pole, jah aga nemad on ka ainult kaheksa kuud.

Reede

Enne lõunat oli ca kümne kilomeetri pikkune orienteerumine. Ilm oli jooksmiseks mõnusalt jahe ja seega oli lausa vägagi nauditav trenn. Saad joosta ja rahulikult pead mõtetest tühjendada ja lihtsalt jooksmisele keskenduda.

Pärast seda oli topograafia arvestus ja linnalubade täitmine. Töö ise oli päris lihtne, eriti kui veel selleks natukenegi valmistunud oled. Ja neid lube täitsid juba suurima hea meelega, sest need on selge vihje, et varsti pääseb jälle koju.

Kuna toad olid kehvasti koristatud, saime 15 minutit lisaaega juurde, et puudused kõrvaldada. Kui me sellega hakkama poleks saanud, oleksime pidanud veel terve tunni koristama. Sellega ühel pool, seisime jälle rivis ja ootasime neid vabastavaid sedelikesi. Nendeni läks veel aega, kuna rahul ei oldud duširuumide koristamisega. Täpsemalt olid ülema arvates segistid liiga katlakiviga koos. Pean tunnistama, et me neid siiani polnud kordagi küürinud ka. Reede polnud nende puhastamiseks muidugi mõista just parim aeg, aga mis teha.

Teised seisid rivis kuni meie segisteid küürisime. Olukord seal eriti paremaks ei läinud ja meie olime nühkimisest higised. Lõpuks tuli ülem ja ütles, et kobige rivvi ära. Sel hetkel küll tundus, et ekstra otsitakse vigu, mille eest meile keerata. Lisaks rääkis ta ära loo moraali. See oli nii, et kui üks jagu blokib ja ei tee asju korralikult, siis see tähendab, et terve rühm blokib. Ühtsus, ühtsus ja veelkord ühtsus on oluline. Lõpuks saime siiski minema

Annaksin teile edasi ka enda väikese õppetunni, mis ma Kaitseväest olen saanud. Kuna nädalavahetus möödub kiiresti, siis sõjavägi õpetab nautima olevikku ja väikeseid hetki, mida muidu ennem tsiviilis ei osanudki märgata. Ja see tegelikult on väga vajalik, sest me elame ju olevikus ja kui me seda nautida ei suuda, ei suuda me ka tervet elu nautida. Tihti on nii, et ootame ja ootame midagi – ja kui see käes on, siis sel hetkel hakkame uut asja ootama. Ilma, et me naudiks seda hetke, mida olime oodanud. Ok – läks vähe filosoofiliseks ära, aga usun, et saate poindile pihta.

L – Kiirusega ok. Mopilükkamine vajab timmimist.

Esmaspäev, mai 16, 2011

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Nagu ma siin korduvalt olen maininud, on elu läinud paremuse poole ja päevas jääb lausa ca 1 h vaba aega, et tegeleda oma asjadega. Mina kasutan enamasti seda aega lugemiseks ja oma ideede analüüsimiseks. Tänagi istusin sõbraga maha ja genereerisime ideid, mis äri tuleks välja saades alustada. Selline asi hoiab ilusti Kaitseväes meele erksa ja motivatsiooni üleval, lisaks saad oma aega otstarbekalt kasutada. Lihtsalt lebotamine oleks ju selge ajaraisk.

Paljud võitlejad ütlesid, et nad pole elus nii palju lugenud, kui nüüd Kaitseväes. Et kellel tahtmist on, saab ennast igati harida. See on loll jutt, et ei jõua või ei saa. Noorteajal on jah raskem, kuid seda enam peab olema endal tahtmist. Nagu mul üks tuttav, kes teenis minust aasta varem ütles, et lugeda sa raudselt ei jõua, sest tema ei jõudnud SBK ajal mitte ühtegi lehte lugeda. Kahtlesin tema väites ja see sai ka tõestust – SBK lõpuks olin lugenud ca 1200 lk – seega kõik on tahtmise küsimus.

Kolmapäev

Kiiruse oleme vähemalt hommikul paika saanud ja tundidesse me enam ei hiline. Hästi palju sõltub vastutavast ja tema oskusest planeerida aega ja nõuda seda sama meestelt. Kui ikka rühma vastutav on uimane, siis pole tervest rühmast ka midagi head oodata.

Üks asi selgeks saadud, tuli hakata õppima järgmist. Meie ülemad ei olnud meie koristamisega täna rahul. Üks kraanikauss määriti ekstra nende poolt ära, et me asjadest aru saaksime. Koristamine on mul tsiviilis suhteliselt viimane asi mida ma teha viitsin, nii ka Kaitseväes. Ega mu nägu särama ei lähe kui moppi saan lükata. Pole parata, tuleb olukorraga leppida ja tõdeda, et peale seda kui saame endale pulgad peale, hakkavad seda tegema reamehed. Vot see on seerude puhul küll igati hea eelis. Muidugi on vastutust rohkem ja muid kohustusi, aga vähemalt ei pea lappi mööda lennuvälja (loe koridori) vedama.

Kaitseväes on nii, et igal rühmal on oma söömise kellaaeg. Tobe on aga see, et peame söökla ette minema koos kompaniiga. Seega enne meid sööb sisuliselt mingi 200 meest. Seega saime ka täna passida söökla ees rivis lihtsalt mingi 30 minutit ja oodata oma korda. Ilm oli harjumatult jahe ja see seda ei soosinud. Loodan, et ülemused saavad asjast aru ja rohkem kui kaks rühma korraga sööma liikuma ei pea. Mis mõte on lihtsalt niisama seal seista, oodata ja külmetada? Mina seda biiti ei jaga.

Käisime täna lasketiirus. Noorteajal kõndisime sinna alati jala. Maa iseenesest pikk ei ole – ca 3 km. Seekord läksime sinna meie üllatuseks autoga. Väga luksuslik. Nii on see laskmine täitsa mõnus. Viiakse kohale, teed oma paugud ära ja asi tahe.

Iseenesest läks laskmine päris hästi. Tihedus oleks võinud vähe parem olla, kuid vähemalt kõik kuulid leidsid oma tee märklauda. Ikka imestan, kui uimased mõned mehed võivad olla. Üks käis lasketiirus vinnastatud relv seljas. Liikuvad osad olid ettelöömata ja padruniväljaheite ava passis lahti. Need, kes Kaitseväes on käinud, teavad täpselt, mida ma mõtlen. Teistel võib olla vähe keerulisem. Igatahes ma ei kujuta eriti ette, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.

Õhtul oli esimest korda uute meestega koos rivistus. Vast mäletate kui naljakas meil oli esimesel rivistusel üldse. Seekord oli umbes sama. Ja pärast seda olid vähemalt minul huuled korralikult puruks hammustatud, et mitte naerma puhkeda. Põhjus lihtne – oli väga palju uusi ja naljakaid nimesid. Nimi muidugi meest ei riku, aga nalja sai omajagu.

Loodan, et sellega harjub, sest naeru kinni hoida on suhteliselt vaevaline ja kui rivis kihistada, siis on kindel, et mingi jama sellest tuleb niikuinii. Ausalt öeldes eriti mingeid lisategevusi ja kohustusi nagu ei tahaks teha, seega pigem olla rahulikult hall mass ja seda kogu rühmaga.

XLIX – Uued näod väljaõppekeskuses

Esmaspäev, mai 9, 2011

Ajateenistuse 12 nädala lõpp ja 13 nädala algus (NAK)

Pühapäev

Meeleolu on üsna hea, sest tsiviilis on ikka ülim olla. Uskumatu. Varem vaba olles seda hinnata ei osanud. Nüüd on aga asjad risti vastupidi. Oskad hinnata iga hetke, mil viibid eemal Kaitseväest. Olen realist ja üsna kindel selles, et reservi saades mingi aja pärast jälle seda tsiviilelu enam sellise pilguga hinnata ei oska. Eks ma siis jälle mõtlen tagasi Kaitseväe aegadele. Hoolimata mõnusast meeleolust, tagasi kasarmusse just eriti ei kipu. Ja üks on kindel, uus nädal tuleb huvitav, sest saabuvad uued tüübid. Ja loodan, et meie enam vooditega rallida ei saa, sest las ka uutele jääb see mõnus võimalus.

Nädala kokkuvõte: Kõrgem auaste toob kaasa suuremad kohustused. Tundub, et elu Kaitseväes hakkab paremuse poole liikuma.

13 nädal

Esmaspäev

Koridoris kajab valjult „ÄRATUUUS!!!“ See tähendab uue nädala algust. Jälle on üks nädal vähem Kaitseväes olla. Igatahes oli tore tõdeda, et eelmise reede õppetunnid olid poistel värskelt meeles ja juba nelja minutiga olime kõik õues rivis. Hea, kui mehed oma tegude eest vastutust võtma hakkavad ja mõistavad asju, mis vaja teha on.

Pärast lõunasööki paitas meie silmi üks väga kena vaatepilt. Meie linnak oli täis tsiviilriietes noori mehi. See sai tähendada ainult ühte – uued poisid on saabunud. Ma ei varjagi kui rõõmsaks meie tuju läks, sest nüüd pole me ainsad keda pannakse. Aga jah, nad ei erinenud meist kui tulime. Vaadati arglikult ja uudistavalt ringi, mis toimuma hakkab ja ütleme nii, et ühtegi naeratust ma nende suudelt välja ei lugenud.

Eks see on üks kõige raksemaid momente ka. Sa ei tea mida sa täpselt pead tegema ja kuidas käituma. Sa ei tea kas su ülemused on normaalsed või m*nnid. Sa ei tea, mis meestega sind kokku pannakse, on nad asjalikud või lihtsalt mingid rullnokad, kellel meri põlvili. Kuradi palju sõltub alguses ikka heast juhusest.

Pärast lõunat, kui uued klemmid käisid oma varustust toomas, tegime meie militaarsporti. Läksime taktikavormis ja kiivritega jooksma. Lisaks jooksmisele harjutasime ka koostööd, vedades mööda põldu redeleid ja kive, ronides üle seinte ja joostes läbi mingite varemete. Lisaks pidime haavatuid vedama mööda kände ja mägesid. Paljud said sellest vägagi mõnusa fiilingu. See polnud jälle lihtsalt mingi dressidega perimeetri jooksmine.

Nagu ka meie ülem ütles – tossudes ja dressides on kerge joosta, aga see ei näita teie võimekust lahinguväljal ja seda me nüüd harjutama hakkamegi. Meile see igati sobis, sest iga vaheldus paremuse suunas Kaitseväes on alati teretulnud. Ja kuna ülem oli meil igati aktiivne, lubas ta selliseid treeninguid meile võimalikult palju tegema hakata ja ütles, et ärge kartke, fantaasiast mul puudus ei ole.

Teisipäev

Buss toob juurde üha uusi ja uusi nägusid. Meil on neid vaadates palju nalja – pakun, et see pole vastastikune. Nemad lihtsalt püüavad kohaneda ja naljast on veel asi üsna kaugel. See kõik sõltub palju muidugi inimesest endast. Tuleb tõdeda, et vaataks tõesti nagu peeglisse. Olime kolm kuud tagasi täpselt samas seisus. Ainuke vahe oli see, et meie teenime üksteist kuud ja nemad kaheksa. Mõnus on vaadata ja nägu läheb naerule, kui neid vaadata marssimas või käsklusi täitmas. Kõrvaltvaatajana nagu kari lambaid. Olime ise samasugused, seega tean, et nädala lõpuks on olukord juba täitsa ok.

Õppisime taaskord kolmnurk laagri hõivamist. Õnneks ei roninud me selle tegemiseks metsa vaid tegime seda kasarmu ees põllul. Lisaks õppisime koostama maastikumudelit. See on põhimõtteliselt käepärastest vahenditest maapinnale tehtud kaart, et anda käsku või selgitada mingit ülesannet.

Tunnist tulles tõime kaasa parajalt palju sodi ja heina. Kohe tekkisid koristamise pärast pinged. Osad mehed arvavad, et kui nad pole enam reamehed vaid õppurid, on neil kohe õigus koristamisest viilida. Nii see ikka pole, sest oleme kõik sama auastmega, lihtsalt osad kujutavad endale liiga palju asju ette. Kuna koristamist tehti suhteliselt üle käe, siis sellega ülemad rahul ei olnud. Saime kohe kanni selle eest ja hoiatati, et kui selline asi korduma hakkab, siis saame seda nädalavahetusel harjutada. Selline asi veel puudus! Igatahes usun, et see peaks olema piisav motivaator asju korralikult teha.

Tegelikult ega olukord polnud ka hull, aga kuna oleme uute ülemate käsutuses, siis tahavad nad alguses korda kehtestada ja asjad paika panna. Sest kui alguses suhtuda lõdvalt, siis ei taha ette kujutadagi, mis toimub paari nädala pärast. Eks me saame seda ise siis ka praktiseerida kui oma mehed ükskord kätte saame. Tuleb loota, et kaader nendega head tööd teeb, sest siis on meil sellevõrra lihtsam.

XLVIII – Pill tuleb pika ilu peale

Esmaspäev, mai 2, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Homme on lootust koju saada. Loodan siiralt, et meile ei keerata. Nagu üks ülemus ütles, et peame rohkem trenni tegema ja vähem sööma. Muidu on naba püsti nagu pöial. Loodan, et seda treeningut ei soovita sel nädalavahetusel teha. Ma eelistaks voodis lesida.

Toimus ka rühmaülema tund, kus ta rääkis endast ja oma põhimõtetest. Lisaks saime ka meie sõna ja pidime vastama mõnele küsimusele. Kui vana oled? Millega tegeled? Miks soovid saada jaoülemaks? jms Kõik said oma mõtted välja öelda ja kuulda millega mehed tegelevad. Oli väga huvitav ja kasulik. Pärast läksin nii mõnegi mehe juurde, et küsida täpsustuseks üht-teist juurde. Ilma selle tunnita poleks seda tõenäoliselt juhtunud.

Reede

Päeval olid tunnid juhtimisalustest, kus harjutasime jao juhtimist ja seda, kuidas üldse tuleks tundi ette valmistada. Selle ülemusega oli jälle nalja kui palju. Nõrgemad mehed said kindlasti hirnumisest krambid. Kui selliseid läbiviijaid oleks rohkem, siis oleks Kaitsevägi palju parem. Selliste tundide puhul võtab aju paremini infot vastu ja oled ise tähelepanelikum. Enamasti kipub olema nii, et materjal antakse edasi tuimalt ja siis tehakse suured silmad, kui midagi pole meelde jäänud. Nii päris asjad käia ei saa. Seega näengi, et kaadri koolitamisoskustele tuleks rõhku panna ja neid asju saab ju edukalt õpetada.

Pärast lõunat hakkasime oma territooriumeid koristama – suures lootuses, et ehk lastakse koju. Nädala sees selle kohta muidugi infot ei jagatud, seega valitses täielik teadmatus. Selline süsteem on parajalt tobe. Kui oleks kindel asi, teaks asju ära planeerida ja ka motivatsioon oleks nädala sees tunduvalt kõrgem. Ju kardetakse seda, et kui teame et välja saame, laseme ennast lõdvaks. Võib-olla mõni mees nii teekski, kuid enamikul oleks parem tuju ja see tagaks ka parema materjali ja oskuste omandamise. Aga nagu meie pärimise peale vastati – miks me teadmatuses peame olema, – sõda ongi teadmatus. Bullshit, praegu pole ju sõda.

See selleks, igatahes kui seisime rivis, et oodata oma linnalubasid, kõndis üks ülem rivi ees ja rääkis. Mehed, kui te ei saa aru sellest, mida teile räägitakse, siis on see vaja talletada lihasmällu. Ise olete tulevased jaoülemad, aga trepist liigute nagu mingid pensionärid. Seega peame hakkama kiirust harjutama.

Too moment ma jagasin ära, et koju minemise asemel hakkame mingeid vigureid tegema. Ja ei pidanud kaua ootama kui kõlas käsklus „öörahu, kaks minutit aega“. Enne kui te oleks jõudnud ühe sõrmenipsugi teha, oli koridor tühi. Jooksin samuti siva oma tuppa. Kakkusin kiirelt riided seljast ja proovisin neid mingil määral kokku panna. Koridoris kõlas „aega üks minut“ viimased kohendused ja hüppasin oma voodisse. Lamasime voodis ja ootasime vaikselt, mis edasi sama hakkab. Ülemus oli vahepeal ruupori hankinud ja rääkis sellesse: „unemati ütleb – aega üks minut, et olla dressides koridoris.“

Fuck, olin just oma dresse pesnud ja kuivama pannud. Jooksin nii kiirelt, et vaevalt jalad maad puutusid kuivatusruumi poole. Selliseid mehi oli veel, ma polnud vähemalt ainuke. Kui aeg kukkus, olin endiselt oma bokserites (pommitajates) ja dressid olid käes. Kuna pool rühma ülesandega hakkama ei saanud, kõlas jälle: „kaks minutit öörahuni“

Nojah ja jälle jooksed. Selle rabelemise peale hakkas higi juba jooksma ja see väga hea tunne polnud. Muidugi tegime nalja ja rääkisime. Ülemus käis uste taga ja ütles, et tahab ainult kuulda peeretamist ja norskamist – meie tuba seda talle ka pakkus. Selle peale naeris ülem isegi päris hoolega. Lõpuks kõlas: „Äratus, viie minutiga koridoris, voodi on tehtud ja asjad kaasas, saate ära linnaloale.“

Samal ajal kui linnalubasid jagati rääkis ülemus, et loodetavasti võtate sellest õppust ja enam nii ei uima. Ise hoian ka pöidlaid, et viimased uimerdised seda üritust tõsiselt võtavad ja me juba esmaspäeval uuesti sama nalja tegema ei pea hakkama. Aga kaua oodatud sedel käes, mis tagas väljapääsu väravatest, tekitas igavesti hea tunde. Kui iga nädalavahetus välja saaks, oleks super lux.

XLVII – Mugav ja lebo. Sabarakk tajub voodiralli ohtu…

Esmaspäev, aprill 25, 2011

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Uskumatul kombel oli meil nüüd lõpuks ometi vaba aega. Seda sai igaüks vastavalt oma parimale äranägemisele kasutada – teha trenni või käia sõdurikodus. Igatahes oli meie meeleolu igati tõusuteel ja enam mingit ängi pole. Järjest enam saime omavahel toas tuttavamaks ja vaikselt hakkab kogu rutiin paika loksuma. Alguses ikka 50 meest ühel korrusel on harjumatu. Lisaks saime kätte ka oma esimese auastme ehk õppuri märgi. Ja see andis meile tavaliste reameeste üle võimu. Eks ole näha kuidas seda keegi kasutama hakkab.

Kolmapäev

Hommikul oli meil kena üllatus. Terve meie maja kanalisatsioon oli umbes. Ei teagi, kas keegi oli siis sellise puraka pannud, mis torudest läbi ei mahtunud, või oli asi milleski muus. Igatahes läksime ennast pesema kõrvalkasarmusse. Ja oh imet, mis elu seal vendadel oli. Üheksakesi olid toas, rühmasaun, üksteist pesukohta ja ei tea mida veel. Korrusel võitlejaid ainult nelikümmend. Seega olid nende elamistingimused ikka väga luksuslikud.

Toimus rivitund. Õppisime nüüd juba ise rivi juhtima ja käsklusi andma. Pean tõdema, et ega see väga lihtne polegi. Jälgida tuleb joondumist ja kui harjutasime, siis tuli ka vaadata, et omavahel rivisid kokku ei laseks põrgata. Samas polnud see ka mingi kosmosetehnika ja enamik said sellega hakkama. Paljud õppisid alles nüüd oma häält kasutama. Sest rivi ees olles vaikselt käsklusi jagada on sama nagu kurdile muinasjutte rääkida – lihtsalt midagi ei kuule.

Pärast seda saime kogeda midagi sellist, millest me siiamaani Kaitseväes ilma olime jäänud. Ehk ideaalselt ja huvitavalt ettevalmistatud tunnist. Klassi sisenedes tuli makist manowar ja ülem viskas esimesest momendist korralikku kildu. Tunni teema oli sõjaväeline pedagoogika, kuid see esitati meile nii, et väga paljud elukutselised koolitajad kahvatuvad selle mehe ees. Kohati läksid ta naljad ka üle piiri ja päris ropuks. Kogu tund oli kaasahaarav ja mõtlemapanev. Ülem ise käis ringi vibunoolega millega ta vehkides eredalt väljendas seda kuidas ta sellega tukkujatel kõrvad peast eraldab. Pärast sellist juttu ei tulnudki kellelgi mõttesse tukastada või unenägude maale minna. Selleks ei olnud tegelikult ka põhjust, sest jutt oli huvitav ning näited mis toodi, olid väga tabavad kogu teema kohta.

Nagu ma ka ennem mainisin pööratakse meile vähem tähelepanu ja me hakkame sellega täitsa harjuma. Ja loomulikult on see äärmiselt mõnus. Distsipliini tuleb muidugi säilitada, aga vähe rahulikumalt saab hingata ikkagi. Ei pea kartma, et ülemused iga hetk nurga tagant tulevad.

Vaikselt käivad ettevalmistused uute meeste tulekuks. Komplekteerisime juba tube ja sättisime asju paika. Oh nad ei kujuta ettegi mis neid ees ootab. Samamoodi nagu ei kujutanud meiegi. Ühes võin aga kihla vedada, nalja hakkab nendega veel saama. Sest mäletan millised olime ise. Ei jaga mitte sittagi mis toimub. Antakse mingeid käsklusi ja nõutakse asju, mis alguses tunduvad lausa ulmelised. Kui ma saaks midagi uutele tulijatele veel öelda, siis seda, et nautige oma viimaseid vabu päevi. Ja jällegi tuleb tõdeda, et kahjurõõm on magus.

Neljapäev

Tuleb tunnistada, et oleme ennast lõdvaks lasknud ja muutunud liiga mugavaks. Hilineme peaaegu igale poole. Eriti on seda näha hommikul. Viie minuti asemel oleme väljas kaheksa või alles kümnega. Teod siirupis liiguvad ka kiiremini kui meie hommikuti trepist alla roomame. Selle kohta saime ka ülematelt esimese hoiatuse. Usun, et esimesed kiirusetreeningud a la voodirallid pole enam kaugel. Eriti nagu ei tahaks noorteaega uuesti hakata meelde tuletama. Kõige hullem ongi see, et ca 90 prossa mehi liigutavad ennast enam-vähem, aga sellel kümnel prossal on siiralt pohhui. Nagu te aru võite saada, saab paraku kanni ikka terve rühm.

Hea on see, et osad võitlejad näitavad üles head juhtimisoskust ja suudavad rühma natuke mõtlema panna. Igal ühel pole julgust astuda viiekümne mehe ette ja nii sõna võtta nagu üks meie võitleja tegi – respect. Sellised mehed on ka aspirantuuri materjal ma usun.

Täna saime kätte oma talvejoped. No küll ikka osade asjadega võib kaua aega minna. Osad valisid oma jopesid kauem kui enamik naisi kuskil poes riideid proovivad. Ja kui asjad käes, tegid osad vennad korraliku moedemo. Etendati laigulist hip-hopi. Jope eest lahti, laibakas särgi peal rippumas ja müts viltu peas. Usun, et kui mõni ülemus seda oleks näinud, oleks see kutt pidanud oma singli välja andma. Mõnel lühemal mehel väga ei vedanud ja jope ulatus peaaegu põlvedeni. Ja siis naersimegi, et miks sa endale mantli võtsid, et tahtsid teistest parem olla jah? Selline nokkimine Kaitseväes on ikka väga tavaline, et kes sellist asja ei kannata, siis võib kohati päris raske olla.